KAAREL TARAND: Keskkond tunneli lõpus on mähkunud pimedusse

 (4)

Eestis on kümneid strateegiaid ja arengukavasid, mis ei toimi. Mis on lahti, küsib Sirbi peatoimetaja Kaarel Tarand. Eestile näib olevat kombeks: strateegiate koostamine on eesmärk omaette. Paberi valmimisega peetakse tööd tehtuks.

Eesti kui keskkonna arengu strateegiline suunamine toimub praegu kümne heaks kiidetud strateegiadokumendi alusel. Valdav osa keskkonnakujundusest jääb paraku keskkonnaministeeriumi valitsemisalast ja seega ka tema suunatavate arengudokumentide haardest väljapoole. Hea näide selle kohta, kuivõrd „õhus” ehk reaalsest elust lahus seisab mingi arengukava, on riigikogus veebruaris 2007 jõu saanud dokument „Eesti keskkonnastrateegia aastani 2030”.

Parem kui mitte midagi, kuid siiski tundub, et kõike seal kirjas olevat kirja pannes ja heaks kiites ei ole just väga selgelt mõeldud. Sõnades kaunis küll, aga sellega on sama palju peale hakata kui Juhan Liivi värsiga „ükskord on Eesti riik” omariikluse praktilises ülesehitamises näiteks aastal 1920.

Ülemaailmne finantspettus

Kirjapandu võib siiski olla reetlik, näiteks lause keskkonnastrateegiast, lk 16: „Kuna keskkonna jaoks parima lahenduse otsimisel ei saa jätta arvestamata majanduse ja inimtegevuse üldisi vajadusi, siis ei ole allpool toodud strateegiliste valikute alternatiivid enamasti teineteist välistavad.” Vaadakem seda lähemalt. Milline avameelsus, enesepaljastus täies ulatuses! Kõigepealt ikka majanduse, alles seejärel inimtegevuse üldised vajadused ja kõige lõpuks, kui midagi järele jääb, ka keskkonna jaoks parim. Tänavu, ülemaailmse finantspettuse (ka kriisiks nimetatu) ilmsikstuleku aastal mõjub majanduse (kasumi?) vajaduste esikohale seadmine kuidagi eriti kohatuna – pole ju enam teada, kas majandustegevus üldse on eesmärgipärane ja kas turg ikka leiab alati õiged tasakaalupunktid, kui hetkekski järelevalveta jääb. Tähendab, kui majandustegevuse eesmärk on ebaselge, asendavad sihipärast käitumist müüdid ja uskumused. Nagu tänavune majandusnobelist Paul Krugman hiljuti ühes kolumnis nimetas: „Jõuka maailma sünni ainsaks oluliseks takistuseks on iganenud doktriinid, mis inimeste päid segi ajavad.”

Keskkonnastrateegiast tsiteeritud lauses kõlab veel mõte „valikute alternatiivid pole enamasti välistavad”. Alternatiiv ehk paratamatus valida emb-kumb kahest võimalusest on tavatähenduses ikka välistav. Saab valida kas keskkonnastrateegia või saastava majandustegevuse, aga mitte mõlemat korraga. Saab valida elektri baasvarustuses põlevkivijaamade ja tuumajaama vahel, aga mitte rajada baaskoormuse katteks majanduslikult põhjendamatut topeltvõimsust (kes selle küll kinni maksaks?). Saab valida, kas püüda täita keskkonnastrateegia eesmärki 5.1.3, milleks on „maavarade keskkonnasõbralik kaevandamine, mis säästab vett, maastikke ja õhku”, või jätkata visalt riigi põhimaanteede ümber-ehitamist maavaramahuka tehnoloogia baasil.

Teede ehitamine kujutab endast õpetlikku ja aktuaalset näidet: majanduse jahtumise ajal räägivad paljud, et just riigi investeeringud infrastruktuuri aitavad raskest ajast üle saada; et EL-i toetusraha tuleb maksimaalselt just teede heaks kulutada; et teede rajamisel saavad tööd ettevõtted ja inimesed. Järelikult hea asi see tee ehitamine. Kui ainult need kohalikud elanikud... (kes ei oska vastavalt keskkonnastrateegiale pidada esmatähtsaks „majanduse vajadusi”).

Karjäär on areng?

Loe veel

Siit alternatiivi juurde tagasi. Kuna Tallinna-Tartu kiirtee ehitamisele „ei ole alternatiivi” (sest müüt ütleb, et autode hulk meie maanteedel kasvab lõpmatuseni 5% aastas ja maanteele „ei mahu ära”, siis järelikult polegi strateegia eesmärki 5.1.3 võimalik saavutada. Miks? Sest karstialal (milline maapind Tallinna ümbruses kipub olema), kus vee liikumine on üsnagi ettearvamatu, pole paekivi kaevandamisel kuidagi võimalik vett säästa. Maastikust rääkimata. Aga kuna tee ehitamine on majandustegevus, seega hea ja primaarne, osutuvad automaatselt arengu pidurdajateks need, kes ei taha lasta oma jalgealust ära õõnestada ja kuivatada (viimati Nabalas). Ka Eesti Päevalehe toimetuse repliik (10.12) on samal seisukohal: „Vaid üleriigiliste otsustajate suurem pingutus inimeste kaasamiseks tagab, et kohalike omavalitsuste õigus kaitsealasid luua ei saa hoovaks arengu – näiteks karjääri loomise – blokeerimisel.” Toimetus on ärilise, kasumile orienteeritud mõtteviisi hästi omandanud. Karjäär (kaevandamine) on muutunud arengu sünonüümiks.

Kas siis ongi paratamatu valida arengu (kaevandus ja maantee) ning majandusliku (ja heaolulise) allakäigu vahel? Ei ole, häda on ju praegu hoopis vales küsimuse püstituses. Kui koolis pole inimestele õpetatud, kuidas õigeid küsimusi esitada ja valikuvõimalusi sõnastada, siis võiksid ehk riigi tarkade peade kirjutatud strateegiates sisalduda juhtnöörid. Kuidas jõuda Tallinna-Tartu maantee küsimuses arukale kokkuleppele, s.t et selle tee ehitamine ja hilisem ülalpidamine (kui avaliku sektori kulu) oleks võimalikult odav ja vastupidav ning see ei kahjustaks keskkonda, väliskaubanduse bilanssi, transiitreisijate ega kohalike elanike huve?

Väga lihtne. Kogu inimkonna areng on olnud seotud tehnoloogiliste valikutega ja seda ei tohiks ka pärast tehnikasajandi lõppu unustada. Küsimus on seega: kas peale pehmele ja märjale ning paljude külmatsüklitega maapinnale hiiglaslike muldkehade rajamise on veel mingeid mõistlikke tee ehitamise viise? Eriti kui enam pole kasutada kõva graniitkillustikku, vaid ainult pehmet ja kiiresti murenevat, ent see-eest kodumaist paekivikillustikku. Alternatiiv on olemas. See pole kallis, sisaldab mitu korda väiksemat (import)kütuse komponenti, jätab korraga alles kohalikud kaunid maastikud ning kasumita need „ettenägelikud” ehitusfirmad, kes on endale juba aastaid tagasi trassi ääres kaevandamisõigusi ja maardlaid broneerinud. Tee – kui seda on üldse vaja ehitada – tuleb ehitada betoonvaiadele paigaldatavatest betoonplaatidest. Tsement on teatavasti sama kohalik ehitusmaterjal nagu liiv või killustik. Aga betooni kulub soisel alal tee ehitamiseks hoopis vähem, s.t on vähem vedusid, tonnkilomeetreid ja kulutatud naftaprodukte. Vaiadele tõstetud tee jätab ellu sadu või tuhandeid väikeloomi, kes praegu maanteel surevad. Ega loom loll ei ole, küll ta läheb tee alt, mitte üle tee, kui see on võimalik.

Eesti nõidakadeemikud

Ja kus on siis ikkagi probleem? Eks ikka selles, et looduslike ehitusmaterjalide kasutamise riiklik arengukava saab valmis kõige varem järgmise aasta lõpuks. Kuni seda pole, võitlevad kõik need, kes on kavatsenud vanaviisi teede ehitamise pealt teenida, vähimagi muutuse vastu ja on valmis kaevandamisõiguste kättesaamise nimel iga kell kohalike elanike tahtest üle sõitma. Looduslike ehitusmaterjalide kasutamise arengukava lähteülesanne muuseas ütleb, et „seisuga 31. detsember 2006 oli lubjakivimaardlate maaeraldistes arvel 54,6 mln m3 varu ning sealt kaevandati aastas ligi 2,8 mln m3. Seega praeguse kaevandamismahu juures jätkub maaeraldiste lubjakivivaru veel 20 aastaks”. Kõrgemate teeklasside ehituseks kõlbliku kvaliteetsema killustiku varuga on lood veel täbaramad.

Valitsusel/parlamendil piisaks vaid langetada pikaajaline otsus teistsuguse teede ehitamise tehnoloogia kasuks, ja kogu teema, kohalikud keskkonnalahingud (ja tulevikus ka teehoolduskulud) jpm, oleks päevakorrast alatiseks maas. Nii otsustamiseks ei pea koostama õhus hõljuvaid strateegiaid, vaid lahendama paar üsna lihtsat tekstülesannet – pärast seda, kui on endale õiged küsimused esitatud.

Lõpetuseks olgu siiski öeldud, et kogu eelnev jutt ei ole põhimõtteline vastuseis pikaajalisele planeerimisele – see on vaid osutus, et teed saab kavandada vaid siis, kui eesmärk on teada. Kas inimkonna eksistentsi eesmärk on majandustegevus? Või eeltoodud maantee näitel täpsustades: kelle eesmärk on liiklemine või teel olemise seisund? Strateegiatega kipub Eestis olema pisut samamoodi: nende koostamine on eesmärk omaette. Paberi valmimisega peetakse tööd tehtuks. Ja iga kord ei lähe niigi hästi.

Sest näiteks suurimal, kliimamuutusega kohanemise teemal kaldub Eesti valitsus pigem uskuma nõidakadeemikute Endel Lippmaa ja Anto Raukase telehüpnoosiseanssides manatut (need on tüüpilised Krugmani osutatud „iganenud doktriinid, mis päid segi ajavad”), mitte tuhandete teadlaste üleilmses koostöös kontrollitud andmeid.

Ja selles kontekstis ei ole Eesti keskkonnal lähitulevikus just palju lootust, meie tunneli teises otsas on jumal tõesti surutisele viidates valguse vähemasti ajutiselt välja lülitanud.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare