Justin Petrone: eestlastele meeldib jubedalt vaielda
— Sa oled sedasorti kirjanik, kes kirjutab üksnes iseendast. Kas sa vähenenud privaatsuse pärast muret ei tunne?
— See on tõsi küll, et võõrad inimesed teavad mu eraelust nüüd rohkem. Aga see ei häiri mind, sest Eestis inimesed põhimõtteliselt ei tule minuga nendest asjadest rääkima. Abikaasa Epp alustas blogipidamist seitse aastat tagasi, kui me New Yorgi äärelinnas elasime. Suurlinnas tundus see kõik loomulik, aga Eestis käies selgus, et paljusid eestlasi huvitab väga, kuidas me New Yorgis elame. Me ei saanud aru, miks see nende jaoks huvitav on, aga oli. Siis hakkas juba juhtuma, et kui ma end kuskil peol tutvustasin, öeldi, et jah, ma tean sinust, ma loen su naise blogi.
— Nii et tänaval ei tuldagi juurde?
— Siin Viljandis käisin ükskord Hiina toidu restoranis ja müüjal oli väga imelik kehakeel. Ma ei saanud aru, mis tal viga on, et ta nii kohmakas on. Siis ta küsis autogrammi. Lugejatega olen kohtumas käinud mitmetel erinevatel esitlustel, Kuressaares, Kärdlas, Mulgimaal, Pärnus, Tallinnas, Haapsalus, Rakveres…
— Kellele raamatu ingliskeelne versioon mõeldud on, ameeriklastele?
— Kõigile välismaalastele, kes elavad Eestis ja eesti keelt ei oska. Ärimehed või minusugused inimesed, kes on eestlasega abielus: hispaanlased, rootslased, isegi jaapanlased on mulle kirjutanud. Ma ei teagi, kumba versiooni soovitada, ise mõtlesin, et ingliskeelne on parem, kuna see on originaal, aga paljud ütlevad, et Raivo Hoole tõlge on väga hea, nagu eesti keeles kirjutatud raamat.
— Kirjanduslik stiil on sul täiesti olemas, kuidas seda lihvisid?
— Olen juba kuus aastat pidanud blogi „Itching for Eestimaa” ja stiil on sellega koos arenenud. Vanu postitusi lugedes on näha, kui kohmakalt ma varem kirjutasin. Kui iga teine päev kirjutada, siis see tõesti aitab. Põhjus, miks „Minu Eesti” on kirjutatud palju vabamas stiilis kui teised selle sarja raamatud, on see, et ma tean, kuidas eestlastele vaielda meeldib. Näiteks jagasin blogis lugejatega üht kogemust ja mainisin, et mu laps kasutab sõna „siukene”, mida ma ajalehes näinud ei ole. Just nagu oleksin pommi heitnud: lugejad hakkasid kohe vaidlema, kas tegu on Lääne-Eesti murde või tavalise kõnekeelega.
— Esimesele köitele järje kirjutamine oli juba alguses plaanis?
— Jah, sest alguses oli plaan kirjutada vaid üks raamat. Storyline pidi algama minu kohtumisest Epuga ja lõppema sellega, et me saame tite. Aga juba esimene osa oli 350 lehekülge pikk ja siis me lõikasime raamatu pooleks.
— Jäädki enda elust kirjutama?
— Ma arvan küll, võib-olla mitte kõige privaatsematest hetkedest, aga muidu – miks mitte. Paljud kirjanikud peidavad oma isikut ja nimetavad seda ilukirjanduseks, näiteks Jack Kerouac muutis lihtsalt mõned nimed ära – Allen Ginsberg on Carlo Marx ja ta ise on Sal Paradise. Üks raamat, mis mind väga mõjutanud on, oli Henry Milleri „Vähi pöörijoon”, mille peategelase nimi on samuti Henry Miller ja kus segatakse kokku fiktsioon ja tegelikkus.
Eks mul on erinevad mõtted, mõned raamatuideed on rohkem „Minu Eesti” raamatute moodi ja mõned on ilukirjanduslikumad. Aga see peategelase hääl on väga tähtis, mulle meeldib, kui peategelane räägib esimeses isikus. Miskipärast mind häirib kirjanduses kõikenägev jutustaja. Kerouac on soovitanud, et kirjuta lihtsalt spontaanselt välja kõik mõtted ja mälestused, mis tulevad. Nagu see seik raamatus, kus ma Stockholmis Brasiilia meremeestele lehvitan või Taanis õllega loengusse lähen. Eestiga pole see kuidagi seotud, aga need on lihtsalt head jutud, mis siis ikka.
— Kes su kirjandusmaitset veel vormisid?
— Peamiselt USA autorid. Hunter S. Thompson on kõige suurem mõjutaja. Kui olin 17–18-aastane, siis ma nägin mingi kogumiku kaanel tema pilti, kus ta oli kuskil kõrbes, tee ääres, ainult seljakott seljas. Mõtlesin, et tahan teha sama, mida see mees teeb. Kui ta on ajakirjanik, siis okei, ma õpin ajakirjanikuks. Siis oli Ameerikas eelmisel sajandil väga tähtis koomik Lenny Bruce, kes kasutas roppusi ja oli nagu sõnavabaduse eestkõneleja. Mulle on väga tähtis, et inimene räägiks ausalt, et ei kardaks, mis juhtub, kui ta oma mõtted välja ütleb. Proovisin „Minu Eesti” raamatuid kirjutades võtta eeskuju „kadunud põlvkonnast”, kelle seas oli ka palju välismaal elavaid ameeriklasi. Milleri asjad toimuvad Prantsusmaal, Hemingway elas Prantsusmaal, Hispaanias, Itaalias, Fitzgerald elas Šveitsis… Tahtsin, et oleks seda vaimu sees.
Ja Ingmar Bergmani filmid mõjutasid ka. Eriti kuna kirjutasin seda uut raamatut sügisel. Läksin kontorisse kirjutama, vaatasin aknast välja, vihma sadas jälle, kell pool neli oli väljas juba pime. Kõik oli nii depressiivne, et kui öö lõpuks tuli, oli isegi parem tunne.
— Ütled oma uues raamatus, et ülikooli sisse saades hakkasid mässama, jätsid kodutööd tegemata ja…
— Kodutöö oli küll sageli tegemata, ehkki eksamitelt sain ikka läbi. Lõpu poole pingutasin palju, sest ma tõesti tahtsin ülikoolist välja saada, siis hakkasin õpetajatelt kõrgemaid hindeid nuruma ja nii edasi. Mulle öeldi, et võib-olla sa praegu pole kõige parem tudeng, aga tulevikus võib sinust ikkagi midagi saada.
— Ja sai Eesti menukirjanik.
— Aga mida minu ülikoolikaaslased teinud on, kus nad on? Ma tean küll, kus nad on, neil on töökohad PR-firmades, kuna seal makstakse rohkem. Eks see on nende valik.
— Nii et sa ei ole eduinimene?
— Mkmm. On ebatervislik, kui sa töötad liiga palju, see häirib sinu suhet teiste inimestega. Mis sul ikka lõpuks on, kõrgem palk, või siis tead, et sa oled keegi, sest sul on see töö. Praegu olen väga rahul oma töökohaga, olen teadusajakirjanik, kirjutan ühele Ameerika firmale biotehnoloogiast, ja see on apoliitiline töö. Enne kirjutasin poliitikast ja see oli vastik, sest nägin, kuidas poliitikud ajakirjanikega manipuleerivad.
USA-s kirjutasin ükskord artikli, kus oli lühidalt öeldes kirjas tõde, ja siis tuli linnapea välja ja ütles, et see ei ole tõde, ajakirjanik valetab. See kogemus, et tõde ei tähenda midagi, et ma olen malend nende mängus, oli vastik.
— Su perekondlik kasvatus oli ka selline liberaalne?
— Jah, nad olid peaaegu kõik liberaalid, juba mu vanaema oli 1930-ndatel Roosevelti poolt, see on perekonnatraditsioon.
— Hoiad sa USA kommetega emotsionaalset sidet alles, näiteks kas sa tänupüha tähistad?
— Tähistasime, aga head kalkunit on nii raske leida. Sõime pardisuppi või midagi. Aga tähistasime.
— Nõuaksid seda vanast peast oma lastelt ka?
— Mu patriootlikkus ei ole nii kohutavalt tugev, aga neid pühasid on lihtsalt mõnus tähistada. Eestis ma ei saa paljudest pühadest aru – miks on nii tähtsad mardi- ja kadripäev, aga mitte andrese- või nigulapäev? Ja see kaerajaan – ma ei saa siiamaani aru, kas see nimi tähendab ainult tantsu ja laulu või on selline inimene ka olemas.
— Seda hirmu, et ameerika kultuur su pere elust kaob, ei saa vist niikuinii olla?
