Jüri Kolk näitab, et ka argielus võib peituda maagiat


Jüri Kolk näitab, et ka argielus võib peituda maagiat
Foto: Madis Veltman

„Esimene malbe päev” räägib küll argisest, kuid tõstab just tänu sellele lugeja argisest kõrgemale. See ongi kirjanduse maagia.

Esimene malbe päev sel aastal oli millalgi kevadel. Aastat Kolk oma loos „Jalutuskäik” küll ei nimeta, kuid see-eest manab silme ette imeilusa ja veenva pildi kevadisest päevast, mil „nagu mingi raske uks oleks lahti vajunud” (lk 15).

Tunne, justkui oleks raske uks lahti vajunud, kandub üle kogu Kolgi keeleliselt väljapeetud ja leidliku raamatu. Alati ei olegi päris selge, millest kirjanik räägib, miks ta seda räägib või mida mingi lugu ütlema või äkki isegi õpetama peaks. Ent kogu aeg valitseb kui mitte helguse, siis vähemalt olemise talutavuse tunne.

Jüri Kolk teeb oma värskes raamatus seda, mida ta on teinud ennegi – nii oma luulekogudes kui ka ja eelkõige proosateostes nagu „Teisipäevamaa” (Jumalikud Ilmutused, 2014) või „Suur võidujooks” (Tuum, 2015). Nimelt kirjeldab ta omapärast – ühtaegu argist ja argises midagi hõllanduslikku nägevat – ilma- ja eluvaadet. Propageerimiseks seda nimetada ei saa – selleks on Jüri Kolk liiga isepäine ja ehk tagasihoidlikki. Teised elagu oma elu, tema elab oma elu, mida kannab „malbe kohalejõudmise meeleolu” (lk 32) kesk mitte halli, vaid meeldivalt paigas olevat rahulikku argipäeva, mille puhul võib siiski „kergesti jääda uskuma, et selle taga on midagi suuremat, mingi teadvus või vaim või olemise sügavam korrapära” (lk 29).

Ebakõlaga korrapärasus

Jaa, korrapära on hea, kuid ainult juhul, kui selles korrapäras on siiski mingi ebakõla, mingi isiklikkus. Raamatu kaanetekst ütleb, et Kolgi jutud kirjeldavad maailma „alati ootamatustega ähvardavas stiilis”.

Võib-olla tõesti, kuigi sõna „ähvardav” ma ei kasutaks, sest see ootamatus pole mitte hirmutav, vaid pigem peidab endas muutuse või vähemalt uute tähenduste võimalust. Siit on kerged tekkima paralleelid Janar Ala loominguga. Miks ka mitte? Järelikult on midagi säärast õhus ja ajastus...

Raamatu kaanetekst ütleb, et Kolgi jutud kirjeldavad maailma „alati ootamatustega ähvardavas stiilis”.

Kohati küll tundub, et tähendusi otsides jõuab Kolk ummikusse, vähemalt lugeja vaatenurgast. Mõned ülilühikesed jutud mõjuvad tähenduseta fragmentidena, panevad õlgu kehitama ja eeldaksid justkui mingit konteksti. Eriti põhjusel, et teisal pillab Kolk helde käega vihjeid kirjandus- ja mõtteloole. Või on see palju nõutud? Võib-olla on need lühikesed jutukesed mõeldudki veidi hermeetiliste ja isiklikena, demonstreerimaks inimmõtte keerdkäike, mis ju sageli suurt kuhugi välja ei vii? Võib-olla tahab Kolk öelda, et igale küsimusele ei ole vastust, igale mõistatusele seletust ja igale olukorrale lahendust.

Tõsi ta on. Siiski ei jää lühikese raamatukese lõpuks resigneerunud tunnet. Jääb hoopis helgus. Ehk just tänu ka neile poolikult ja juhuslikult mõjuvatele tekstikestele, mis haaravad lugeja peas olnud segaduse, ängi ja elutüdimuse endasse ning lasevad tal puhastununa edasi minna. Nii et paradoksaalne, aga tõsi: Jüri Kolgi „Esimene malbe päev” räägib küll argisest, kuid tõstab just tänu sellele lugeja argisest kõrgemale. See vist ongi kirjanduse maagia, mis muu...

Raamatu kaas
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare