Jurtšenko uus dokfilm võiks olla „Kevade 2009”
Filmi „Aeg on siin” lugu on väga lihtne – laps läheb esimest korda kooli ja kevadel jälle suvevaheajale. Kindlasti ei taha sellise loo põhjal dokfilmi teinud Marje Jurtšenko võtta endale mingit narratiivi leiutaja au. Meie kultuuris läheb see Oskar Lutsule ja tema „Kevadele”. Aga filmikunstil on omadus jäädvustada aeg ja inimesed selles, nii võib filmile anda ka teise pealkirja – „Kevade 2009”. Õppeaasta 2008/2009 moodustab raami, milles tegutsevad filmi peategelased Joonas, Karit, Doris ja Fred.
Rahvuslik manifest
„Aeg on siin” tundub olevat tabamatu teos. Dramaturgia reegleid vähegi tundval inimesel on raske aru saada, mis lükkab käima lihtsamast lihtsama loo, milles neli koolijütsi lähevad kooli ja tulevad koolist koju. Ja natuke elupildikesi sinna vahele.
Aga ei vastanud ka „Kevade” ühelegi kaanonile, ometi leidub selles küllaga kunstijõudu. Kui loojatel on oskust ja jaksu korjata kokku (pildilisi) killukesi elust, siis on võimalik ka sellise lihtsa loo põhjal luua oluline filmiteos.
Neli kaadris toimetavat kooliõpilast on tõsised tegijad – nad panevad kaasa elama. Aga nii palju lapsi kaadris on üldse eriline asi. On ju meie vananev ühiskond oma tegudega tuleviku suhtes hoolimatu ja määranud lapsed ühiskonna servale. Filmitegijad on nad fookusesse püüdnud ja näidanud, et jõud on siin. Loomulikult on sellises filmis kohal loodus – lilled, mets, heinamaa. Või siis Tallinna kesklinn, kus Doris oma sõbrannaga hängib. Aga kokku on see maailm Eesti ja selles mõttes on film rahvuslik manifest. Üheks tegelaseks võinuks olla valitud ka Dima Jõhvist või Maksim Sillamäelt. „Aeg on siin” räägib maast ja selle inimestest.
Kinoskäijate arvud suurt usaldust eesti rahvusliku filmikunsti vastu ei väljenda. Nüüdne suurele kinoekraanile paisatud teos räägib elust. Isegi elust tulevikus, sest tegu on väikeste inimestega, kes on sirgumise ja kasvamise eas. Ehk toob see film pöörde ja parandab meie filmikunsti mainet.
Marje Jurtšenko: lapsed on oma filmi mitu korda vaadanud
•• Kas olete filmi kangelastele teost näidanud? Milline oli reaktsioon?
Kõik peategelased on filmi vaadanud ja mõned kuuldavasti isegi mitmeid kordi. Samuti on tuttavate lapsed tõepoolest terve filmi ära vaadanud. Ma ei ole filmi teinud eesmärgiga see ainult lastele suunata – pigem ikkagi lapsevanematele –, kuid mul on hea meel, kui see töötab mitmel tasandil. Lapsed samastuvad omaealistega, vanematel tuleb meelde lapsepõlv jne. Tundub, et see film toimib suurel määral samastumisefektil, emotsionaalsel tasandil. Filmikeel on valitud väga lihtne ja arusaadav nii lastele kui ka täiskasvanutele.
•• Mille alusel valisid välja just need neli peategelast?
Ma enam-vähem teadsin, milliseid stereotüüpe ma vajan ja et karakterid peaksid olema piisavalt erinevad. Samuti otsustasin, et võtan lapsed nn normaalsetest peredest, ei hakka neile kohe silte külge kleepima. Loodetavasti tuleb ka jätkuprojekt, siis oleks huvitav jälgida, mis saab lastest, kellel justkui on elus võrdsed võimalused.
