Jüri Mõis käitub rumalalt
Juba aastaid ajab Eesti Vabariik saamatut arhitektuuripoliitikat. Selle kõige jaburamaks väljundiks on kahtlase väärtusega vähempakkumiskonkursid arhitektidele. Arhitektuur tähendab eesti poliitikutele pelgalt suure rahaga seotud ettevõtmist. Siit ka arusaam, et suurte projektide teostajaks sobib odavaim tegija. Viimasel ajal on mitu väikelinna oma keskuste ja uushoonete projekteerimiseks korraldanud avalikke arhitektuurivõistlusi, ent Tallinna olulisemad maksumaksja kulul ehitatavad objektid on läinud ikka vana rada.
Uute linnajuhtide ametisseastumisega tekkis lootus, et midagi muutub ehk ka selles vallas. Muutuski. Selgub, et enam ei korraldata vähempakkumisi, vaid linna arengut hakatakse suunama läbi annetuste. Mida muud võib järeldada Kärt Karpa artiklist "Soome arhitekt pakub ennast kujundama Põhja-Tallinna ilmet" (Eesti Päevaleht, 27. jaanuar), kus linnapea ütleb: "Muidugi tekib küsimus, kas me konkurssi ei korraldagi. Aga võtaksime hea meelega kõik detailplaneeringud vastu, mis meile heategevuse korras tehakse."
On rohkem kui kummaline, et linnaplaneerimise, mis paneb linna arengule aluse aastakümneteks, teeb juhuslik annetaja. Olgu peale, et pärit Soomest ja elab Pariisis. Jutt viimase suurest kuulsusest on SAFA-st saadud info põhjal ilmselge liialdus. Jääb arusaamatuks ka "annetuse" mõiste: töö maksvat kuni kaks miljonit krooni...? Kui selle raha annab mõni ärimees, tekib paratamatult kahtlus, kas planeering teostatakse ikka linna seisukohast parimaid võimalusi otsides, kui aga linn, siis oleks sellisest "annetamisest" huvitatud enamik kohalikest arhitektidest.
Juhul, kui mõne erafinantseerija huviks on tõesti linnaosa areng, siis miks ei suuna ta raha avaliku arhitektuurivõistluse korraldamiseks, mille maksumus jääks mõnesaja tuhande krooni piiresse? Selle tulemusel saaks vähemalt paarkümmend nägemust antud piirkonna tarvis. Paari miljoni krooni eest tasuks aga kaaluda juba rahvusvahelise võistluse korraldamist. Võimalik on ka osa arhitekte, n-ö kindlaid tegijaid, kutsuda võistlusel osalema, makstes neile osavõtutasu.
Ja veel. On olemas selline organisatsioon nagu Eesti Arhitektide Liit. Miks pöördutakse esimese sammuna meie arhitektuuriküsimuste lahendamiseks soome teisejärguliste ametnike ja arhitektide poole? Miks usutakse, et kusagilt eemalt suudetakse siinseid probleeme paremini lahendada? Seda enam, et Eestis on tänaseks koolitatud terve põlvkond noori arhitekte, kelle prioriteediks on linnaplaneerimine.
Juhul aga, kui Eesti eesmärk on aborigeenide kombel vastu võtta kõik, mis tasuta antakse, teeksin ettepaneku ka näiteks linnapea või presidendi koht täita heategevuse korras. Kindlasti leidub kusagil maailmas mõni poliitikust jõukur, kes mõne aasta hobi korras linna- või riigijuhtimist harrastaks.
