Jüri Krjukov: 5.9.1954 - 18.10.1997

Eesti Draamateater on taas leinas. Alles see oli, kui Jüri Krjukov seisis oma sõbra ja kursusekaaslase Sulev Luige sarga juures, kuid nii nagu saatus ei säästnud Luike, ei säästnud ta Krjukovit.

Põhjused on erinevad, kuid surm on tähendab ühte ja sedasama meile kõigile. Jüri Krjukov läks näitlejana draamateatrisse tööle 1976. aastal pärast konservatooriumi lavakunstikateedri legendaarse seitsmenda lennu lõpetamist. Kohe tuleb meelde, et napilt üle neljakümnenda eluaasta jõudnud lennule on see juba neljas kaotus... Meenub ka see, kuidas Krjukov elas läbi oma sõbra Urmas Kibuspuu ootamatut surma.

Omal ajal olid nad kahekesi sädelevaim paar estraadilavadel, siis tulid tõsisemad rollid, mille mängimiseks anti Krjukovile veidi enam aega. Teda jätkus igale poole - küll mitmesse teatrisse, filmi, muusikalidesse, telesse ja raadiosse. Inimene aga kulub sellise tempoga. Krjukovil olid rasked kriisiaastad, kuid ta tuli välja. Paraku tuli aga parandamatu haigus, millele ei saanud vastu ka kõige suurema tahtejõu ega imearstide abiga.

Rahvale on selline karismaatiline näitleja nagu seda oli Jüri Krjukov mitte lihtsalt tuntud nägu, vaid sügavalt hinge jäänud isiksus. Kolleeg Aarne üksküla on öelnud, et kui temalt küsitaks, kes on viis eesti paremat näitlejat, siis paneks ta pikemalt mõtlemata kirja Krjukovi nime. Ta oli näitlejana ja partnerina hea laval ning sügavalt eetiline inimene elus.

Tühimikku, mis jääb haigutama lavale, teleekraanidele ja lähedaste südamesse, ei täida millegagi.

EPL