Jüri Arrak – 70 aastat Jumalale lähemal
iograafiline leksikon kirjutab, et oled sündinud teenistujate perekonnas. Mida mäletad sõjaeelsest ja -aegsest ajast?
— Mäletan, et mind kanti kätel, oli valus, nutsin. See oli 1940. aastal Raasikul, kus onul oli pagariäri ja minul lõhkes pimesool. Oli riigipöörde aeg, isa leidis arsti, opereeriti, kolm päeva vaakusin elu ja surma piiril, kuna puudusid antibiootikumid. Veel nelikümmend aastat hiljem reageeris pimesoole koht valulikult, kui nägin kinos lõikust ja verd.
1941. aasta sügisest mäletan saksa mootorratturite saabumist mööda Poska tänavat. Üks sõdur peatus meie maja ees, küsis emalt vett, võttis peast kiivri, pani püssi seina najale, vaatas alla minu poole ja andis tüki sˇokolaadi. Kui venelased 9. märtsil 1944. aastal Tallinna pommitasid, olime perega sama Kollase tänava puumaja keldris pesuköögis. Nurgamaja sai pihta, meie majal aknad puruks. Kisa, nutt. Kahe pommitamislaine vaheajal jooksime Gonsiori kivimaja varjendisse, ema komistas traatidesse, kukkus, arvasin, et sai surma... Oli kohutav hirm – tuli, suits ümberringi.
Samal, 1944. aastal läksin kooli – oma kaheksandal sünnipäeval, sest koolis oli pärast sõda remont. Olin vend Henno käekõrval, mäletan hirmu 21. keskkooli ukse ees. Henno oli 16 aastat hiljem ka minu esimene kunstiõpetaja! Pärast isa surma, kaks aastat hiljem kolisime emaga maale, kaugele Kabli külla kaptenite Marksonite tallu. Veel elasime Häädemeestel ja Kohilas ning 1950. aastal olime uuesti Tallinnas, kus lõpetasin reaalkooli 7. klassi. Elasime Tatari tänaval kahe pere poolt läbikäidavas toas. Maja lammutati eelmisel aastal. Samas toas oli 1945. aastal elanud Heino Kiik ja üks toast läbikäija oli siis Jüri Järvet. Sellest sain teada, kui illustreerisin Kiige mälestusi.
— Miks läksid õppima Tallinna mäetehnikumi?
— Stalini ajal oli keskkoolis õppemaks, ja emal palk väike, pidin minema edasi õppima sinna, kus oli kõige suurem stipendium – Tallinna mäetehnikumi. Elama asusin ühiselamusse, sest ema läks põetama voodihaiget vana-
ema. Vend Henno oli aastail 1949–1955 poliitvangis, samas laagris, kus Solzˇenitsõn. Mul on kaks vanemat venda. Vanem, Arno mobiliseeriti 1944. aastal keskkooli viimasest klassist Saksa lennuväe abiteenistusse. Pärast vangilaagrit jõudis ta USA-sse, lõpetas ülikooli, osales Kuu-programmis ja lõpetas gümnaasiumiõpetajana. Järgmisel aastal saab ta 80-aastaseks. Keskmine vend, minust kuus aastat vanem Henno on tunnustatud kunstnik.
— Kuidas sattusid Leningradi ja taksojuhiks?
— Pärast mäetehnikumi lõpetamist 1955. aastal võeti mind sõjaväkke. See oli 9. septembril, just samal päeval, kui Henno tuli koonduslaagrist tagasi. Saime koos olla kolm tundi, et jälle kolmeks aastaks lahku minna! Sõja-
väes olin tööpataljoni autojuht. Esimesed kolm kuud olid meil pagunid peal, siis kästi need maha lõigata ja anti hallid tööriided selga, kuid kasarmukord säilis. Saime palka, millest võeti maha riiete- ja söögiraha, mis üle jäi, sellest pool anti kätte, pool hoiukassasse. Hiljem selgus, et selle nipiga Hrusˇtsˇov “vähendas” sõjaväge ja näitas ennast rahuinglina. Mina aga olin tööpatis nagu mõisaori kolm aastat ja kolm kuud.
Pärast sõda jäin Leningradi seiklema, olin tehnik, konstruktor ja taksojuht. Sõitsin vana Pobedaga, linn oli juba enne selge ja erilisi raskusi polnud. Ühtegi kaklust ei tulnud ette ja ükskord sõidutasin isegi oma sõjaväeaegset ülemust – leitnanti, kes oli purjus ja kiitis Eesti poisse. Ta oli ise ka tore ja õiglane mees. Litsiga oli nii, et sõidutasin ta koos mehega linnast välja, peatasin auto, tõstsin kapoti üles, uurisin mootorit niikaua, kuni nemad tagaistmel toimetasid. Taksojuhile kurdetakse ühte ja teist, käisin ka sünnipäeval, pulmas ja segastes urgastes. Kumus rippuv maal “Kahekõne” on tõuke saanud ühest keldrist Nevski prospekti lähedalt.
— Kust tuli see kannapööre, et läksid 1961. aastal, juba 25-sena ERKI-sse metallehistööd õppima?
— Edasiõppimise soov oli, aga ei teadnud, kuhu minna. Kord istus taksosse naisterahvas, kes uuris minu tausta ja saades teada, et olen lõpetanud mäetehnikumi, tegi ettepaneku tulla Leningradi ülikooli geoloogiat õppima – ta oli seal õppejõud. Vene keele kirjandi osas pigistati silm kinni, aga matemaatika ja füüsika tegin vene keeles ära ning saingi õhtusse osakonda sisse, kuid ühelegi loengule ei läinud, sest äkki sain aru – see ei ole minu eriala.
Vend Henno, kes oli juba ERKI graafikatudeng, soovitas ka sinna tulla ja tegi mulle esimesed joonistamistunnid kirja teel (!) ning 1960. aastal tulin Tallinna. Töötasin elektrikute meistrina ehitustel ja olin aasta ERKI ettevalmistuskursustel. Joonistamine edenes jõudsalt, aga kuna maalimist polnud õppinud, sain eksameid teha kas skulptuuri või metalli alale, kus polnud ka ettevalmistuskursusi. Esimene tundus liiga auväärne ja metallehistöö kõlas kodusemalt ja nii saingi metallieriala tudengiks.
Aga oma salasoovides tahtsin saada graafikuks nagu vendki, kes kinkis mulle töövahendid linoollõike tegemiseks. Juba esimesel kursusel tegin esimesed eksliibrised. 1964. aastal aga juba suuremad linoollõiked, millest mõned on praegu Haus-galerii näitusel. Õppisin selgeks graafikatehnikad, trükkimiseks pidin küsima luba Paul Luhtheinalt ja talle klisˇeed ette näitama. Üliõpilased ei tohtinud suurtel näitustel esineda. Õnneks oli tarbekunstis viis aastat igapäevast joonistamist ja eriti tänu Olev Soansile saime tugeva aluse.
Maalimist alustasin omal käel 1964/65. aastal ja 1966 oli meil ERKI-s suur iseseisvate tööde näitus. Sama aasta sügisel olin maalidega juba vabariiklikul noortenäitusel. Nende näituste maalid on üleval ka 26. oktoobril Kumus avataval näitusel.
Kuigi olin lõpetanud metall-
ehistöö, võeti mind 1969. aastal kunstnike liitu graafika sektsiooni, kuna esinesin pärast lõpetamist aktiivselt graafikaga. Mind valiti sektsiooni sekretäriks ja 1972. aastal esimeheks.
— Oled öelnud, et kursusekaaslased olid sinust kaks trepiastet ees – nad olid tulnud kunstikoolidest. Mida andis rühmitus ANK, kes olid liidrid?
— Üliõpilaste kunstirühmituse ANK’64 liider oli graafikatudeng Tõnis Vint. Tegime (ÜTÜ) raames loenguid ja näitusi üle Eesti. Minu loeng oli 1966. aasta kevadel pealkirjaga “Teoreetilisi seisukohti revolutsioonijärgses Nõukogude kunstis (Kandinsky ja Malevitsˇ)”. Käisin Leningradi Ermitaazˇi raamatukogu kinnises fondis nende raamatuid lugemas-konspekteerimas. ANK’64 andis mulle palju, sest enamik oli minust kauem kunstiga kokku puutunud. Tulin viis aastat vanemana hoopis teisest keskkonnast ja alustasin intensiivset suhtlemist – pummelungid, kunstijutud Kuku-klubis ja ateljeedes.
