Mis sots-art? Esimene reaktsioon oleks, et tegemist on kas sotsialistliku realismi või siis mingi sotsiaalse kunstiga. Või siis nagu härra Maurus arvas, et sotsioloogia on sama mis sotsialismus. Tõsi ta on – sots-art tekkis sotsialismi ajal, ja nagu on kirjutanud hoopis lääne kriitik Max Fray: “Sots-artiga on aeg-ajalt tegelenud peaaegu kõik “mitteametlikud” kunstnikud – nagu kõik NSV Liidu kodanikud räägivad aeg-ajalt anekdoote. See oli loomulik, peaaegu et füsioloogiline vajadus.”
1972. aastal ilmus Moskvas sots-arti manifest, milles öeldakse, et “sots-art on sotsialistliku realismi taassünd avangardse kunsti põhimõtetel. Sots-art ei oma mingit pistmist ilu mõiste ja esteetiliste elamustega. Tähtis pole mitte pilt, vaid jutt temast, sots-art on eklektika ja ambivalentsuse avamine.”
Kõik on õige, aga...
Nõukogude ametlik kunstibürokraatia ja -ideoloogia olid segaduses: piltidel on olemas kogu nõukogulik atribuutika – Lenin, Stalin, õiged loosungid, punalipud, sirbid ja vasarad, pioneerid, Nõukogude armee sümbolid –, kuid kõik on kuidagi veidralt nihkes. Loomulikult saadi peagi aru, et tegemist on nõukogude tegelikkuse absurdsuse võimenduse ja paroodiaga.
Sots-arti termini leiutamine omistatakse kunstnikepaarile Komar ja Melamid, kes hakkasid maalima perfektses klassitsistlikus stiili maale – näiteks kus nad kahekesi pioneerivormis puhuvad fanfaare, taustaks punalipp ja Lenini büst. Leonid Sokov maalis Stalinit flirtimas Marilyn Monroega, Aleksandr Kossolapov tegi suure plakati, kus Lenin reklaamib kokakoolat, koer-inimene Oleg Kulik reklaamis end valimisplakatil loomade partei esindajana jne. Tekkis rühmitus Monumentaalpropaganda, kes võimendas niigi absurdseid monumente. Ilja Kabakov tegi omamoodi kontseptualismi, parodeerides nõukogulikke “kommunalkasid”: ta kopeeris ilusa käekirjaga kirjutatud, kommunaalkorteris üles pandud koridori koristamise graafikut, mis oli tehtud korterite kaupa.
Selliseid liikumisi tekkis teisteski kommunistlikes maades. Hiina puhul räägitakse poliit-popist, ka küünilisest realismist. Eestis leiutas Leonhard Lapin termini liit-pop. See tähendab popkunsti, mis on tehtud N. Liidus. Ka Lapin on kasutanud nõukogulikku atribuutikat, segades seda Malevitsˇi suprematismi või haakristiga. Andres Tolts tegi omal ajal kollaazˇe vene klantsajakirjade väljalõigetest.
Sots-art ja liit-pop on suguluses angloameerikaliku popkunstiga, mis samuti opereeris massikultuuri atribuutikaga, kuid kommunistlikes maades olid massikultuuriks ideoloogilised atribuudid ja see tegi asja eriti absurdseks. Ja ega neid absurdsusi pole tänapäevalgi vähemaks jäänud – sots-art elab edasi.
Lõpetuseks üks väidetavalt Priit Pärnale kuuluv idee: võtta üles kõik N Liidus püstitatud Lenini monumendid ja siis panna pilt liikuma: kord Lenin istub, siis kargab püsti, siis viipab käega, siis vehib soniga.
