Kadri-Ann Sumera ei ahelda muusikat nootidesse ja rütmidesse


Kui tuntud vanemate lapsed püüavad end sageli ema-isa nimest lahti rebida, siis pianist Kadri-Ann Sumera on läinud just vastupidist teed – püüdnud isa Lepo Sumerat meeles hoida. Praegu kestab Kadri-Anni korraldatud kontserdisari “Kammerlaul gurmaanidele”, kus ta esitab koos lauljate Iris Oja ja Taavi Tampuuga nii isa kui ka teiste eesti heliloojate muusikat.

— On teil lihtne isa teoste sisse oma nägemust panna või arvestate tema juhiseid ja näpu-

näiteid, seda, kuidas ta ise oma teoseid esitas?

— Tegelikult jäigi mul palju asju isaga arutamata, selles mõttes ei saa tõsisest koostööst paraku rääkida. Ega mu isa tegelikult olnudki eriti autoritaarne helilooja. Tema jaoks ilmselt oligi esituses tähtsaim interpreedi omapoolne panus, võime ennast tema kirjutatud nootidest lahti lasta – mitte klammerduda. Korra küsisin tema käest midagi ühe loo segasevõitu notatsiooni kohta, mille peale sain veelgi segasema vastuse. Umbes: ah, tee kuidagi selles suunas. Tegelikult oli see ilmselt selgeim vastus, mida ta anda sai – muusika täpsetesse nootidesse ja rütmidesse aheldamine oli talle üks vägivaldne akt ja vastumeelne asi. Arvan, et julgus tema lugudes oma ideid järgida ja ennast hetkest kaasa kiskuda lasta ongi märksõnad, millega mu isa muusika mängimisel esmajoones peaks arvestama.

— Teiega seoses mainitakse head rütmi ja kergust. Kust see pärit on?

— Selline lause ilmus vist kunagi ühes kriitikas minu kohta... Ise olen ikka arvanud, et rütm on just pigem minu nõrgem külg – olen eluaeg olnud liiga tormakas ja kippunud koledasti kiirustama. Ju see siis on natuke normaliseerunud... Mis kergusse puutub – pole mind ju looduse poolt õnnistatud labidasuuruste käte ja laiade õlgadega! Mis mul siis muud üle jääb, kui kergelt mängida…

— Kunstnikud räägivad tihti elukogemusest, mille najalt luua. Kas tiitel noor pianist tähendab elukogemuseta pianisti või inimest, kes ei ole veel kõiki oskusi omandanud?

— Eks ta tõsi ole – kuni tehnika pole korras, ei saa üldse küpsusest ega interpretatsioonist rääkida. Loos ei tule ju sel juhul välja mitte see, mida sa seal ette kujutad ja näidata tahad, vaid lihtsalt see, mis just parajasti välja kukub. Lõhe ideede ja suutlikkuse vahel on sageli väga suur. Küpsus tähendab muidugi elukogemust – et sul oleks, millest laulda, aga ka lavaküpsust, mille võib ju omandada ka väga noor inimene. Teisalt olen hakanud mõtlema, et küpsus tähendab ka oskust vigu peita (mitte parandada), teatud sisseõpitud trikke, mis kindlasti toimivad, ja võimet iseenesele oma vigu andestada. Sellises valguses polegi see küpsus teab mis väärtus. Arvan, et iga loovisik peaks küpsuse kõrval säilitama ka tugeva annuse nooruslikku värskust. Minu arust on just värskus, spontaansus, avatus see, mis teeb esituse laval elavaks ja paeluvaks.

— Milline näeb välja pianisti argipäev?

— Kui on parasjagu tulekul mõni ansamblikontsert, mille jaoks peab palju proove tegema, siis jaguneb see argipäev proovide ja harjutamise vahel. Samas on ka päevi, mil südametunnistuse-uss ajab muudkui pilli taha, aga no mitte ei viitsi.

Üllatuslikult suures mahus kuulub pianisti (vähemalt vabakutselise) argipäeva juurde igasuguste kirjade kirjutamine, telefonikõnede tegemine – aga ka niisugused asjad nagu nootide otsimine-paljundamine-lõikamine-kleepimine. Muusika kuulamine. Enamasti pole pianistid ju üksnes pianistid, ikka on nad ka õpetajad, klaverisaatjad... Siis jaguneb see argipäev ju üsna paljude asjade vahel ega erine suurt näiteks matemaatikaõpetaja omast.

Mina näen vaeva just päeva mõistliku planeerimisega. Klaveri harjutamine pole ju asi, mille teed lihtsalt ära ja siis ongi tehtud. Mõnikord teed poole tunniga ära töö, mis teine päev võtaks kolm tundi. Või saad midagi juba selgeks, aga järgmisel päeval pole sellest enam midagi alles. Tegelikult on tähtis just keskendumine – et kui juba harjutad, siis ikka harjutad. Mõttega. Muidu võid terveks päevaks ühe passaazˇi kallale nokitsema jääda. Kui aga harjutad hea süvenemisega, polegi midagi, mille kallal nii hirmsasti tuleks vaeva näha. Teatud vaev nii nootide õppimise, tehnilise üleoleku kui ka muusikalise kujundamise kallal on ju nii iseenesestmõistetav asi, et polegi nagu vaev.

— Kui tähtis on teile veel õpetaja tugi?

Loe veel

— Õpetajat mul enam polegi. Lõpetasin 2004. aastal professor Arbo Valdma klassis Kölni muusikakõrgkooli. Juba viimasel aastal käisin suhteliselt harva tunnis – iga looga vaid üks-kaks korda. Eelmisel aastal olin Frakfurdi Ensemble Moderni akadeemias. See oli minu jaoks ilmselt optimaalne kursus – juhendajad ei suhtunud meisse kui õpetajad, vaid kui juhendajad, andes vaid kasulikke näpunäiteid.

Nüüd ma enam üht kindlat õpetajat ja regulaarseid klaveritunde taluda ei suudaks. Vahetevahel tunnen küll pisut puudust kellestki, kes otse ja keerutamata (aga seejuures heasoovlikult) kehvasti ütleks või osa vastutuse koormat enesele võtaks. Õnneks on mu ema klaveriõpetaja, nii et saan temaga asju arutada. Väga palju olen õppinud koostööst lauljatega – Irise ja Taaviga. Samuti on karm, aga hea õpetaja minidisk. Mõtlen sageli sellele, mis Valdma minu hetkeprobleemide kohta ütleks, ja mulle tundub, et hakkan alles praegu paljust aru saama, mis tema õpetuses peitus.

CV

•• Sündinud 1977. aastal.

•• Õppinud Tallinna muusikakeskkoolis (õpetajad M. Bürger, Ü. Sisa, M. Pakri), muusikaakadeemias (prof P. Lassmann, diplom cum laude) ning Kölni muusikakõrgkoolis (prof A. Valdma), kust sai 2004. aastal magistridiplomi. Tegelenud aktiivselt nüüdismuusikaga.

•• 2004–2005 Ensemble Moderni stipendiaat Frankfurdis, koostöö ansambliga jätkub.

•• “Kammerlaul gurmaanidele” viimane kontsert toimub 26. mail kell 18 Kumu auditooriumis.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare