Juugendlik Tammsaare

Sageli on kunstiteost ümbritsevad raamid samasuguseks kunstiteoseks kui taies ise. Ka aeg, millega kunstnike elud raamitud on, võib kujutada endast kunstiteost, milles elamine annab tõuke nii mõnegi muidu olemata jäänud teose sünniks.

Eesti kultuuri kaks klassikut, põlvkonnakaaslased Ants Laikmaa (1866–1942) ja A. H. Tammsaare (1878–1940) on selle suurepärased näited.

Tammsaare ja Laikmaa elasid pöördelisel ajal, mil leidsid aset paljud 20. sajandit oluliselt mõjutanud filosoofilised ja sotsioloogilised muutused. 19. sajandil tuli Euroopa kultuuriruumi hulk uusi suundumusi ja voolusid, mis väikese hilinemisega üldjuhul ka Eestisse jõudsid. Laikmaa oli aktiivne kunsti- ja kultuurielu edendaja, Tammsaare tegi koostööd “Noor-Eestiga”, mis tegeles erinevate “voolude” sissetoomisega.

Nende ajajärgu kõige jõulisemaks suunaks oli juugend.

Ja kuigi hallid ülikonnad ning tagasihoidlikud elamistingimused kummagi mehe puhul erilist juugendlikkust ei manifesteerinud, oli juugend ometi kunstiliseks raamiks, milles Tammsaare ja Laikmaa oma loomingu lõid.

Põgus pilk mõlema loomingule toob ajastu mõjusid veelgi selgemalt esile. Nii Laikmaa kui Tammsaare on Eesti kultuuris kinnistunud peamiselt osavate, sügavalt inimlike karakterite kujutajate, portreteerijatena. Et mõlemad mehed olid elu lõpuni avangardistlikult meelestatud, on nende looming aga tunduvalt mitmekihilisem ning ajastu nietzscheaanliku filosoofia kohaselt paljudele tõlgendustele avatud.

Saatuslik ja ebamaine

Et juugend, mis seda aega raamis, on viimasel ajal jällegi tähelepanu köitma hakanud, on huvitav jälgida, kui selgelt selle mõjud ka eesti tuntuima kirjaniku loomingus avalduvad.

Näiteks Tammsaare esimesi jutustusi “Varjundid” on peamiselt impressionismihõnguline, kuid selles on ka juugendlikke jooni: traagiline, kesksel kohal olev ebamaine naistegelane, pessimistlikud hoovused ning loomulikult omavahel tihedalt seotud armastus ja surm.

Samasse loominguperioodi jäävad sümbolistlikud miniatuurid ja kunstmuinasjutud. Miniatuuris “Poiss ja liblikas” loovad tuules õõtsuvad lilled ning mänglevalt, tantsivalt lendlev liblikas oma dünaamilisuses pildi, mis oleks pärit justkui mõnelt juugendlikult pildilt.

Tammsaare esimene näidend “Juudit” (1921) on sümbolistlik-juugendliku teose veelgi paremaks näiteks. Juudit ja Salome olid juugendi lemmiktegelased, Tammsaare Juudit on aga eriliselt femme fatale tüüpi karakter. Juugend, mis oli tihedalt seotud sümbolismiga, kujutas naist kahes äärmuses – saatusliku, julma, kirgliku ja liiderlikuna või ebamaiselt, kättesaamatult “kõrge” ja puhtana.

Wilde’i austaja

Loomulikult on juugendlikust naisekäsitlusest rohkem rääkida kunsti vallas, kuid kirjanduses on üks just niimoodi naist käsitlenud kirjanikke kahtlemata Oscar Wilde, kelle raamatu “Salome” illustreerijaks oli üks tuntumaid art noveau kunstnikke, Aubrey Beardsley.

Et Tammsaare omakorda oli Wilde austaja ning eestindaja, on tema kokkupuuted sümbolistliku kunsti ja juugendiga kindlasti pigem teadlikud kui juhuslikud. Juuditis on olemas kõik vähegi juugendkunstnikke köitev: iha, julmus, saatuslikkus naises ning ülimalt traagiliselt omavahel seotud armastus ja surm.

Tammsaare kujutab üldse oma loomingus väga palju surma ning sageli on see seotud just armastusega (“Tõe ja õiguse” I osas Juss, teises osas Ramilda, neljandas Karin, “Põrgu-põhja uues vanapaganas” Lisete jne). Nietzsche – juugendi ühe lemmikmõtleja – filosoofias olulist rolli mängiv võimutahe avaldub “Juuditis” samuti. Tammsaare oli filosoofia ajalugu põhjalikult tundev kirjanik, seetõttu ei ole asjatu otsida “Juuditist” ka teisi juugendlikku elukäsitlust kujundanud Schopenhaueri ja Kierkegaardi mõjusid. Et ka eksistentsialismi juuri otsitakse juugendlikust elukäsitlusest, on ka siin paralleelid Tammsaare loominguga olemas – “Põrgupõhja uus vanapagan” on leitud olevat selge eksistentsialistliku joonega romaan.

Ka Laikmaa sajandialguse loomingust on impressionismisegust juugendit ning tema maali “Kaugel näen kodu kasvamas” kohta on Kristjan Raud arvanud, et “pildil peitub midagi sügavamat, midagi nagu sümbolit”. Rahvusromantiline stiil, mida Laikmaa esindab, on olulisel kohal eriti Põhjamaade juugendis.

Tammsaaret ja Laikmaad sidus lisaks loominguliste teemade sarnasusele ning ajale, milles nad elasid, ka sarnane pärit-olu, suur loodusearmastus ning tutvus Tallinna ajalehe “Teataja” päevilt. Kuigi nende omavahelisest suhtlusest ei ole eriti palju materjale säilinud, ei olegi see ehk nii oluline kui ajastu vaim, mille säravateks kandjateks mõlemad mehed olid.

Tammsaare kortermuuseumis Kadriorus riputatakse täna kell 17 kirjaniku 126. sünnipäeva puhul elutuppa üles Laikmaa maal “Vasalemma”, mis on pühendatud A. H. Tammsaarele. Tammsaare viiulil mängib Urmas Vulp.