Kui Miliza Korjuse tütar Melissa Wells USA suursaatkonna töötajana Eestisse tuli, rääkis Kruus talle mõttest anda välja kogumik Korjuse salvestistega. Kruus koostas nimekirja plaatidest, mis tal olemas olid, ja üritas asja käima lükata. Wells rääkis omakorda vennaga, ajas korda autoriõigused ning kuus aastat tagasi läks asi käima.

“Mul oli vaja veel materjali. Kirjutasin paljudele ajakirjadele, et teen sellist asja ja vajan lisamaterjali,” meenutab Kruus. “Tulemused olid head. Ostsin oma raha eest kokku plaate ja musta materjali Saksamaalt, Jaapanist, Rootsist ja Ameerikast. Kokkuvõttes avastasin, et mul on pea 99 protsenti materjalist, mida Miliza üldse on kunagi laulnud. Lisaks kontsertesinemised ja kodused lindistused. Arvuliselt umbes 200 ülesvõtet.”

Hiljem on parem

1990. aastate alguses vabakutselisena esimesed heli taastamise katsed teinud Kruus on rahul, et saab kasutada tänapäevaseid vahendeid, sest alles 15 aastat tagasi poleks see töö võimalik olnud.

“Esiteks olen ise arenenud ja teiseks on ka restaureerimise mõiste muutunud,” nendib Kruus. “Kogu kokkuaetud materjal oli väga erinev. Oli hästi säilinud asju ja ka lausa pinutaguse kõlaga materjali, mis oli mitu korda ümber võetud. See tuli taastada. Ma pidin endale selgeks tegema, milline Miliza hääl peab olema. Et ta säilitaks kõik omase. Kahinad ja müdinad tuli ära võtta nii, et hääl ei saaks kahjustatud, ja see oli väga raske. Kokku pidin eemaldama ainuüksi 7000 krõpsu. Eriti keeruline oli filmifonode töötlemine, sest tolle aja filmivõtete fonode amplituud oli väga väike ja häält läks palju kaduma.”

Kruus tunnistab, et praegu Eestis ja Soomes müüki lastud esimesed neli plaati olid lihtsam töö, järgnevad neli plaati on kontsertesinemised.

“Taastamise tegi eriti keeruliseks asjaolu, et igal plaadil oli nõelakalle täiesti omamoodi,” seletas Kruus. “Euroopas ja Ameerikas tehti ju plaate erinevalt. Pidin sageli proovima, kuidas helipilti elavamaks muuta, ja selleks tuli soetada mitmesuguseid nõelu ja kõik plaadid mitu korda üle kuulata.”