Kunstnike liitu mind võeti, kuid polnud kohta, kus teha kohustuslik personaalnäitus, ja lepiti, et teen näituse järgmisel aastal. 1970. aastal üürisin perele väikese maja Lohja külas. Olin esimesel kursusel abiellunud kursusekaaslase Urvega. Meil sündis kaks poega: Arno 1963. ja Jaan 1966. aastal. Arno on ka kunstnik ning elab pere ja emaga USA-s, Jaan sai tänavu mais õnnetult surma.
— Leidsid kiiresti oma kordumatu stiili ja tüpaazˇid. Tuli see iseenesest või mingitest kunstiajaloolistest eeskujudest?
— Niisiis, seal Lohja külas Loksa lähedal maalisingi peaaegu kõik esimese personaalnäituse maalid. Kuna aega oli vähe, tahtsin kunstnike liidu juhtkonda üllatada: võtsite vastu graafikuna, olen lõpetanud metalli, aga kohustusliku näituse teen hoopis õlimaalidest! Et kiiresti saavutada soovitud tulemust, kõrvaldasin kõik ebaolulise, jätsin figuuridele alles kontuuri, hülgasin anatoomia ja katsin pinnad ühtlaselt ühe värviga. Tekkisid vonklevad ühevärvilised siluetid. Nende värv, rütm ja paigutus pildipinnal koos lihtsustatud esemete, majade ja maastikuga andsid edasi teate, mida olin tahtnud.
Näitus toimus kunstifondi galeriis. Avamist ma ei teinud, lihtsalt 3. septembril 1970 oli esimene päev. Selles galeriis ei olnud enne minu näitust zˇüriid, aga pärast küll. Näitust ei suletud, ilmselt päästis selle minu tarbekunstnikuharidus ja see, et olin juba kunstnike liidu liige.
Need figuurid on nagu märk-
inimesed, nende tekkimisel polnud mul eeskujusid. Kuna bioloogiline vorm on ümar, sirgjoontetu, siis lubasin pintslil lõuendil vabalt libiseda ja ainus tingimus oli, et saadaks aru, et tegu on inimesega. Hiljem on ühetaolisi figuure kasutanud ka Kostabi, Ole, Mäetamm. Ühtlast pinnakatmist kasutati juba 20. sajandi algaastatel, see polnud uudis, aga figuuritüüp on minu oma.
— Millal oli sinu näitusedebüüt, millal tuli esimene ost, millised olid sinu suhted võimuga?
— Näitustel hakkasin esinema kohe pärast lõpetamist: 1967. aasta kevadnäitus, vabariiklik akvarellinäitus jne. Esimese maali ostis 1968. aastal kunstifond. Vene ajal oli kaks põhilist ostjat: kunstifond ja kultuuriministeerium, esimene liberaalsem, teine poliitilisem. Kunstifond ostis minult aastas üks kuni kolm maali ja graafikat, vahel sain ka mõne lepingu, teine vaatas minu kunstile kõõrdi ja ostis harva. Seepärast pole ma ka muuseumis kuigi hästi esindatud. Portreemaalid moodustavad erandi, kuna need on realistlikumad.
Esimene Tallinna graafikabiennaal (algul oligi ta biennaal, mitte triennaal) oli 1969. aastal. Enne järgmist taheti see ära keelata, sest graafikas oli tänu tehnikatele kergem sotsrealismist kõrvale kalduda ning kompartei ideoloogiline järelevalve koos kultuuriministeeriumiga oli siin eriti valvas.
Kuna olin 1970. aasta detsembris käinud kunstnikuna Vietnami DV-s, siis otsustasin seda ära kasutada. Ühel jaanuarikuu päeval arutasime Kuku-klubis konjakiklaasi najal seda olukorda Olev Soansiga (teisi täpselt ei mäleta) ja otsustasime, et mina lähen Johannes Käbini kui kommunistliku partei esimese sekretäri juurde ja viin olematuid tervitusi Vietnami DV partei juhtkonnalt.
Järgmisel päeval helistasin Käbini sekretärile. Lubati hommikune audients. Olin kohal. Miilits küsib: kes ja kuhu? Helistab üles ja seal ei teata midagi kellestki Arrakust. Seisan partei keskkomitee maja trepil ning korraga sõidab ette must auto. Väljub Käbin, mina astun ligi ja ütlen: “Seltsimees Käbin, minul kui kunstnikul on teie juurde audients. Kas tohib koos teiega üles tulla?” Ta vastas, et muidugi, ning ütles miilitsale: “See mees on minuga!” Miilitsa näoilme oleks olnud väärt jäädvustamist.
Liftis küsis Käbin: mis asjus tema juurde? Seletasin lühidalt, ja kui üles jõudsime, ütles sekretärile, et seltsimees Arrak on järgmine. Järjekorras ootasid enne mind partei- ja linnajuhid. Niisiis seletasin Käbinile pikas ilukõnes vennalikust Vietnami rahvast, loodusest, kunstist... Andsin üle mulle kingitud kunstialbumid ja tervitused ning mere äärest korjatud suure teokarbi, millele sealsamas kabinetis kraapisin taskunoaga peale sõna “Vietnam” ja oma nime. Lõpuks kiitsin tema graafikalembust ja siis kurtsin, et meie teine graafikabiennaal vajaks tema tuge, sest esineb organiseerimisraskusi. Audients venis pikaks. Käbin lubas, et biennaal toimub, ning kõik läkski korda, ettevõtmine õnnestus!
— Sinust liigub palju legende, kas või see, kuidas te olevat Jaak Adamsoniga vale ideoloogiaga lennukit “kaaperdanud”.
— See oli üks halb seiklus. 14. märtsil 1973. aastal otsustasime koos Jaak Adamsoniga lennata Vilniusse. Kõik algas päev varem Kuku-klubis, öösel olime meil ja hommikul pärast peaparandust tekkis idee: lähme õige koos avama minu graafikanäitust Kaunase kunstnike majas. Ostsime kaasa paar veini ja meid lastigi lennukisse. Kõik oleks laabunud, aga Läti kohal lennates tekkis mul vajadus pidada sütitav kõne vabast Baltikumist, okupatsioonist jne, ning pakkuda kaasreisijatele veini toosti saatel “Elagu vaba Läti!”. Kõne täpset teksti ei mäleta ja ega seda vist ka ei lindistatud. Loomulikult viidi meid meile vastu tulnud leedu kunstnike nähes Vilniuse lennuvälja julgeolekuruumi. Seal pidasin oma “loengut” edasi, sest tundus, et nüüd on ükspuha – las siis saavad teada, kuidas asjad on. Meid hoiti paar tundi kinni, kotrolliti isikuandmeid ja lasti lahti: kodus annate aru. Suurte seiklustega jõudsime Kaunasesse, kus ootas banketilaud.
Kodus aga olid ees pahandused, ootasin kutset Pagari tänavale (KGB peakorter – toim), aga enne selle saabumist jõudsin veel koos Ilmar Torniga avada suure näituse “Saku’73”, sest olin graafikasektsiooni esimees. Ülekuulamine Pagaris kestis kolm tundi (toimik kahjuks kadunud). Edasi oli käik jälle partei keskkomitee hoonesse Olaf Uti juurde.
Läksime neljakesi: Ilmar Torn, Enn Põldroos ja meie, kaks patuoinast. Õhus oli kunstnike liidust väljaviskamine, aga kui Utt ütles: “Mis te, poisid, mängite Baltikumis Nipernaadit!”, sain aru, et asi pole kõige hullem. Graafikasektsiooni esimehe kohalt tehti mind realiikmeks ja muigel suuga noomiti, sest tegu oli absurdihõnguline. Zˇürii lükkas kõik minu viis sügisnäituse maali tagasi. Vastuseks maalisin Kibuvitsa keldriateljees maali “Käsikpõsklane”, mis on ka Kumu näitusel üleval. Kuid samal ajal sain kunstisalongis näituse ja elu veeres edasi.
— Oled olnud juba aastaid karsklane. Millal tuli arusaam, et noorusaegse pummeldamise ja laaberdamisega tuleb lõpp teha? Kas selleks oli ka väliseid põhjusi?
— Inimese teadvusse jõuab väga visalt mõte, et ollakse alkoholisõltlane. Nii oli ka minuga. Juba 30 aastat tagasi püüdsin joomist pidurdada ja hoidsin kuni kolmekuuseid “pause”, kuid nüüd saan aru, et ainus viis on täiskarsklus ja kõik muu on enesepettus. 1983. aastal armusin oma praegusesse naisesse Ivisse. Pärast lahutust abiellusin temaga. See muutis pikkamööda minu ümbruse. Kui 1989. aastal sain Rootsist sõltuvusest vabanemise õpetusraamatu, hakkasime Iviga igal hommikul lugema ühe lehekülje. Nii kaks aastat järjest, põhimõttel: täna ma ei joo! Selles eluaegses võitluses võib alguses juhtuda tagasilangemisi. Minul oli viimane 1993. aasta algul. Kõige tähtsam on aus soov ja enesele tunnistamine: olen sõltlane. Kallis Ivi oli mulle selles viinavõitluses suureks abiks – aitäh talle!
— Juba varem tuli religioosne ärkamine...
— Lapsepõlves ja noorukieas ei olnud mul suhet kirikuga ega usuga üldisemalt. Kui olin saanud ERKI tudengiks, siis hakkas tasapisi kerkima küsimus vaimsusest, religioonidest enne meid ja meie ajal. Küsimus: mis elukutsega ma siis tegelen, mida armastan, et terve elu sellele pühendun? ERKI ajal hakkasin koguma eestikeelseid Piibleid ja sain osta isegi esimese, 1739. aasta oma. Läbi lugesin Piibli alles 1976. aastal, sel ajal maalisin õlimaali “Mees trepil”, kus on äratuntavalt autoportreeline figuur.
Kuid juba oma eksliibrisel 1963. aastast kujutasin risti poole kätt sirutavat meest. Sisemine soov tegeleda religiooniga oli mul juba siis, olgugi et väljendus arglikult. Vene ajal kujutasin testamentlikke teemasid kaudselt, teiste pealkirjade all. Näiteks Kristuse ülestõusmist maalil pealkirjaga “Spartacus”, Jeesust Ketsemani aias pealkirjaga “Mägedes”, Kolgatale risti kandmist pealkirjaga “Kandjad”, kusjuures rist on kujutatud lahtivõetuna.
Järjest rohkem olen veendunud, et kunsti põhialus on usk ja eri kultuuride religioonid kui teed Looja poole. Esimesed märgid, esemed, joonistused, mida inimene tegi, olid selleks, et nende abil suhelda teispoolsusega, mõjutada ka siinpoolsust – see on meie mõistes kunsti algus ja tegelik sisu. Dekoratiivsus, kaunistamine, esteetika on ainult üks kunsti osa.
Piibli alguses on lause: “Ja Jumal lõi inimese oma näo järgi...” Arvan, et see tähendab mingi omaduse sarnasust, mõtlemisvõime on kõige tõenäolisem. Inimene on võimeline aru saama Jumala Loomingust ja see on Teaduse tee – õppida leht-lehe haaval tundma universumi ehitust. Usk ja teadus on inimeste erinevate võimete teed. Need ei ole vastandid, vaid mõlemad viivad Looja ja tema Loomingu mõistmisele lähemale. Minu selleteemaline essee “Kunstniku maailmapilt” on ilmunud raamatus “Võsa, aas ja mägi” 2003. aastast.
— Kui sügav on sinu usk?
— Minu usu juurde tulek on pikaajaline protsess, tingituna elukutsest, iseloomust ja millestki, mida sõnastada ei oska. Kui sügav on minu usk? Sellele vastamiseks peaksin teadma ususügavuse mõõdupuud inimhinges, sest väline käitumine ja isegi püüdlik rituaalide järgimine pole ju kõik.
Teoloogilisi õpetusi tean vähe, aga mul on tunne, et tean maailma testamentlikke teemasid, viimased on praegu väljas G-galeriis. Võib-olla on see minu kohus nii teha, võib-olla minu kunst peabki koosnema horisontaalsest (inimestevahelised probleemid) ja vertikaalsest (Jumala ja inimese vahekord), nii nagu ristil on kaks telge. Teen nii, nagu õigeks pean, oskan ja tunnen.
— Kas järgid religioosseid rituaale?
— Ma ei käi igal pühapäeval kirikus, mul on ateljees laud Piibli, küünalde, ikoonide, pühade esemete ja piltidega. Palve on mõtisklus, meditatsioon ja samuti traditsiooniline tekst – nii nagu juba Jeesus jüngritele õpetas. Me saame maailmast veel küllalt algeliselt aru ja palve-mõtisklus on abivahend mõistmise teel. Nii see ju on, et kunstnik ei kasva mitte tänu keerulisele ja erakordsele vaimurikkusele, vaid tänu oma hinge vaimsustumisele. Me kasvame Vaimus.
— Sa oled hirmuäratavalt produktiivne. Kui elad veel paarkümmend aastat, jõuad Picassole järele.
— Mul on palju töid seepärast, et ma muuga ei tegele. Mäletan, et pärast ERKI lõpetamist ütlesin: “Ma ei hakka kunagi tegema mingit muud tööd kui ainult kunstiga seotut!” Nii ongi, et peaaegu iga päev tulen ateljeesse ja ilma selleta ei kujuta oma elu ette. Kui sõber, koer Posse veel elas, tulime hommikul koos tööle ja õhtul koju. Tal oli kaks kodu, kaks aset. Tunnen temast puudust, aga koerad elavad vähe, sellega peab leppima.
— Alustasid avangardilaines. Mis suhted on sul praeguse uuema kunstiga?
— Praeguse kunstiga on mul suhted, nagu mõnikord juhtub sugulastega – nad on toredad inimesed, aga harva käid läbi.
Boriss Bernstein
Jüri Arrakust
Väljavõtteid artiklist “Speculum magnum – Jumala silm ja Saatana õnnistus” (Kunst, 1/1988)
•• Hõlbus on ennustada probleeme, millega peab tegelema Jüri Arraku tulevane biograaf. Üks neist on see, et tal tuleb refereerida hulganisti kirjutisi Arrakust. Need pole hinnangud, pigem interpretatsioonid... Lõppude lõpuks, kui interpretatsioonidel on mõte ja suhe asjasse, saavad nad pildi jätkuks. Liialdus oleks öelda, et need integreeruvad Arraku loomingu “superteksti”. Kuid nad kujundavad mingi oreooli, milleta kunstniku loomingut enam ei tajugi...
•• Suhe “pilt – välismaailm” on Arraku kunsti puhul olemuslik ja on seepärast meie esimeseks arutlusaineks. Säärase suhte keskne lüli Arraku puhul on tema kangelane, või täpsemalt tema personaazˇ, tegelane. See on tuntud, pidevalt korduv ja varieeruv kujund, omamoodi autori signatuur... Väliselt samane või sarnane, on ta sisemiselt tühi ja seetõttu valmis vastu võtma ükskõik millist sisu, täitma mis tahes rolli. Teisisõnu, tema tähendus sõltub tervenisti kontekstist. Siin on oma loogika: kunstnikul on vaja maksimaalset üldistust, s.o maksimaalset de-individualiseeringut...
•• Ei saa jätta meenutamata, kui tähendusrikkad on Arraku jaoks silma, nägemise, vaatamise ja nägemuse motiivid. Tema tegelaste silmadel on eriline nägemuslik energia. Nad vaatavad pingutatult, pilgutamata, ümbritsevale pildimaailmale ja sellest väljagi. Liikudes üle maali kujuteldavast tasapinnalisest rambist, jõuab nende pilk vaatajani, kord seda halastamatult seirates, kord otsekui millegi üle aru pärides. Vahel tundub, nagu poleks neil inimestel mingit muud võimalust välismaailmaga suhelda. Ainult silmade kaudu saavad nad tajuda ümbritsevat ja väljendada ennast... Arrakul pole silm jumala oma, sel polegi ühetähenduslikku seletust.
•• Ekskurssi jumaliku silma juurde on vaja selleks, et anda märku: Arraku peegli kumerpinna taga pulseerib ikka ja alati pingeline kõlbeline jõud. Nii nagu mõistukõnes peabki olema. Ainult et jumala asemel on kunstnik, kes teab, et ühes loomevõimega on tal kohustus mõista õigust kõrgeimate inimlike mõõdupuude järgi.
Jüri Arrak
•• Sündinud 24. oktoobril 1936 Tallinnas
•• 1955 lõpetas Tallinna mäetehnikumi
•• Aastatel 1961–1966 õppis ERKI-is metallehistöö erialal
•• 1967–1968 töötas Tallinna metallitoodete tehases kunstnikuna
•• 1968–1969 Tallinnfilmi lavastuskunstnik, seejärel vabakutseline kunstnik
•• Olulisemaid töid: Halliste kiriku altarimaal (1990), EELK usuteaduse instituudi Püha Risti kabeli altarimaal ja sisustus (2000), Eesti muusikaakadeemia orelitiibade maalid (2000), maalid “Muusika vägi” ja “Taevane muusika” Estonia kontserdisaalis (1988), maalid “Mees trepil” (1976), “Jüri võitlus lohega” (1979), “Kandjad” (1980), “Autoportree maskis” (1983), “Juuda surm” (1976) jt, lisaks graafika ja söejoonistused. Joonisfilmi “Suur Tõll” (1980) peakunstnik.
