Juss Haasma — inimene, kes usub ja tahab


Juss on lavakooli viimase kursuse tudeng. Kuidas ta ennast seejuures tunneb, saab vastuse intervjuust. Ilmarahva ette teatris astub Juss järgmist korda 12. novembril Pepeljajevi lavastatavas “Faustis”. Päev varem on eetris esimene tema ja kursuseõe Elina Pähklimäe juhitav lastesaade “Samar ja Hokumipi”.


Sa oled viimase kursuse tudeng, lähed teatrisse tööle. Kuigi see kõlab banaalselt, mõtlen oma küsimust tõsiselt: mida neli aastat teatrikooli inimesega teeb?

— Kõigepealt ei ole üldse kindel, et ma kuhugi teatrisse tööle lähen. Praegu on teatritel trupid täis. Näitlejaid on meie väikse Eesti kohta üle toodetud. Töölesaamine on lahtine.

Mis see neli aastat teinud on… Olin enne kooli lõbus poiss, tunduvalt mängulisem kui nüüd. See kool on pannud peale mingid piirid, mis minul isiklikult on midagi kinni pannud. Ma ei julge teha asju, mida varem julgesin kohe. Käsu peale. Mida aeg edasi, seda rohkem kontrollin ennast. Mida ma tohin teha ja mida ei tohi.

— Kuidas see nii on? Teatrikooli idee on ju inimesi avada.

— Ei tea, eks see ole muidugi sügavalt individuaalne. Mõtlen tihti sellele, et olen nelja aasta jooksul tohutult endaga võidelnud. Olin vahepeal kompleksides, pea oli nii mõtteid täis, et enam ei teadnud, mis on õige ja mis vale. Ma ei julgenud enam õppejõudude ja kursusekaaslaste ees midagi teha. Näidata. Mul polnud enam seda esinemisjulgust, mis oli enne kooli.

Aga usun, et aeg, kus pea sees asjadest aru saab, on ees. Kui mõte lahti läheb. Õppejõud on seda meile ka öelnud, et inimesed avanevad erineval ajal. Ja mõni ei avane üldse.

— Kui fantaseerida – kas koolist välja, õppejõududest eemale tükki tegema minemine võiks mõjuda sulle vabastavalt?

— Eks ta ole selles mõttes raskem, et koolis oled oma kursusekaaslastega päevast päeva koos ja harjunud. Koos asju teinud. Juba tead umbes, milleks  on sinu oma inimene võimeline. Võõraste juurde minnes on algus kindlasti raskem. Aga arvan, et kui sulle on juba see võimalus antud, oled kuskile jõudnud, siis ülejäänu on juba enda teha.

— Milline võiks sinu jaoks olla ideaalne trupp, ideaalne viis teatrit teha?

— Kindlasti selline, kus õhkkond on äärmiselt sõbralik. Kus ei olda üksteise peale kadedad – mida olen pidanud kahjuks nii koolis kui ka mujal nägema. Ja ollakse üksteise vastu ausad. Olen kogenud ka seda, et sulle naeratatakse näkku, aga seljataga sepitsetakse midagi halba. Või mõeldakse midagi halba. Usun, et kui negatiivsus peast välja lasta ja kui oleks positiivne õhkkond, siis mängulisust oleks kindlasti palju rohkem. Ja oleksid selle kaudu inimesed palju avatumad.

— Aga äkki intriigitsemine ja ussitamine ongi teatri põhiolemus, millest me ei pääse?

— Seda on mulle räägitud: kui sa lähed teatrisse, siis ülejäänud trupikaaslased on tahes-tahtmata sinu konkurendid, pead kogu aeg oma koha pärast võitlema. Olen mõelnud: miks peab olema viha või kadedust? Palju lihtsam oleks ju, kui ollakse üksteise vastu sõbralikud ja heatahtlikud. Viha ja kadedus on mõttetud asjad, mis segavad sind ja teisi. Kui neist lahti saaks, oleks kõik palju kergem. Ja tulemus palju parem.

— Aga kuidas saab neist lahti?

— (Juss mõtleb väga-väga pikalt.) Eks see ole jälle individuaalne, aga… Ka oma kursuse puhul... Kõik on sõbralik, mäng on olemas, aga kui tuleb jutt mingitest teatritest või et keegi kutsuti kuhugi rolli, siis tekib kadedus. Minul isiklikult on pigemini hea meel, aga mõne inimese olekust loen välja, et neil tekib mingi äng. Kuidas lahti saada, ei tea, eks see ole raske.

Kui inimesed selle peale mõtlevad, endale teadvustavad, siis muutub ka nende käitumine. Mingi aja möödudes. Äkki. Võib-olla.

— Mida sa kõige rohkem kardad? Oma tulevikus, seistes teelahkmel.

— Kõige rohkem kardan seda, et ma ei saa ennast tõestada ega näidata, milleks  olen võimeline. Et mulle ei anta seda võimalust. See hirmutab mind kõige rohkem. Ma ei karda seda, et äkki jään vabakutseliseks näitlejaks. Sel ei ole nii suurt tähtsust. Võimaluse andmine on kõige olulisem. Ja ma kardan seda, kui ei olda siirad.

— Olen sügavalt veendunud, et intelligentne inimene on võimeline sõnastama oma elu kreedo. Mis see sinul on?

Loe veel

— Olen ilmselt veel nii noor… ma ei tea veel, mis on minu elumõte, ei tea veel, kes ma olen. Ma ei ole sellele veel pihta saanud, aga usun, et just nüüd on kätte jõudnud aeg, kui see hakkab järk-järgult ise paika loksuma.

Aga ilma milleta ma ei suuda elada, on sõbrad, pere ja muusika. Ja kindlasti teater. Kui antakse võimalus…

— Mis asi see on, mis hoiab inimesi teatri juures kinni?

— Kui me “Kajakaga” proove tegime, siis ei saanud ma oma tegelaskujust tükk aega aru. Ja üks hetk, pärast seda, kui kursusejuhendaja Ingo Normet tuli mind kiitma (ta ütles, et ma sain aru, kuidas tegelaskuju mõtleb), ja… Vaat see ongi asi, mis teatris on kõige olulisem. Teatri maagia on see, kui publik saab aru, kuidas tegelaskuju mõtleb. Sest vastasel juhul sa petad rahvast.

Ja mul on hea meel, et olen sellest aru saanud. Selle tegelaskuju lause – inimene, kes tahtis – on jäänud mind painama. See on lause, mida kardan natuke – tulevikku vaadates. Aga usun, et olen võimeline tegema kõik selleks, et ma tulevikus, teatud aja möödudes, ei pea seda lauset ütlema. Usun, et olen selleks võimeline. Loodan, et ma nüüd midagi ära ei sõnunud.

— Ei sõnunud sa midagi. Kui kardad, siis koputa puud.  Aitäh sulle.

— Intervjueerija kommentaar: head sõbrad, kes te seda intervjuud loete! Lugege tähelepanelikult. Ma võin, käsi südamel, tunnistada, et minu aastatepikkuse ajakirjanikukarjääri jooksul pole vaat et mitte kunagi juhtunud, et intervjueeritav, pigemini vestluspartner, räägiks nii ausat juttu. Oleks nii siiras. See toob naeratuse huulile. Kõik ei ole veel kadunud, sõbrad!

Juss Haasma

•• Sündinud 23.08.1985 Tallinnas

•• Lõpetanud Vanalinna hariduskolleegiumi, Praegu EMTA kõrgema lavakunstikooli üliõpilane

•• Mänginud filmis “Jan Uuspõld läheb Tartusse.” Teinud kaasa tudengifilmides ja episoodilisi rolle Eesti krimitelesarjades.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare