Esimesed “Tapetud troojalaste tantsud” sooritas Juri Leiderman 1999. aastal Varssavis, edasi tantsis ta neid Moskvas ja Pariisis, 2000. aastal Belgradis, Ulmis ja Plasys (TsŠehhis). Tema repertuaari on nende aastate jooksul kuulunud Achilleuse, Menelaose, Diomedese, Aiase, Agamemnoni ja Patroklese tantsud.

Juri Leidermani performance’ist saab DVD-l galeriisse tooduna ja monitoridel kuvatuna installatsioon. Ekraanidelt näeb Euroopa linnades filmitud tantse, mis toimuvad põrandale joonistatud tundmatu Trooja sõduri muskulatuursel figuuril. Sangari kehakontuure täidavad värvilised jalajäljed ja nooled – liikumisskeem, mille sarnastega õpetatakse tango või tsŠatsŠa rütmide järgi samme seadma. Kuid Leiderman on tantsusammud korrastanud üheks süngemaks etteasteks – surmatantsuks.

Jalajäljed märgivad neid troojalaste kehapiirkondi, mida mõni “Iliases” surematuks jutustatud ahhailaste heeros (Achilleus, Odüsseus jne) oma sõjariistadega haavanud on. “See tundub olevat nagu tantsu markeeriv diagramm, kus hoopide suund – näiteks oda torgatakse rinda ja tuleb välja selja tagant – on märgitud parema ja vasaku jala asendina,” selgitab Leiderman.

Kunstnik hüpleb, tammub ja jookseb kujutistel, mis märgivad lugematuid tapetud sõdureid ning teeb samaaegselt kätega dirigeerimisliigutusi – tants toimub Schuberti heroilise viienda sümfoonia saatel. Tallinna näitusel on esimest korda kõik tantsud ühte tuppa kokku toodud, galerii keskele ehitatud seinale, mis on kõigist seniesitatutest staatiliseim, omamoodi kontsentreeritud kokkuvõte. Näituse seintel on “Iliase” tekstilise analüüsi põhjal koostatud tabelid, kus on välja toodud 23 ahhailaste juhti ning see, keda ja kuidas nad täpselt tapsid.

“Ilias” on muidugi humanitaari maiuspala. Kuigi neid, kes tõlgitud originaalversiooni oleksid kaanest kaaneni läbi lugenud, ei ole tõenäoliselt väga palju, teatakse selle sisu vähemalt ümberjutustuste kaudu. Leiderman juhib näituse saatetekstis tähelepanu sellele, et lahingutes Trooja pärast mängivad troojalased peamiselt kahuriliha rolli. Me ei saa eepost lugedes teada palju enamat kui hulga nimesid. Samas mäletan ma isiklikust lugemiskogemusest, et Trooja sõja sündmusi jälgides on raske mitte olla troojalaste poolel. Perekondlikke väärtusi hindavad troojalased on tunduvalt sümpaatsem seltskond kui nende linnamüüride alla randunud omavahel pusklev kamp, samuti on Hektorit “Iliases” kirjeldatud läbinisti positiivse kangelasena, samas kui tema vastu astuv suurimatest suurim Achilleus oli isekatel motiividel tegutsev laibarüvetaja (jah, hästi, tal oli kriis).

Poetiseerib tapmist

Juri Leidermani “Tapetud troojalaste tantsudes” on poliitiline mõõde – Trooja sõda oli lahing Euroopa ja Aasia vahel. Ühemõttelise Euroopa-tsentrismi kriitikuna on Odessas sündinud Leidermani, kes oma elukohtadeks märgib Moskva ja Kölni, siiski raske võtta. Ta ei eelda, et Euroopa peaks endale Trooja sõja pärast tuhka pähe raputama (kuigi miks mitte, Johannes Paulus II vabandas islamimaade ees ristisõdade pärast), pigem on siin nukrust ida (Venemaa) ontoloogilise kriisi üle, aga ka veendumust, et maailm, mis on täis pimedat enesekindlust omaenese absoluutsest väärtusest, pole suuteline ennast väljastpoolt nägema. “Euroopa hoolimatu kangelaslikkus, laialipillutud Aasia kahaneva tähendusega mustas teksajakis väikesekasvuline mees kohmakalt eurooplaste vahel vehklemas,” kirjeldab Leiderman oma tantse.

Teine mõõde, mille Leiderman oma tantsudesse sisse toob, on tapmise poetiseerimine. Müütiline pime laulik Homeros on tapmist kirjeldanud sama rohkesõnaliselt ja detailselt kui muidki loodusnähtusi, lehekülg lehekülje kaupa saab “Iliases” lugeda kopsu jäänud piikidest, väljavalguvatest sisikondadest ja sellest, kuidas selgroost üdi pritsib. Tänapäevane kinoskäija ei pruugigi selle peale tulla, et see, mida ta igas teises suurele ekraanile jõudvas linateoses näeb, need lugematud lihvitud ja koreograafiliselt paika sätitud tapmisstseenid, on tegelikult osa juba aastatuhandete pikkusest kunstitraditsioonist. Jällegi on Leiderman märganud midagi väga läänelikku.

Kolmas dimensioon näitusel “Kaldal. Tapetud troojalaste tantsud” on ajaline. Galeriiolevikus näeme lakkamatult monitoridel jooksvaid minevikusündmusi, minevikku tähistavad ajateljel aga nimed, näiteks tapetud troojalaste omad – nii võib troojalaste haavu vaadata hullumeelse ajalookaardistuse või navigatsioonisüsteemina läbi toimunud või veel tulevikus toimuvate juhtumuste.