Oma pildiveergude sarja lõpetaksin seekord maailma kuulsama maaliga – Leonardo da Vinci “Mona Lisa” ehk “Giocondaga”.
Miks Mona Lisa naeratus nii lummab, miks töötas autor portree kallal nii kaua ega andnud seda tellimustööd elu lõpuni ära? Keegi uurija A. Konstantinova kirjutas 1907. aastal: “Selle pika aja jooksul, kui meister Mona Lisa del Gioconda portreega tegeles, elas ta nii jäägitult selle naisenäo füsiognoomilistesse peensustesse sisse, et kandis need näojooned – eriti salapärase naeratuse ja kummalise pilgu – üle kõikidele nägudele, mida ta edaspidi maalis või joonistas; Gioconda miimilist omapära võib täheldada koguni Ristija Johannese pildil Louvre’is, aga ennekõige on see äratuntav Neitsi Maarja näojoontes maalil “Püha Anna kolmekesi”.”
Hiilgava käsitluse on selle teose kohta kirjutanud Sigmund Freud oma kirjutises “Leonardo da Vinci lapsepõlvemälestus”. Ise on Freud öelnud, et see olevat ainuke ilus asi, mis ta on kirjutanud (1907). Siin kasutab Freud esimest korda mõisteid “seksuaalne inversioon” ja “homoseksuaalsus”. Freud on ühes oma kirjas selgitanud homoseksuaalsust järgmiselt: “Homoseksuaalsus ei ole küll ilmselt eelis, kuid selles ei ole midagi, mida peaks häbenema, see ei ole midagi, mida peaks häbenema, see ei ole pahe ega langus ja seda ei saa kvalifitseerida haiguseks; meie vaatleme seda seksuaalfunktsiooni variatsioonina, mille kutsub esile seksuaalse arengu seisak.”
Leonardo oli Verrocchio õpilane. Oli tavaline, et teismelised poisid elasid koos ja neil tekkisid homoseksuaalsed suhted. Ent tollases Itaalias võis see tähendada isegi surmanuhtlust. Leonardo pääses süüdistusest ihunuhtlusega. Pole teada ühtegi Leonardo suhet naistega, oma õpilasteks võttis ta eranditult kauneid noormehi. Pealegi oli ta vasakukäeline ja kirjutas oma traktaate peegelpildis. Päevikutes kõnetab ta end veidral kombel sina-vormis.
Freudi kummastab Leonardo lapsepõlvemälestus, milles ta kirjeldab, et ta olevat olnud hällis, kui tuppa lendas raisakotkas, kes saputas tiivaga tema suud – selgelt homoseksuaalne akt, seda kummalisem, et sellises vanuses mälestused ei fikseeru. Leonardo lapsepõlv oli sama kummaline kui tema pildid.
Muide, homoseksuaalidel on väga tugev emakujund. Õigupoolest oli Leonardol kaks ema: esiteks tema tõeline ema Caterina, kelle juurest ta umbes neljandal eluaastal ära võeti, ja teiseks noor hell võõrasema, tema isa uus naine donna Albiera.
Freud selgitab Mona Lisa naeratust järgmiselt: “Nii leiame Leonardo teose kaudu kinnitust aimusele, et Mona Lisa del Gioconda naeratus äratas mehes mälestuse tema esimeste eluaastate emast. Sellest ajast peale kallutasid itaalia maalikunstnike madonnad ja suursugused daamid alandlikult pead ja nende näol oli iseäralikult õnnis naeratus, mis pärines vaeselt talutüdrukult Caterinalt, kes sünnitas siia maailma võrratu poja, kellele oli määratud maalida, uurida ja kannatada.”
