Jüri Kask vaatab endasse ja tagasi


Tartus on ulatuslik retrospektiivnäitus lõputuid maale komponeerivalt kunstnikult.

Selliseid kohti nagu kino Saluut ja restoran Volga peaks Tartus õppinud Jüri Kase põlvkonnakaaslased kindlasti mäletama. Vaevalt oskasid nad aga mõelda, et Kasel tuleb Saluudis ulatuslik isikunäitus. Nüüd on see aga tõsiasi. 

Kunstikriitika on Jüri Kase maale seostanud geomeetrilise abstraktsiooniga. Nii lihtne see ka ei ole. Kask on teist tüüpi “geomeetriline abstraktsionist” kui näiteks Leonhard Lapin. Minu pärast võib Kase kohta sama hästi öelda, et ta lähtub sürrealistidele omasest “psüühilisest automatismist”, mis kõige paremini ilmneb tema joonistustes. Need on omamoodi “jalutuskäigud joonega”, nagu on oma loomemeetodit sõnastanud Paul Klee. Kask on suur joonistaja ning tema maalid ongi sündinud nende spontaansete joonistuste põhjal. Need näiliselt keerulised struktuurid on ilmselt tulnud ikkagi spontaanselt, olen kindel, et ta on niimoodi mõne igava loengu ajal vihikusse joonistanud.

Kunstnik kasvab aeglaselt

Kask on ühes intervjuus öelnud: “Kui vorm on tunne, siis olen saanud kindlal käel tundeid modelleerida ja komponeerida – need ei pudene sõrmede vahelt, nagu puhtalt kirjeldusega see paratamatult juhtub. Nii olen püüdnud pidevalt oma siseilma objektiviseerida, mis on hull ettevõtmine – see täis valguse kätte tuua, see, mis loomu poolest on minuga üks.” Kask on ise öelnud, et joonistused tulevad tal nagu varrukast, kuid maaliga on palju vaeva ja kannatust.

Jüri Kase maalidel on seevastu monumentaalne mõõde, talle jääks tavalise maali formaat justkui väikeseks. Värv, joon ja kompositsioon nagu tahaks lõputult kasvada ja areneda. Nii ongi Kase maalid eriti hästi mõjunud modernistliku arhitektuuri interjöörides – Athena kultuurikeskuse art-deco’lik interjöör karjub talle vastu.

Tema maale peaks eksponeerima umbes niimoodi, nagu seda on tehtud moodsas Bonni kunstimuuseumis: suur valge saal ja seal vaid üks suur pilt. Kumu täiskiilutud saalides, kus maalid on mitmes reas, kaob Kase mõõde ära.

Tagasivaatamine võib olla samas ka edasimineku lätteks. Paremini kui kunstnik ise ei saa seda sõnastada: “Kasvamine on aeglane. Vahel ei kannata seda välja. Torman vägivaldselt ette. Siis on ka juured lahti ja jõud kärbub. Tuleb hambad ristis tagasi tulla ja hardalt peale hakata. See on sisemine rütm, mida tahan hoida ja mitte karta, kui tulemust kohe ei näe.”

Jüri Kask

Maalide ja joonistuste

retrospektiiv 

Athena kultuurikeskuse galerii  31.10.–2.12.2007

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare