JÜRI EHLVEST: Härgade inisemine


Kivisildnik oli kunagi skandaal. Läks aega, mis läks, aga lõpuks said kõik aru, et tegemist on toreda tagasihoidliku pereinimesega.

Sven oli siis korra isegi kurb – kui ta aru sai, et virutagu ta Tiit Vähi pihta kui tahes head sõnavirtsa, vana poksija ei liiguta kulmugi. Isegi mitte enda kulmu, Sveni omast rääkimata.

Peeter Sauter kommenteeris korraks vabariiki perspektiivist, mis avaneb plate pealt, ja oleks sinimustvalge rüvetamise eest oma fiktsionaalse tegelasega peaaegu kohad ära vahetanud. Tänapäeval peetakse Sauterit leebeks lillerdajaks – nii tabavalt pillas viimase romaanivõistluse sekretär Linda Uustalu: “Henno võiduromaanis “Mina olin siin” leiab sünteesi Kenderi julmus ja Sauteri õrnus.” Jumala tõsi, Sauter ja Doris Kareva käivad iga normaalse inimese riiulisse kõrvuti.

Käibefraasiks muutunud “Kenderi julmus” saab aga järgmises sünonüümisõnastikus enda vendadeks “leebe humanismi”, “sotsiaalse tundlikkuse” ja “kristliku armastuse”.

Kõige kõvem mees eesti meeskirjanduses oli Andres Vanapa. Vanapal on selline teos nagu “Riiulid”. Seda raamib geniaalne novell, mis räägib umbes sellest, kuidas rajooni raamatukogu ainiti väisav prükkar on modelleerinud oma koju Waterloo lahingu. Kui kõik valmis, kutsub ta raamatukogu-onu – tillukese harjasvuntsidega mehikese – seda vaatama.

Raamatu-onkel koperdab korterit täitva prügi otsas, kuni mõistab sõnumit: kõik raamatud valetavad, sest kindral Ney peaks mudeli kohaselt jääma kõrvalkorterisse, kus aga elab hoopis imekaunis Alissa, kes ei lase mitte midagi räpast enda ligi, ei mehi ega raamatuid.

Vanapa rikkus uhkelt oma novelli, lajatades keset seda kakssada lehekülge kommentaare selle kohta, kui kõva mees ta (või okei – see harjasonkel) tegelikult on.

Ma olin parajasti Prahas, kui kohe-kohe pidi ilmuma Rein Veidemanni esikromaan. Lõpuks jõuab kaante vahele tõde selle kohta, kuidas eestlasedki käisid teid siin kuuekümne kaheksandal peksmas, kiitsin ma kohalikele huvilistele Veidemanni loodetud siirust. Veel lootsin ma leida Veidemanni romaanist halenaljakat lugu lapsepõlvest, mis kulges lastekodus, kuigi ema oli iga päev tegelikult kodus. Ainult et ema oli lastekodu kokk ja kasutas oma töökoha eeliseid julmalt ära.

Või mida iganes. Kas või mingit janti. Või lihtsalt prahti. Aga mitte seda ilget upsakust ei lootnud ei mina ega tŠ

ehhid leida, mis seal oli. Mis kuradi mehed te eesti kirjamehed enda arvates olete! Lõpetage pull!

Eesti mehed pole ülepea mingid mehed ja kirjandust satuvad neistki tegema ikka ja alati vähem mehed.

Veidemannil oli lugu olemas, aga kaante vahele jõudis piltideta supermani-koomiks. Vanapa oli nõme.

Eesti meesluules on helgeid lehekülgi, aga viimased viiskümmend aastat on proosat teinud ainult (ila)härjad.

Tasub kogu see eneseimetlus korraks close-reading meetodiga diagonaalis läbi tõmmata, et veenduda: peategelaseks pole mitte kunagi sattunud tõeline nõrk mees – ülepunnitatud minakarakterid pole viimase aja trend!

Vanapa oli küll nõme, aga omas kõvaks meheks igatsemise nõmeduses jõudis ta välja nihukese absurdini, et talle võib selle kõik andestada, Vanapa võib võtta etaloniks. Edaspidi tuleks iga uue mees-romaani kaanele kohustuslikus korras ära märkida, mitu vanapa(gana)t selles on. Henno esikromaanis (olen sellest läbinud esimese lehekülje) tundub olevat 0,2 vanapat. (Kui ta sama püüdlikult lõpuni ropendab, võib see tõusta koguni 0,21-ni – riputan piktogrammi koos teiste eesti meeskirjanike vanapa-koefitsentidega von Ehlvesti kodukale üles.)

PÄRISKIRJANDUSES ON MIDAGI MUUD

On mõttetu hakata taas heietama sellest, kui mõnus raamat on näiteks J. M. Coetzee “Disgrace”, milles avaneb meile sügavalt läbitunnetatud hädavarese maailm. Coetzee sai Nobeli, aga Dan Brown müüb! Browni “Da Vinci koodis” sipleb iseenda arrogantsuse võrgus valge sitarähn, kes pääseb hädast ainult tänu varjumisele naise seeliku alla, kusjuures naine satub teda päästma puhtalt inimlikust eksitusest. Mitmendal leheküljel hakkab meile tunduma, et Robert Langdon on mingiski mõttes mees? Ja mitu miljonit kaotanuks Dan, kui ta Robertiga üle pingutanuks?

Loe veel

Browni template- või matriits-teoses, Umberto Eco “Foucault’ pendlis” keeravad kogu (fantaasia)maailma pea peale kolm argpüksist kommu-jobu, üks maotum “maoist” kui teine. Eco, teadagi, mitte lihtsalt ei müü, vaid tema mitmekihilised sopakad on sobilikud isegi õrnas eas akadeemikutele. Coelho edukaima raamatu peategelane saab oma lolluse eest lihtsalt tappa ja jagab lõpuks korvipunuja Siimu saatust Peet Vallaku samanimelisest novellist. Megahitt!

NAISEDKI ON MEIL PARAKU MEESTEST EESKUJU VÕTNUD

Ma ei taha sugugi väita, et naiskirjandus meil parem on. Võtkem või “Ahasveeruse uni”! See raamat võimaldab kahemõttelist ehk n-ö kunstilist espriid – veidikese lihvimise korral võiks see kandideerida Nobelile, aga katsuge seda Enele Mihkelsonile selgeks teha! Ei, seda teost tulevat mõista absoluutselt nõmemehelikult... – kuigi peategelaseks on eksiv naine.

MIKS KÜLL?

Mati Unt oli õnnetu, väga õnnetu (sala)joodik, kes suri haledat surma. Millises tema teoses me tunneme ta ära? Mille nimel ta valetas?

Kes teda enam loeb?

Mitte keegi, mitte iial ei taha lugeda väljamõeldist, mis on vale. Mida vägevam fantaasia, seda usutavam see peab olema. Pole õigemat teed jõuda korraliku väljamõeldiseni, kui tunnistada lihtsalt tõtt.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare