„Ärapanija” tähistas 200. saate eetrisse jõudmist avaliku salvestusega. Üle viieaastase pilasaate tegijad ei ilmuta väsimuse märke. „Mahajooksmise tunne oli mul algusaastail, aga siis oli viga minus endas. See küsimus on praegu täitsa OK,” tunnistab näitleja Peeter Oja.
Oma eetriaja algusest peale on „Ärapanija” olnud vastuoluline – ühed on vaimustuses, teised suures raevus. Netikommentaare on seinast seina: alates sellistest nagu „Super!” ja „Vaimustav!” kuni sellisteni: „Saade on maha käinud, liiga palju on labasust ja kurjust”, „Ma ei vaata seda saadet, nad on nii ropud”.
— Mida te arvate saate labasuses süüdistamisest?
— JUUR: Selge see, et saade on vastuoluline. Arvan, et palju lihtsam oleks teha koguperesaadet, mis ühest küljest ei ärrita kedagi, kuid ei lähe ka korda. Aga kui sa teed huumori- või satiirisaadet, siis on kõige tähtsam, et saate loomuses oleks kulgemist ja tegijates energiat. Et oleks midagi üllatavat, mis ju ongi nalja sündimise algpõhjus. Minu jaoks on tähtis, et meil Peetriga oleks saates lõbu olemas, sellepärast me ju kokku tulemegi, et saaks mürgeldada! Aga labasus? Eks kritiseerijad kirjutavad ju iseendast.
Jah, meil on saates seksivihjeid ja vallatuid nalju, aga ma küsin: millega tegeleb siis peavoolumeedia, tootes lugusid, mille üks omadus on seksikus? See on nende viis rääkida seksuaalsusest, kehast, pakkuda vastuvõetaval moel alateadvust erutavaid teemasid. Võta kätte ükskõik milline väljaanne või nädalalõpuleht, ja mida sa seal näed? Nii et arvan, et „Ärapanija” ei erine väga palju meelelahutuslikust peavoolumeediast.
— OJA: Kui me lähemegi ropuks, siis on see rollimäng. Olen mõelnud, kust kohast see suhtlemise ja sõnavara hea tava piir jookseb. Kui poliitikas olev inimene vastutustundetult ja süüdimatult midagi ütleb, siis selle neelab ühiskond alla, aga labasust ja roppust ta ei salli. Sõnal on kõva jõud, seda peab kasutama oskuslikult ja targalt, ja kui meie läheme ropuks, siis on see taotluslik, me võimendame seda rumalust ja nahaalsust, üleolevat vastutustundetut käitumist. Mina küll vähemalt. Kui teema on koomiline ja totter, siis sa leiad selle väljamängimiseks mingi lahenduse – kas üle forsseerides või kedagi kehastades.
— Mis on teie kui inimeste jaoks labane?
— JUUR: See oleneb suuresti kontekstist, aga mina sellist sõna ei kasuta. Kui loen mõnd raamatut, vaatan filmi või kuulan plaati, siis ei mõtle ma sellistes kriteeriumides – kui asi on ikka vilets, siis pole ta labane, vaid andetu. Arvan, et oleme Peetriga sellises kuninganarri rollis. Kurt Vonnegut on öelnud: nali on üks viis, kuidas rääkida suurte jutule vahele, esinedes selliselt positsioonilt, et oled allpool mõistlikku nivood. Nii et kui sa oma naljaga sekkud suurte juttu, võivad nad jääda sind ehk isegi kuulama.
— OJA: Enamikku inimesi ei häiri, kui keegi ütleb mõne roppuse. Mulle näiteks ei lähe see korda, sest ma ei samasta ennast sellega, ma ei näe seda. Ma otsin kuuldus uba. Ma ei vaata krimisaateid. Mis ma vaatan laipa, eest ja tagant, kaamera läheb vaat et suhu – aga inimestele on labane see, kui sa ütled mingi konkreetse sõna! Kui teed häda nurka, on see labane, aga kui näitad laipa... ma ei saa sellest aru! Aga selle kohta öeldakse, et see on elu ja uudishimu pole patt.
— Mis teid ennast elus vihastab?
— OJA: Rumalus, ülbus, argus, silmakirjalikkus – tegelikult käib kõik rumaluse alla, aga põhiliselt see pidurdamatu enesekindlus, mida näiteks koolitustel süstitakse. Inimestele on sisendatud, et sa suudad ja pead, sa saad, püstitad eesmärgi ja lähed sinna, pluss positiivsed mõtted. Aga elu on jõudnud faasi, kus see glasuur hakkab ära sulama ja tuleb välja, milline on inimene sisemiselt. Selline välimine, pidurdamatu enesekindlus vihastab mind, teeb ettevaatlikuks. See enesekindlus on väga ohtlik, inimene ei pruugi enese möödalaskmisi tunnistada ja võib hukatusse viia ka teisi, juhul kui ta on juht.
— Kas teie aasimine on siis protest?
— JUUR: Ei arva. Aga on kaks iseasja, mida inimesed väidavad ja mis neid tegelikult huvitab. On hea tava hukka mõista Kroonikat, Elu24 ja „Võsareporterit” ja öelda: fui, kui labane, issand, kui nõme! Aga millegipärast inimesed vaatavad ja räägivad sellest. Sa nagu võtad endale kaitsepühaku positsiooni ja vaatad pealt kõike hukkamõistvalt – aga ikkagi vaatad!
Kusjuures mina näiteks ei viitsi vaadata asju, mis mulle korda ei lähe, ammugi veel selliseid, mis mind vihastavad. Tahan toonitada, et inimesed reageerivad neile sageli vihastades, aga minu arust pole mõistlik vihastada asjade peale, mis tegelikult peaksid naerma ajama.
Ärapanija
Humoristid Mart Juur ja Peeter Oja
Toimetajad: Hans Lõugas ja Ave Lepik, produtsent Olavi Paide
Kanal 2 pühapäeviti K 20.35
