Rohkem kirjandusteadlasena tuntud Heino Puhveli "Detsembrikuu valgus" koosneb kaheksast novellist, mida iseloomustab salapära, dramatism ja huumor.

Kirjandusteadlaste kirjutatud juturaamatud tekitavad alati kõrgendatud tähelepanu. Nagu oleks tegu piiririkkuja või desertööriga. Ehk koguni ususalgaja ja reeturiga, kelle suurimaks paheks on truuduse murdmine ühele ainevallale. Ehkki tegelikult võiks kõnelda hoopis topelttruudusest ja tõelisest kiindumusest kirjanduse vastu.

Heino Puhvel on proosat avaldanud alates 1957. aastast. 1965. aastal ilmus temaalt Mart Kalda nime all novellikogu "Mõnikord lauldakse sadamas". Oma novellide eest on Puhvel saanud mitmeid auhindu. Lõunaeestlase hingelaadile olevat novellizhanr kõige lähedasem, ütleb Valgamaal Tõrva lähistel sündinud kirjanik oma uure raamatu eessõnas.

Kummalised üksildased

Puhveli novellides juhtub kummalisi asju, tema tegelased on üksildased inimesed, kelle välise vaoshoituse taga on peidus tundlik loomus. Nad on ettearvamatud, endassetõmbunud ega ava end niisama kergesti. Neid vaevavad vanad asjad (talud, kellad, uunikum-autod, lapsepõlvesuhted), nende mured puudutavad neid ennast ("Detsembrikuu valgus", "Kohmakas Margareeta", "Suve palavaim päev"), kuid on samas ka globaalsed ("Nafta"). Nad teevad äkilisi otsustusi ja võivad meelemuutuste ajel maailma pea peale pöörata. Nad otsivad maailmast inimlikku lähedust, headuse- ja soojusetunnet, tunduvad tõrjutuina, varjavad end kiivalt ning avaldavad oma tegeliku olemuse alles ootamatutes olukordades. Nad on põhjamaiselt vaoshoitud, armastuse otsinguil õige ea ja hetke mööda lasknud ning seisavad silmitsi "detsembrivalgusega".

Detsembrikuu valgus heidutab neid, aga tõmbab ka ligi. Kaamos juhib Puhveli tegelasi omasoodu. Ajab vana kellassepa kodutallu, ähvardab vanade mälestuste ajel sauna põlema pista ning viib lapsepõlvekivi otsa elu kõige tähtsamaid otsuseid tegema. Mis jääb tegelastel üle? Alluda ja haarata detsembrikuu valguses süttinud armastusest, nagu oleks armastus ainus, mille nimel on mõtet elada.

Ettearvamatud mehed

Lõunaeestlasest autor kirjeldab armastust salapära- ja pieteeditundega. Kord kogetud tunnet kantakse eluaeg kaasas. Armastuse ümber käiks otsekui ringtants ja loits. Armastuse vahendajaiks on vanad asjad, koguni uskumused ja kombed.

Puhvel kõneleb asjade traagilisest üksindusest, kuid asjadest rohkem üksi on inimesed. Kõikide tema novellide peategelased on mehed. Enamasti on nad jõudnud üle keskea piiri ja neid vaevab hirm vanaduse ees. Puhvel kirjeldab neid pedantliku täpsusega, kuid kui "pilt" on valmis, paneb ta nad uutesse, sootuks kummalistesse situatsioonidesse ja ringtants armastuse ümber jätkub.

Puhveli tegelased on ettearvamatud. Nende käitumine on iseäralik ning tihtilugu ekstreemne. Mitte kunagi ei tea, millega lugu lõpeb. Ei tea seda Puhveli naistegelasedki, kuigi just nemad on lugude käivitajad. Kirjanik peab neid kõiki erilisteks. Miks? Kas sellepärast, et nad on kenad, mõistvad ja tagasihoidlikud ja suudavad alati läbi viia selle, mida nemad tahavad? Nad tunduvad tulnukalikud ja deus ex machina sarnased lahendusetoojad.

Puhveli novellidest jääb mulje, justkui mõistaksid meestegelased pidevalt ise enda üle kohut. Nad peavad naistegelastega pikki, hoolikalt lihvitud viisakaid ja keni kirjakeelseid dialooge ega saa arugi, et just naised on kohtuprotsessi käivitajad ning kohtunikud. Armastus on nende ainus õiguse mõistmise vahend.

LIVIA VIITOL