Kaarin Raid lähtus lavastajana alati näitlejatest
Kaarin Raid oli lavastaja, kelle proovid olid alati mõtestatud ning täis improvisatsioonilusti. Oma töödes lähtus ta eelkõige näitlejatest. Ta oli neile targaks, tähelepanelikuks ning täpselt suunavaks abistajaks, millega pälvis mitme põlvkonna teatriinimeste üksmeelse armastuse ning tänu. Just elutark professionaalsus oli see, mille eest Raidi hinnati ning kutsuti taas ja taas nii lavastama kui õpetama, seni kuni ta tervis seda lubas.
Tema lavastused on korduvalt ära märgitud Eesti teatri aastaauhindega, ta oli Ants Lauteri nim. režiipreemia laureaat 1978.
aastal ja kandis teenelise kunstniku aunimetust (1990). 2013. aastal pälvis ta Eesti Vabariigilt pikaajalise väljapaistva loomingulise tegevuse eest elutööpreemia.
Kaarin Raid sündis 22. oktoobril 1942. aastal. Lõpetanud Rakvere teatri õppestuudio, asus ta juba 19-aastaselt samas teatris tööle.
Edasi siirdus Kaarin Raid õppima Moskva Teatrikunstiinstituuti (GITIS-esse). Oma esmalavastuse tegi ta üliõpilasena just Rakvere teatris, milleks oli lavastus A. de Saint-Exupery „Väikese printsi”
ainetel Aarne Ükskülaga peaosas.
GITIS-es sai Raid suurepärase kooli Maria Knebelilt, kes oli Konstantin Stanislavski otsene õpilane ning Voldemar Panso õpetaja. Raidi diplomilavastuseks oli Tennesse Williamsi „Klaasist loomaead”, mis etendus Moskvas M. Jermolova nim. teatris ning milles mängisid tänase vene teatri suurnimed Aleksander Kaljagin ja Jekaterina Vassiljeva.
Järgnes kümme aastat tööd Pärnu teatris Endla, kus sündis terve rida heas psühholoogilise realismi stiilis ning meeldejäävate näitlejatöödega lavastusi („Hirmsad vanemad”, „Armunud lõvi”, „Tramm nimega iha”, ”Puhu tuul” jt.). Seejärel lavastas Raid julgelt ja eksperimentaalselt Peep Vallaku ja Mati Undi näidendi „Epp Pillarpardi Punjaba potitehas” (1974) ning samal aastal Eesti Draamateatris Rein Saluri „Külalised”. Nendest lavastustest said Evald Hermaküla ja Jaan Toominga tolleaegsete lavastuste kõrval tähised 70ndate aastate teatriuuenduses. 1977. aastal kohtusid kõik kolm ka ühises töös Vanemuises, kui Raid lavastas Ion Drutse näidendi „Pühamast püham”.
1974. aastal kutsus Voldemar Panso Kaarin Raidi TRK Lavakunstikateedrisse, teatrikooli VIII lennu (Rein Oja, Aivar Tommingas, Toomas Suuman, Enn Keerd, Raivo Rüütel jt.) juhendajaks.
Nende julgelt vallatu diplomilavastusega „Meie otsime Vargamäed” algas suveteatritraditsioon Vargamäel.
Töötanud 1974–1977 lavastajana Noorsooteatris ja 1977–1982 Vanemuises, asus Kaarin Raid 1983. a. tööle Viljandi teatrisse Ugala, kus tõi veerandsajandi jooksul lavale 33 lavastust, nende seas Eesti teatri kullafondi läinud tööd A. H. Tammsaare „Juudit”, E.O`Neill „Pikk päevatee kaob öösse” (1984), T. Williamsi „Kass tulisel plekk-katusel”
(1990), R. Nashi „Vihmameister” (1990), A. Tšehhovi „Kirsiaed” (1993), „Kajakas” (2001), „Onu Vanja” (2003), V. Rozovi „Vend Aljoša” (2003) jt.
Tema viimaseks tööks Ugalas jäi A. Wheskeri „Neli aastaaega” (2005).
Ugalas sai alguse ka Raidi vastastikku rikastav koostöö noore Elmo Nüganeniga. Nüganeni lavastustes „Kajakas” ja „Charley tädi” hiilgas Raid näitlejana. Publikule on kindlasti jäänud meelde aga ka Raidi osatätimised O. Antoni „Laudalüürikas”, A. Dudarevi draamas „Üle läve”, M. Simoni näidendis „Peame elame, mutikesed” ja mitmetes teistes lavastustes. Ugala kõrval jõudis Raid lavastada ka paljudes teistes Eesti teatrites ning juhendada mitmete lendude üliõpilasi nii Tallinnas kui Viljandis.
Sõbrad ja kolleegid saadavad Kaarin Raidi viimsele teekonnale laupäeval, 2. augustil kell 13.00 Ugala teatrimajast Viljandis.
Ugala teater
Eesti Lavastajate Liit
Eesti Teatriliit
Kultuuriministeerium
