Kadri Kõusaar – imelaps või edasitrügija?
Siredat ja eneseteadlikku blondiini on nähtud kaaslannana saatmas nii eesti ärisuurusi, vene kirjanikku Jevgeni Jevtušenkot kui hispaania menuautorit Paulo Coelhot. Mozartliku ennasthävitava geniaalsusega 21. sajandi alguses enam kuigi kaugele ei jõua, selge see. Kuid kas on alust arvata, et Kadri edu valem on vaid suurepärane manipuleerimisoskus?
“Kadris on nii seda kui teist. Nii imelast kui läbilööjat. Huvitav kooslus,” iseloomustab Berk Vaher – kirjanik, õppejõud, Kadri talendi avastaja ja tema esikromaani “Ego” üks toimetajaist.
Ka uue romaani toimetaja Tiiu Kraut kirjastusest Pegasus on Kadrist kõneldes otsustav. “Minu meelest on Kadri hea näide sellest, kuidas intellekt ja läbilöögivõime võivad sulanduda ja teineteist vastastikku täiustada, kummutades seega stampmüüdid nii vaesest pööningupoeedist kui rahakast jõmmkirjanikust,” ütleb ta. “Tema puhul on tegemist kuldse keskteega, noore tüdrukuga, kelle kirjutamisstiil on sedavõrd ainulaadne, et teda kahtlustatakse plagiaadis, kuid kes julgeb oma mõtteid välja öelda ja end sama julgelt eksponeerida. Ta ei teeskle kedagi teist, vaid on see, kes ta on.”
##Romantiline avantürist, kaine arvestaja
Osaliselt võlgneb algaja kirjanik just Berk Vaherile vapruse üllitada esikromaan “Ego”. Tutvunud Eesti–Ladina-Ameerika Seltsi rajamisel, jäid nad omavahel suhtlema ning sattusid ajakirjanduses teravaid mõtteid ja eriarvamusi vahetama. “Kadri suhtus tema aadressil tehtud kriitikasse väga konstruktiivselt. Järgmise loo saatis mulle üle vaatamiseks,” meenutab Vaher. “Siis selguski, et tal on ka romaani käsikiri. Palusin seda lugeda ja vaatasin, et tuleb küll!”
Kadri mõistlikkust temasse puutuva kriitika suhtes tunnustab ka ammune tuttav, popkriitik Marek Kallin. “Meil tekkis küll konflikt, kui kirjutasin review tema raamatule. Sain tigeda ja emotsionaalse kõne, et kas tahtsin millegi eest talle kätte maksta. Vaidlesime natuke, aga ta on valmis edasi suhtlema ka inimestega, kes teda justkui solvanud on. Juhul, kui tunneb, et see annab efekti. Mõistus kaalub emotsioonid üles.”
Teismelisena ajakirjaniku staatusesse jõudnud ning ehk seetõttu ajakirjandusringkondades Kõurikuks kutsutav noor daam on meedias pälvinud nii ülistust kui teotust. Vahest on see teda pisut kainestanud, kuid verest välja löönud mitte mingil juhul. Kadri teab täpselt, millisel päeval ajalehed temast kirjutama peaksid ning milliseid fotosid sealjuures kasutada tuleks. Rahvasuu räägib koguni, et ühisfotosid prominentidega kasutas neiu oma karjääri alguses hüppelauana: vedas tuttava fotograafi seltskonnaüritusele, kargas kuulsustele kaela ja käsutas: pildista nüüd!
Fotograaf Rene Velli legendi otseselt ümber ei lükka, kuid märgib, et tegu oli rohkem omavahelise, peo käigus sündinud naljaga. “Sellest olen küll aru saanud, et ta valib välja inimesed, kellega tahab sõbraks saada ja siis tegutseb selle nimel,” tunnistab ta. “Aga ma ei ütleks, et ta niivõrd inimese staatusest lähtub. Pigem valib ta need, kellelt on midagi õppida.” Velli möönab, et Kadri on aktiivne, ehk isegi pealetükkiv. “Aga ta teeb seda osavalt. Paljudele läheb see peale.” Berk Vaher hindab Kadrit romantiliseks avan-türistiks. “Eks ta arvestab ka omakasuga, aga kindel eetiline lävi on tal olemas. Jutud sellest, et ta on valmis edu nimel kellegagi voodisse minema, ei vasta kindlasti tõele.”
Machonaisest filosoof
Ka Kallin leiab, et Kadri provokatsioonid, poseerimine näiteks on “just for fun”. “Küsisin kord temalt, miks ta seda teeb. Tema vastas, et lõbus on, saab nalja. Kirjanik ei pea olema ju erak, ta võib olla ka särav ja edev.”
Omavanuseid sõpru on Kadril vähe ning meeseelistusedki temast endast tunduvalt vanemad. “Kardan, et Kadri on vaimselt vana. Ta pole kunagi laps olnudki,” leiab Velli, “omavanustega pole tal enamasti millestki rääkida.”
Tiiu Kraut leiab, et spekulatsioonid teemal, nagu ei kirjutaks Kadri oma raamatuid ise, on tema noorust arvesse võttes isegi mõistetavad. “Oma olemuselt on Kadri tavaline (või tavalisest kenam) 23-aastane, tema huvid, kõnemaneer ja välimus igati eale vastavad. Tema kirjapandu tundub aga esmapilgul liiga sügav ja filosoofiline, eeldades mõnikümmend aastat pikemat elukogemuste pagasit. Pole ju eriti palju temaealisi, kes loeksid Houellebecqi, Pessoat ja Ecot ning veedaks oma vaba aega suurima rõõmuga Veneetsia ja Cannesi filmifestivalidel?” põhjendab ta.
Vältimaks olukordi, kus võiks tekkida mulje lihtsameelsest blondiinist, puistab Kadri igal sammul tsitaate lemmikkirjanikelt. Oma lugemust varjata pole tal kombeks. Ajakirjandustudengina Kadriga koos Pärnu Postimehes praktikal olnud Siim Saidla mäletab, kuidas neiu koos fotograafiga ööklubist lugu tegema saadeti.
Ööklubisse jõudnud, võttis neiu käekotist välja raamatu (Saidla sõnul oli see midagi filosoofilist) ning asus lugema. Fotograafi miks-küsimusele vastas ta napilt: “Muidu oleks siin igav!”
Marek Kallin tunnistab, et pole veendunud, kui palju Kadri oma erudeeritusest läbi sünteesida on jõudnud. “Mulle tema ambitsioonikus väga meeldib,” kinnitab ta sellest hoolimata.
Aga avaliku elu tegelaste hulgast leiab vähemalt ühe märgatavalt vanema mehe, keda Kadri välimuse ja erudeeritusega ümber sõrme pole keeranud. “Ninatark,” võtab Kadriga koos televisioonis saadet A4 juhtinud Aleks Lepajõe neiust jäänud mulje kokku. “Ütleme nii, et tema ambitsioonid ja võimed ei lähe praegu veel kokku. Ta ei ole oma kooliraha veel maksnud, aga varem või hiljem see juhtub.” Kahe kõva kivi vahel tuli saadete ettevalmistuse käigus üksjagu põrkumist ette. “Tavaliselt ma naistega ei võitle, aga meedias tegutsevad naised on ju macho’d. Meedia – see on mehelikud naised ja naiselikud mehed!” Lepajõe näeb Kadri enesekesksuse põhjusena siiski mitte niivõrd karakterit kui noorust. “Naised töötavad kahekümnenda ja kolmekümnenda eluaasta vahel üldse autopiloodi peal. Meri on põlvini, maailm ees lahti,” teab ta.
Saate toimetajal Ave Lepikul on Kadri aga hoopis koostööaltimana meeles. “Temaga oli mõnus. Tal oli küll igas asjas oma seisukoht, aga vajadusel võis ta olla paindlik,” kirjeldab ta. “Kadri süttis hästi lahedalt ja innustas sellega ka teisi. Kui ta lugu tegemast tagasi jõudis, oli ta üleni seda täis. Muljetas veel pool päeva.”
Lepiku hinnangul iseloomustavad Kadrit kolm sõna: “läbilöögivõime,” “nutikus” ja “iseteadlikkus”. “Beibe mulje võib temast ainult Kroonika piltide põhjal jääda. Temaga kohtudes tunned kohe eneseteadlikkuse aurat.”
Iseenda muusa
Ka Tiiu Kraut kinnitab, et enesekindlusest noorel kirjanikul puudu ei tule. “Ma ei väida, et koostöö Kadriga oli lihtne, nii mõnelgi puhul tekkis erimeelsusi ja vaidlusi. Kadri oskab lihtsate vahenditega oma tahtmist läbi suruda ja selle vastaspoolele meeldivaks rääkida. Mis on endastmõistetav, tugeval isiksusel on ka tugevad veendumused,” nendib ta.
Peatselt ilmuv “Vaba tõus” käsitleb probleeme, mis vanuses kakskümmend millegagi inimestele enamasti abstraktseks jäävad: surma ja elu pärast surma.
Toimetaja Tiiu Kraut tunnustab noorkirjaniku võimet lahata sedavõrd rasket teemat nii õhuliselt ja õrnalt. Uus romaan annab tema sõnul lootust, et Kadri Kõusaarest kujuneb üks omanäolisemaid eesti naiskirjanikke.
“Jube!” lausub Aleks Lepajõe “Ego” aadressil. “Sirvisin seda poes, aga mina seda ostma ei hakkaks. See koosnes kuhjast laenatud ninatarkustest. Ta ei ole ise piisavalt seda kõike läbi elanud, põdenud.” Kunagises intervjuus EPL Online`ile lubab Kadri “Egos” tekkinud vigu vältida.
Berk Vaheri sõnul on see ka õnnestunud. “Uue romaani puhul tal enam minu abi vaja ei läinud,” märgib ta. “Uus romaan on küpsem, siin ei domineeri enam nii väga tema isiklikud kogemused, ehkki ka seekord on peategelane suuresti tema alter ego.”
Nii Marek Kallin kui Rene Velli väidavad, et “Ego” süee on neile suuresti reaalsest elust tuttav. Nagu kangelasedki. “Ma ei arva, et Kadri on superkirjanik, aga temaga on palju nalja saanud. Ta on valmis riskile minema. Eks tema esikteoses on paljuski kirjas, milleks ta elus valmis on,” nendib Kallin.
Veel enne ilmumist on “Vaba tõus” vallandanud äreva poleemika: kas esikaanel poseeriv paljas tütarlaps on tõepoolest Kadri ise? “Eks meiegi oleme siin mõelnud, kas see on Kadri või ei. Igatahes ei saa eitada, et Kadri ja kaanetüdruk moodustavad kaunilt harmoonilise paari,” lausub toimetaja peenetundeliselt.
Kas raha ja raamat või raamat ja raha? küsis üks netikommentaatoreist Kadrilt kaks aastat tagasi online-intervjuus. “Kõik,” vastas Kadri lakooniliselt.
“Vaba tõus”
Kadri Kõusaar
Kadri Kõusaare teine romaan räägib heast elust ja heast surmast ja on “ülevälistamise” vastu. “Vabas tõusus” on sõna otseses mõttes kõik võimalik neile, kes seda väärivad. Peategelase diagnoosiks võiks olla depressiivne selgeolek: pärast elukaaslase enesetappu ei suuda ta enam elu nautida, ta on absoluutne võõras ja kardab metsikult, isegi haiglaselt surma. Talle tundub, et surra suudavad vaid ülimad, et ta ei saa suremisega hakkama. Või siiski?
Autor ise nimetab seda hoiatusromaaniks, mis mitte ei vasta küsimustele, vaid mängib nendega ausat, kuid meeletut mängu.
“Vaba tõusu” kirjanduslikud lätted on Michel Houellebecq, Camus “Võõras”, Fernando Pessoa ja Astrid Lindgreni “Vennad Lõvisüdamed”.
Toimetaja: Inna Lusti, Hind: 189.00
Kirjastus Pegasuse tutvustus internetis
