Kaadris on tõeline eesti mees Kristjan

 (1)

Musklis rahvuskangelane on oma pildilise sõnumiga filmikunsti jaoks hea materjal.

Seda kinnitab ka uus elulooline dokumentaalfilm Kristjan Palusalust, mis hilinenult tähistab maadleja 100. sünniaastapäeva.

Mis see eluloofilm muud on kui järje vedamine inimese sünnist surmani, ning seda tehakse korralikult ja põhjalikult. Kulminatsiooniks on siin loomulikul viisil Palusalu elu kulminatsioon Berliinis 1936. aastal. Koos järellooga, mille sisse mahuvad maadleja rahvale oluliseks ikooniks tõusmine ja sinna juurde kuuluvad murdumised, mida järgnevad traagilised võimuvahetused endaga kaasa toovad.

Filmis jooksev lugu ja kaadritagune tekst on ühiskondlikus plaanis lihtsakesed. Tegemist on sportlase ja tema tulemuste vaatlusega, ilma et oleks puuritud eriti sügavale sportlast ümbritsevasse ühiskonda. Film hoidub Kristjan Palusalu otseselt nimetamast Pätsi klikeaja kangelaseks, kõigi plusside ja miinustega, mida see tiitel endas kandis. Nii jääbki jutt Palusalu-kultusest kuidagi poolikuks ja lihtsameelseks. Justkui pääseksid erilisi inimvõimeid ilmutanud inimesed elama kaugele planeedile, kus ühiskonnaelu neid ei puuduta.

Pigem jookseb kogu Palusalu ja Eesti ühiskonna vahel toimunu pildilistes kujundites, kus on kohal ka meie suurkujud Päts ja Laidoner. Kus on olemas Leni Riefenstahli mõõtu kaadrid Berliinist. Ja meie oma kangelane, kelle võluv isiksus koos head tõugu kehaga andis rahvusele usku ja enesekindlust. Pildis on kõik need seosed olemas, kuigi stsenaarium paistab neid huvitavaid vastuolusid pelgavat ja väldib Palusalu väljapaistva isiksusega kaasas käivaid teravaid nurki, mis tekkisid arvatavasti Palusalu tahtest sõltumata. Ja film ei anna ka mingit vastust, kuidas musklikangelane ise kõigesse sellesse suhtus.

Teravam ühiskondlik fookus Palusalu vaatlemisel oleks teinud dramaatilisemaks ka järelmängu, kus maadleja pidi ellujäämise nimel võitlema Nõukogude võimuga.

Rahvuslik ikoon

Palusalu-filmi tugev pool on hästi kokku sobiv pildirida, kuhu on osavalt ära peidetud audentsete dokumentaalkaadrite puudumisel tehtud lavastuslikud võtted. Pakkudes koguni lahingustseeni Jätkusõja tandrilt. Niisamuti on õnnestunud see kõige tähtsam, Palusalu maise keha joone esiletoomine. Rahvusliku ikooni esteetika pääseb filmi kaadrisse loomulikul moel, kas või Palusalu tütre intervjuude taustana. Seda tasub imetleda.

Film

„Palusalu”

•• Režissöör: Kristiina Davidjants

•• Stsenarist: Paavo Kivine

•• Näha saab ETV 1-s 29. detsembril k 20.05

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare