Kaarel Ird naaseb teatrisse



Kaarel Ird naaseb teatrisse
Nero Urke (Kaarel Ird) ja Robert Annus (Urmas Ott) Kongresside Palee zeljonaja komnata’sAndres Keil

Legendaarne teatrimees Kaarel Ird, tulihingeline kommunist, kelleta Tartu linn ega Vanemuise teater poleks sellised, nagu me neid ehk praegu teame, on pandud sellest nädalast ise teatrilavastuse sisse.

Sellest nädalast Tartus Uues Teatris lavale tulnud lavastus „Ird, K.” on tragöödia. Lugu mehest, kes kunagi ei kõhkle ja kelle suurimaks peavaluks on see, et ei jõua kõike ise ära teha. Lavastaja Ivar Põllu rõhutab, et tegemist on täiesti mittenostalgilise pilguga kommunistlikku lähiminevikku ja ilma huumorimeeleta on seda kindlasti raske jälgida. Ole sa ekskommunist või mitte.

„Ilmselt poleks Irdita Vanemuine täna nii suur, kui ta on,” sõnab Põllu. „Teater ja linn ja ülikool on endalegi teadmata ammutanud väga palju enesekindlust ajast, mil Vanemuises möllasid noored lavastajad ja dramaturgid ning näitlejad, tudengid olid aktiivsed ja targad uuekvaliteedilised kriitilised Nõukogude inimesed ning linn selle poolest kuulus. Teater, ülikool ja linn olid üks ning selleski oli Irdil suur roll.”

Ilmselt poleks ka ilma Irdi jonnita Vanemuisele kunagi sellist suurt maja ehitatud, üleliiduliste normide järgi oleks pidanud ehitatama Pärnu teatri sarnase tüüpkultuurimaja, kus pole tagalava ega korralikke kõrvallavasid, nendib Põllu.

Ird oli vastuoluline isiksus. Töötas aastaid maalrina, osales mitmes teatris, kirjutas Vabadussõjast näidendi, osales küüditamistes ja hävituspataljoni tegevuses, läks lõpuks kõigiga tülli ja suri hullumajas.

Põllu nimetab Irdi Nõukogude aja Tuhkatriinuks, kellesarnaseid oli ehk isegi igas Nõukogude Liidu nurgas. Ent sealjuures oli Ird vaieldamatult töökas ja andekas.

Noore mehe lugu

„Lihtsalt Nõukogude kord aitas tal teha suuri asju, nagu ta oli juba aastaid unistanud,” märgib Põllu. „1940, kui temast lõpuks sai keegi, oli ta juba 30-aastane. Aga ta oli alles Vanemuise koori laulja. Kõik tema teatriprojektid olid varem ummikusse läinud. Ma usun, et ta oli, moodsalt öeldes, juba päris puntras omadega ning oli valmis kas või mulda sööma, et unistused teoks teha. Tahet tal ju oli, konjuktuursust mitte. Uus kord oli tema jaoks suur võimalus. Kuid tema tegevuse uurimine oli alguses päris vastik. Idee oli näidata Irdi lugu noore mehe loona, mitte tuua lavale tudisev vanainimene. Et mitte küll rehabiliteerida teda, aga püüda lahti harutada.”

Põllu lisab, et lavastus „Ird, K.” on lavastus unistustest ja ideaalidest ning kogu saavutatu illusoorsusest.

„Kui mõelda, et tänavu saaks ENSV 70-aastaseks, siis vaevalt et Ird 1986. aastal, eluloojakul oskas ette näha, mis peagi juhtub ning mis tema ja tema semude ehitatud riigist saab. Hea oleks meeles pidada, et kõik kindlad asjad võivad olla illusoorsed, ükskõik kui palju või vähe me sellesse panustaks oma energiat. Eesti Vabariik võib püsima jääda või kaduda päris ootamatult. Miski pole päris kindel. Kui elame üldistele eesmärkidele pühendudes, tulevikku ehitades, nägemata enda kõrval inimesi, ei tähenda see sugugi, et see tulevik tuleb.”

„Ird, K.” on teine osa Tartu Uues Teatris valmivast Tartu 20. sajandi teatrilooainelisest triloogiast. Esimese lavastuse „Endspiel” peategelaseks on hingearst ja kirjanik Vaino Vahing, depressiooni apologeet, kelle salongis sündis ja suri 70-ndate aastate Tartu teatriuuendus.

Praegusele Irdi lavastusele järgneb arvatavalt aasta pärast lugu näitlejatest-lavastajatest Evald Hermakülast ja Jaan Toomingust.

Lavastus

„Ird, K.”

•• Autor ja lavastaja Ivar Põllu

•• Kunstnik Kristiina Põllu

•• Mängivad Nero Urke, Katrin Pärn, Maarja Jakobson, Evald Aavik, Robert Annus, Juss Haasma.

•• Esietendus 18. märtsil Tartus Genialistide klubis

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare