Võib-olla vaid Okased suudavad konkureerida Vintidega Eesti suurima kunstnikedünastia tiitlile. Leonhard Lapin on kirjeldanud oma esimest kohtumist Tõnis Vindiga: “Kohtusin meistriga esimest korda 1967. aasta kevadtalvel tema eramus Nõmmel Harku tänavas, kus sellal peale tema vanemate elasid ka vend Toomas Vint (elab samal krundil praegugi), vennanaine Aili Vint, Tõnis Vindi abikaasa Mare Vint ning perekonna noorim, õde Maara Vint – kõik kunstnikud.” Lapinile on meelde jäänud Tõnise kompromissitus Nõukogude võimu ja kunstipoliitika suhtes ja üleskutse luua alternatiivseid kunstnikeühendusi. Tegelikult pidaski ta aastakümneid oma korteris Lomonossovi tänavas põrandaalust kunstikooli, kus ta tõelise guruna koolitas mitut põlvkonda noori kunstnikke. Tegevus toimus enamasti öösiti ja ka päeval elas ta hämaruses.
Tõnis Vindi kreedo on kummaline segu orientaalsest filosoofiast, dekadentlikust dekorativismist ja erotismist, mille kinnituseks on ka juuresolev tušijoonistus 1972. aastast.
Ülim estetism
Üks tema lemmikutest oli inglise graafik Aubrey Beardsley, rafineeritud esteet, kes illustreeris ka Oscar Wilde’i raamatuid. Lapin on väga täpselt kaardistanud Tõnis Vindi koha tollases kunstis: “Tõnis Vindi tegevusega seondub veel ka üks kunstitõlgenduslik probleem, mida tänapäeval, tausta tundmata, on ehk raske mõista. See on meistri kultiveeritud ülim estetism, koguni kunsti ja kitši piiril kõndimine. Sellise loomingu mõistmiseks tuleb teada tollast “Nõukogude tegelikkust”, keskkonda, mis aasta-aastalt muutus üha koledamaks, ning inimsuhteid, mis käisid üha enam alla, vaimsust, mida lõpuks enam olemaski polnud.”
Tõepoolest, Vindi koolkond polnud mitte niivõrd radikaalne avangardism, kuigi ta on alati huvitunud geomeetrilisest abstraktsioonist, vaid pigem eskapism selle jubeda tegelikkuse eest. Seejuures aga väga elegantne eskapism, mis seostus esteetika ja erootikaga nii kunstifilosoofias kui ka elus endas. Võib-olla rikkus ta oma karisma ja esoteeriliste õpetustega mõne verinoore kunstniku elu, kuid koolkond, mille ta lõi, on suur peatükk Eesti kunsti ajaloos.