— Mõnikord olen frustreeritud, et mu väiksem laps ei ole inglise keeles väga tugev ja vastab mulle eesti keeles. Kui ta ema oli kaks nädalat Indias, rääkis laps minuga kogu aeg inglise keeles ja see aitas. Ameerika eestlaste lapsed enam eesti keelt rääkida ei viitsi ja see on üks asi, mida ma oma lastele ei tahaks – nad keelt ei kaotaks.
— Kirjutad magistritööd Eesti juunikommunistidest. Mis sind nende juures huvitab?
— Konkreetsemalt vaatan, kuidas režiimimuutus ajakirjandust mõjutas. Hakkasin uurima, kes need inimesed olid, kes Nõukogude saatkonnas kokkupandud valitsuses osalesid. No mõned olid kommunistid ka, aga mitte kõik, mõned võisid sinisilmselt mõelda, et aitavad Eestit. Päts oli juba ka kuus aastat juht olnud… See, mida inimestele juunis-juulis 1940 öeldi, on mulle väga huvitav. Alguses öeldi, et Nõukogude Liit kaitseb meie iseseisvust, ja välisminister Andresen ütles kõigile, et mingit okupatsiooni ei ole. Kui ülemnõukogus lõpuks hääletati Nõukogude Liiduga ühinemise poolt, siis tuli Andresen välja ja ütles, et Nõukogude Liidus on ikka rohkem iseseisvust kui föderatiivses Euroopas, mille pealinn on Berliin. Prantsusmaal samal ajal ju…
Sõjaeelne Päevaleht on selleks tööks väga hea ajaleht, seal olid pildid, reklaamid, koomiksid, arvamuslood, väga erinevad asjad. Teised selle aja regionaalsed ajalehed olid väga lihtsad. Juuni alguses hakkavad sisse tulema mõttetud propagandapildid sellest, kui hea elu on Nõukogude Liidus – mingid Ukraina töötajad, uudist ei ole, lihtsalt foto. Ja siis võetakse välja Miki-Hiire kui kommunismi suurima vaenlase koomiksid.
— Milline su kultuuriruum üldiselt välja näeb? Loed eesti kirjanikke ka?
— Meil on praegu kaks last ja mul ei ole lugemiseks palju aega. Vabal ajal loen tavaliselt inglise keeles, näiteks praegu loen üht Haruki Murakami raamatut. Mu eesti keel ei ole ka nii hea, et saaksin vabalt kõike lugeda. Proovisin lugeda Kiviräha raamatut „Ivan Orava mälestused ehk minevik kui helesinised mäed”, see muutis mind võib-olla natuke, lihtsalt see, kuidas ta kirjutab, on põnev. See absurdihuumor, mis seal sees on. Ja Jan Uuspõllu huumor läheb korda, just nägin teda siin selles ühemehesõus „Isa”, see oli väga naljakas. Kui ma „Minu Eesti” esimest osa kirjutasin, vaatasin palju Woody Alleni filme ja filmi „Jan Uuspõld läheb Tartusse”, see mõjutas ilmselt palju. Uuspõld on selles filmis ka väga hea tegelane. Mulle meeldib, et ta ei ole perfektne inimene, tal on tööprobleemid, perekond on ta peale vihane, tema elu on kaoses, aga inimestele meeldib ta ikka veel, see kõik ei tähenda nende jaoks midagi.
— Mõtiskled siin ka teemal, mitme aastaga võiks Eesti jõuda normaalsuseni. Kuidas teada, millal see normaalsus kätte jõuab?
— Raamatus on küsimus, kas Eesti asub idas või läänes, väga olulisel kohal, sest Eesti on 2003. aastal just Euroopa Liiduga ühinemas. Neile, kes siia Lääne-Euroopast tulevad, on Eesti väga suur üllatus, kuna neil on see 1990. aastate mulje veel meeles, nad arvavad, et siin on Tšetšeenia või midagi.
Aga normaalsusest kirjutasin pigem selleks, et näidata „lääne inimestele”, et nende maad ei ole ka normaalsed. See on see külma sõja mütoloogia, et meie oleme niimoodi ja nemad on teistmoodi. Nii et Eesti püüab siin raamatus olla normaalne, ehkki normaalsust tegelikult ei eksisteeri.
— Milline osa kohalikust mõtteviisist sulle kõige kummalisemalt mõjub?
— Eestis on põlvkondade vahel väga suured erinevused. Vanemad inimesed on nagu ära eksinud ja elavad natukene veel Nõukogude ajas. Lugesin Imbi Paju raamatut „Tõrjutud mälestused” ja nüüd ilmub meie kirjastuselt uus raamat, Andrei Hvostovi „Sillamäe passioon”. Mõlemates on kirjutatud palju Leninist. Miks, kui Lenin suri 1924. aastal rabandusse ja juhtis Venemaad ainult mõne aasta? Aga ta on ikkagi väga tähtis. Või Krupskaja, kelle nime mina pidin alguses teatmeteosest järele vaatama. Epp küsis selle peale, et kuidas ma ei tea, kes Krupskaja on. Ei tea. Aga noored, keda ma kohanud olen, tahavad rääkida Justin Bieberist. Üks põlvkond elab natuke minevikus ja teine täiesti rahvusvahelises keskkonnas. Ameerikas põlvkondade vahel nii tugevaid kontraste ei ole.
Üks asi, mida ma raamatuga näidata tahtsin, oli see, kuidas Eesti on kaheksa aastaga muutunud. New York on praegu täpselt samasugune, aga siin Viljandis ei olnud sel ajal vist Pärimusmuusika Aitagi. Nii et raamatu sõnum normaalsuse mõttes on, et muretseda pole vaja, muutumine käib kiirelt. Kui meie Kalamajas elasime, ei olnud see kõige ilusam linnaosa, aga nüüd juba väga kallis koht, need yuppie’d on kõik sinna kolinud, kes Kadriorgu korterit ei saanud. Kui räägime lihtsalt materiaalsetest hüvedest, siis on Eesti peagi modernsem kui mõni muu lääneriik. Näiteks välismaale minnes mõjub teadasaamine, et neil ei ole tasuta wifit, mulle juba nagu halb nali.
— Tunned sa varasemaga võrreldes enda isiksuses või käitumises palju eestlaslikke jooni?
— Ma käin tihti USA ja Eesti vahel, umbes paar korda aastas. Iga korraga vaatan, et inimesed seal on järjest rohkem… kuidas seda öeldagi. Näiteks kui mu isa minuga räägib, on ta ainult millimeetri kaugusel minu kehast. Imestan, et mida ta teeb, ja siis mõistan, et ajal, kui ma üles kasvasin, ei olnud selles midagi erilist, aga mõnda aega siin elanuna vajan juba rohkem füüsilist ruumi. Aga võib-olla on asi ka lihtsalt meie perekonnas, inimesed on erinevad ja mõni eestlane kallistab väga palju.
Siis on see eestlase loogika. Nagu mu naine ütleb: sa oled nii ebaratsionaalne, mõtle sellest asjast pragmaatiliselt. Võib-olla olengi muutunud pragmaatilisemaks ja kindlasti aeglasemaks. Iga asjaga ei kaasne enam emotsionaalset plahvatust: „Rahu, las me mõtleme need asjad läbi.” Eestlased jätavad üksteisele rohkem ruumi. See on mulle ka oluliseks muutunud, austan nüüd ise ka rohkem teiste privaatsust.
— „Minu Eesti” 2. osa kandev intriig on peategelase identiteedikriis, kahe ookeanikalda võistlus. Kas see on ajaga leevenenud?
— Ega see üle lähe, kui sa teisest kultuurist inimesega abielus oled. Raske on, aga… Vahepeal on paljude inimeste abielud lõhki läinud, vaatad, kuidas inimesed lahutavad ja kaklevad, ja saad aru, et see Euroopa-Ameerika kriis ei ole nagu kõige raskem asi elus. Ära see ka ei lähe. Aga otsustasin, et ma pean Eestit armastama. Üks mu kolleeg on abielus Suurbritannia naisega ja ütleb ka, et kui sa inimesega abiellud, abiellud ka tema kodumaaga. Seepärast armastan Eestit sellisena, nagu ta on, ega tunne nii palju frustratsiooni selle pärast, et ma olen erinev, ega muretse selle pärast, kas mind aktsepteeritakse. Aga teistele pereliikmetele on see muidugi raske. Juba laste nimede valik sümboliseerib seda identiteediprobleemi.
Kes ta on?
Justin Petrone
sündinud 1979
Lõpetanud Washingtoni ülikooli ajakirjandusosakonna
Raamatud
•• „Minu Eesti. Kas lubate elada?” (2009),
•• „Minu Eesti. Mida sa tahad?” (2011)
