Jutukogu „Kiisu-Kiisu”: ei või iial teada, kui veidralt üks lugu lõpeb



Jutukogu „Kiisu-Kiisu”: ei või iial teada, kui veidralt üks lugu lõpeb
Roald Dahl (1916–1990)wikipedia

Groteskimeister Roald Dahl pilab mehi ja naisi, ihneid ja ahneid, tarku ja rumalaid.

 Rõõmustage, musta huumori sõbrad – taas on eestinduseni jõudnud killuke Roald Dahli täiskasvanutele mõeldud loomingust. See polegi nii õhuke, kui arvata võiks – elu jooksul kirjutas endale lastekirjanikuna maailmanime teinud Dahl ka palju kangemat kraami, mis ilmus põhiliselt ajakirjades The New Yorker, Playboy, Harper’s jt. Esimese maigu eestikeelsest Dahlist saigi suhu tegelikult täiskasvanust lugeja: 1975. aastal ilmutas LR Andres Ehini tõlkes lühijuttude kogumiku „Musi mopsti”. Järgmise annusena ilmus romaan „Minu onu Oswald” (Monokkel) aastal 1994, sealt edasi hakkasid riburada eestikeelsena ilmuma Dahli lasteraamatud. Värske üllitis ühelt Dahli lastejuttude väljaandjalt, kirjastuselt Draakon & Kuu sisaldab juba „Musi mopstis” ilmunud lugusid, kuid ka seitset uut Epp Aareleiu tõlget. Huvitaval kombel on Dahli loomingut kritiseeritud vähese reaalsuse pärast – lugejale ei mõjuvat ta usutavalt. Ilmselt oleks siis vaja meelde tuletada, et Dahli maailm ei olegi see reaalne „meie” oma, vaid seal on kõik pealtnäha nii kui peab, kuid pinna all haigutavad lõhed, kuhu ettevaatamatum tegelane võib sisse kukkuda. Nii on võimalik ja usutav, et lihakombinaadis saadetakse tapaliinile ka külastajad, nagu juhtus loos „Siga”, või et mesilasema toitepiimaga oma mehelikkust turgutanud härral sünnib lapse asemel väike emamesilane, nagu see läks „Mesilasema toitepiimas”.

Kergelt konservatiivne

Ka Ameerika Ühendriigid, mida Dahl asus oma lugudes kritiseerima juba enne, kui see moodi tuli, pole päris tõelised ning hü-perboolid Babbittitest ja Rockefelleritest, suurlinnade rahakultusest ja lõbujanust on nauditav makaaberlik huumor ilma rõhuva moraalitsemiseta. Mis ei takista Dahlil oma lühilugude totraid ja ahneid või ka niisama lollikesi tegelasi nuhelda sama kibeda vitsaga kui „pahasid” oma lastejuttudes. Halvast iseloomust annab Dahli lugudes muuseas vihjamisi tunnistust ka poliitiline parempoolsus. Ometi on temagi loomingus märgata teatud konservatiivset joont, kui ta pilab nii teadushulle kui ka moodsaid spirituaalseid õpetusi. Eelmise sajandi viiekümnendatel-kuuekümnendatel kirjutatud Dahli lühijutud on selgelt oma aja lapsed. Siin on teretulnud lugeja, kes ei hinda poliitilist korrektsust. 1959. aastal ilmunud proua Bixby loos annavad juba avalaused tunnistust, et löögi alla on sattunud nn õrnem sugu. Naised on Ameerikas nii moraalitud ja ahned, et enese trööstimiseks ei jää meestel muud üle kui jutustada üksteisele selliseid lugusid nagu „Proua Bixby ja koloneli kasukas”.

Kui kõnealune daam saab pururikkalt armukeselt lahkumiskingiks naaritsakasuka, on tal rõivaeseme garderoobi ilmumist oma abikaasale loomulikult raske põhjendada. Ausa ülestunnistuse asemel mõtleb naine välja keeruka skeemi, kuid Dahl, kellele argus ja keerutamine on vaata et hullemadki patud kui abikaasa petmine, jätab proua Bixley loo lõpuks ilma kalli kasukata, kuid kibeda teadmisega, et härra Bixley polegi nii vagur, kui arvata võiks. On see eluterve sõrmenips vastassugupoolele või vaenulikkus, jäägu igaühe enda otsustada. Suur osa Dahli lühijutte on lavastatud Briti televisioonis seriaalina, mis kannab nime „Tales of the Unexpected” (ee „Ei või iial teada”). Dahli lood on üldiselt kindla ülesehitusega – alaku jutt ükskõik kui argiselt, selle lõpp on alati ootamatu. Ühesõnaga – nagu eluski. Ehk ei asugi siis Dahli paralleelmaailm meie omast nii kaugel, kui arvata võiks?

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare