Udmurtia lavastaja Damir Salimzianov, kes eelmisel aastal lavastas
mitmetele teatriauhindadele nomineeritud “Praegu pole aeg
armastamiseks”, arutleb oma uue lavastuse “Pikse pill” üle nii: “Miks me arvame, et muinasjutud on mõeldud lastele? Enne üleskirjutamist olid need ju lood, mis kandsid tähtsat elulist kogemust, ja need polnud üldse lastele mõeldud. Miks me suureks saades kaotame võime uskuda muinasjuttudesse nagu lapsed? Kas on täna võimalik jutustada muinasjutte nii, et täiskasvanutel oleks neid huvitav kuulata? Esitasin endale palju taolisi küsimusi ja kui oli valida, mida tahaksin lavastada, siis teadsin juba, et need on muinasjutud ning nimelt Eesti muinasjutud.
Tundsin täiskasvanuna lugedes enda meelest samu emotsioone, mida tundsin neid muinasjutte lapsena lugedes. Mulle on põnev äratada endas üles oma lapsepõlve muinasjuttude lugemise aegsed tunded ja läbielamised ning proovida seda edasi anda ka vaatajatele. Ma olen endale öelnud, et mul ei ole mingit õigust rääkida laval eestlastele eestlastest. Kes ma olen, et öelda: vaat, teie olete niisugused ja naasugused! Arvan, et seda saavad lavalt kõva häälega kuulutada vaid eestlased ise. Valisin muinasjuttudest teemad, mis on tähtsad inimestele üldisemalt, on tähtsad nii Eestis, Udmurtias kui kogu maailmas. Need on teemad, mis meid ei lahuta, vaid hoopis ühendavad – harmoonia perekonnas, sidemed lahkunud esivanematega, ka lähedaste omavahelise vihkamise teema... Mulle tundub, et inimeste omavahelised suhted just muinasjutulises vormis sobivad mängimiseks, vaatamiseks ja kaasamõtlemiseks mis tahes maal ja keeles.”
Intervjuus Margus Mikomägile