Kadri Liik: Eesti-Vene suhetes jääb veel pikalt kestma ühtlaselt vilets seis

Kultuuriajakirjanikuna alustanud Kadri Liik sattus olema Moskvas, kui Boriss Jeltsin lasi parasjagu parlamendihoonet pommitada. Sündmus pani mõtted käima ja mõni aeg hiljem siirduski Liik Moskvasse, kus hakkas Eesti ajakirjandusele Venemaa sündmusi vahendama. Aasta tagasi tuli Liik kultuurilehe Sirp kaasandena ilmuva ajakirja Diplomaatia peatoimetajaks, vedades selle kõrvalt Kuku raadios “Välismääraja” saadet.

— Te olete tuntud eelkõige kui ajakirjanik. Mis tunne on istuda teisel pool lauda? Ajakirjanikuna on teil endalgi tulnud vist üsna palju intervjuusid anda?

— Intervjuusid andes selgub, kui hämmastavalt erinevad on ajakirjanikud. Mul tuli palju intervjuusid anda, kui Eesti astus Euroopa Liitu ja palju lääne ajakirjanikke siin käis. Väga hästi oli näha, kes tuli otsima vaid katet oma peas juba valmis olevale loole ja kes oli siiralt huvitatud sellest, mis on Eesti ja kuidas ta areneb.

Varem olin arvanud, et kõik ajakirjanikud on küsijatena enam-vähem samasugused nagu mina. Mina püüan tavaliselt selgeks mõelda, mida ma inimese käest teada tahan, mis mind huvitab – kui seda ei ole, siis ma intervjuud ei teegi. Ma ei ole ründav, ma eelistan inimestega ühele lainele saada ja rahulikult maailma asjadest rääkida, pidada aru, kuidas maailma paremaks teha – kuigi eks see sõltu ka inimesest, Vene poliitikutega tulevad intervjuud tavaliselt ikka pisut teravamad.

Kuid ka nende Vene ametnikega, kelle intervjuud võivad lugemisel üsna karmid tunduda, on käinud tegelikult sõnaline pingpong, mida tõenäoliselt mõlemad pooled on nautinud. Eks ole ju ka Vene ametnikel natuke igav nende ajakirjanikega, kes küsivad ainult pehmeid küsimusi, millele vastus on juba ette teada, seetõttu naudivad mõned neist silmanähtavalt teistsugust stiili.

— Millal tekkis huvi välispoliitika vastu? Kust see tuleb?

— Ühest ajendit ilmselt polegi. Lapsena olin sunnitud varakult ärkama, sest käisin kaugel koolis. Nii kuulsin alati raadiost kolmveerand seitsmest uudistesaadet ja seal olevat väliskommentaari. Mu isa kuulas palju ka Vaba Euroopa ja Ameerika Hääle saateid. Rahvusvahelise elu teemasid ja tegelasi ma tänu sellele teadsin.

Ülikooli ajal ma välispoliitikale erilist tähelepanu ei pööranud, millest on kahju, sest see oli väga huvitav aeg. Ajakirjandustööd alustasin hoopis kultuurivaldkonnas, kuid seal ma ei leidnud ennast. Hea on tegutseda kultuuriajakirjanikuna, kui oled millelegi spetsialiseerunud – kirjandusele, teatrile, filmile... Aga mina ei tahtnud spetsialiseeruda, mind huvitasid kogu aeg mingid suuremad skeemid, kultuuri ja ühiskonna suhted.

Siis aga käisime sõbrannaga Bulgaarias ning rongiga tagasi sõites sattusime Moskvasse täpselt 1993. aasta oktoobri algupäevadeks, kui Jeltsin pommitas parlamenti. Juhtus nii, et mul rööviti kott, kus sees oli pass, mis tähendas, et ma ei saanud kohe tagasi tulla ja pidin ootama, kuni tuleb esmaspäev ja mulle tehakse tagasipöördumistunnistus.

See aga tähendas, et ma istusin kahel lahingupäeval Moskvas, käisin vaatamas tulevahetusi nii Ostankino teletorni kui ka Valge maja juures, ja siis korraga taipasin, et mind tegelikult huvitab väga, kuidas riigid jõuavad niikaugele, et sellised asjad üldse juhtuvad – ja kas selline riik on meile ka ohtlik.

Hiljem avastasin, et välispoliitika üldse sobib mulle hästi, sest see on ka väga interdistsiplinaarne asi, kus loeb tegelikult kõik. Venemaa käitumist analüüsides on võimalik rääkida Dostojevskist või aktsiaturgudest – mõlemad on ühtviisi olulised.

— Kas olete nüüd aru saanud, kuidas riigid, näiteks Venemaa, selliste sündmusteni jõuavad?

— Praegu tagasi vaadates ma ütleks, et Jeltsini parlamendipommitamine oli pigem sündmusteahela algus kui lõpp. On ju konflikte, mille põhjused on selged, juured ulatuvad sügavale ja teatud eskalatsioonitaset ületades muutuvad nad juba kui mitte paratamatuks, siis vähemalt raskesti välditavaks. On aga ka teisi, mis ei ole paratamatud – näiteks Esimest maailmasõda peavad paljud ajaloolased ju sõjaks, mis olnuks täiesti välditav, aga mille vallandasid halvad kokkusattumused, õnnetud juhused ja liidrite valed olukorrahinnangud.

Jeltsini parlamendipommitamine kuulub Esimese maailmasõjaga natuke sarnasesse kategooriasse – see oleks võinud juhtumata jääda. Tegu on liidri vale otsusega, Jeltsin ei oleks pidanud seda tegema, see ei olnud talle isikliku poliitilise käekäigu huvides tingimata vajalik. Kui aga rääkida demokraatia saatusest Venemaal, siis sellele andis see tugeva hoobi – ehkki 1993. aastal said vähesed sellest aru, nii Venemaal, Eestis kui ka meist lääne pool.

Parlamendihoone pommitamine oli seadusevastane, mistõttu pärast seda tekkis Jeltsinil põhjus karta teiste poliitiliste jõudude võimuletulekut, sest need saanuks teda selle pärast kohtu alla anda. Hukkus ju üle saja inimese. Kuna tal tekkis põhjus karta, siis pani see pitseri kogu Venemaa edasisele arengule: seetõttu kirjutati põhiseadus, mis koondas kogu võimu presidendile, jättes parlamendi, seega ka parteid, ilma võimust, järelikult ilma ka vastutusest ja vajadusest arendada vastutusvõimet, riigimehelikkust.

Seetõttu toimus erastamine väärastunud viisil: peeti oluliseks, et kogu varandus oleks koondunud “omade”, Kremlile lojaalsete inimeste kätte, kes mingil juhul teisi poliitilisi jõude ei toetaks. See aga tähendab, et kõik olulisemad Vene ettevõtjad on praegu oma mineviku pantvangid. Praegu on tulnud aeg, kus kapitalistid võiksid öelda oma sõna seaduspõhise ühiskonna kaitseks – sest praegu on see juba nende huvides. Nad ei saa aga seda teha, sest neil on seljataga ebaaus erastamine, mis lubab Kremlil kõik mittekuulekad vangi panna. 1993. aasta polnudki tagajärg, vaid hoopis ise mitmete halbade asjade põhjus.

— Kui te alustasite tööd Diplomaatia peatoimetajana, siis oli see teie jaoks ilmselt nagu unistuste töö. Kas võtsite pakkumise kohe vastu?

— Jah. Diplomaatia võimaldab korralikku süvenemist asjadesse, Diplomaatias saab anda välispoliitikast pikemaid ja põhjalikumaid ülevaateid, kui päevalehed võimaldavad. Päevalehetööl olid muidugi omad võlud, aga päevalehtede huvi välisuudiste vastu on kahjuks järjest langenud, sellesse ei taheta enam investeerida, samas kui tegelikult peaks olema vastupidi – arvestades, et me oleme EL-i liikmed, peaks oma Brüsseli korrespondent olema igal endast lugupidaval väljaandel. Iseküsimus muidugi, mil määral Brüsselit üldse enam välispoliitikaks saab pidada.

Arvamus, et välispoliitika on igav, põhineb suuresti nendel välispoliitilistel uudistel, mis kirjutatakse Tallinnas maha välisagentuuride teadetest. Niiviisi toodetud uudis on paratamatult kauge ja steriilne. Kui aga saata kohale inimene, kes sündmusi ise näeb ja inimestega suhtleb, on asi hoopis teine – ning neid uudiseid ka loetakse, need pakuvad huvi. Sealjuures ma ei väida, et korrespondendid peaks olema igal pool – praegu piisaks Eestile pidevatest korrespondentidest Brüsselis, Washingtonis ja Moskvas. Kui kus tahes maailma paigas midagi juhtub, siis olulised vastukajad tulevad nimelt nendest kolmest kohast, seega saab vaid kolme korrespondenti omades teha välisuudiste kajastamises suure kvalitatiivse hüppe. Ning see maksaks vaid umbes kolm miljonit krooni aastas.

— Miks te pole välisteenistusse tööle läinud?

— Ma tegelikult peaaegu läksin. Kümme aastat tagasi töötasin mõnda aega Eesti Moskva saatkonnas pressireferendina, mis ei olnud diplomaatiline ametikoht, pärast seda aga pakuti mulle võimalust hakata SRÜ lauaülemaks välisministeeriumis – mis oleks olnud juba diplomaadiamet. Samal ajal aga tahtsid Päevaleht ja BNS mind näha oma Moskva korrespondendina. Mind ahvatlesid mõlemad tööd ja nende vahel valimine kujunes tõesti piinarikkaks. Vaevlesin otsustusvõimetuna mitu nädalat. Selle, et ma siiski ajakirjandusse jäin, otsustasid lõpuks pigem juhused kui teadlik valik.

— Moskvasse tagasi ei kipu?

— Sama tööd tegema mitte. Midagi muud... kes teab. Aga praegu ma ise küll ei otsi võimalusi Eestist Moskvasse või kusagile mujale ära kolida, mul on siin hea ning Diplomaatia ja “Välismääraja” tegemine on tore töö, muuhulgas ka selle poolest, et töögraafik annab mulle palju vabadust. Ma reisin palju ja vajadusel käin lihtsalt infot kogumas, mul ei ole kohustust iga reisi toodetud artiklite arvuga õigustada.

— Tunnete end maailma mõjukate analüütikutega suheldes omas elemendis – kus need isiklikud head kontaktid on tekkinud?

— Raske öelda – kontaktid on tekkinud tasapisi, siin ja seal... Põhiliselt ilmselt Moskvas, kus mu sõpruskonnas oli palju lääne diplomaate ning suurte lääne lehtede korrespondente, nende kaudu kohtus ju igasuguste inimestega. Ma arvan, et sidemete tekkel ja säilimisel on olulist rolli mänginud see, et eestlasena mõistan Venemaad mõnevõrra teistmoodi kui läänes üleskasvanud inimesed. See on see, mis pakub huvi, selle pärast kutsutakse seminaridele ja seltskondadesse. Venemaa on teema, kus ma praegu suudan võrdsena kaasa rääkida, teistes valdkondades tunnen ennast ikka veel pisut algajana, sest välispoliitika mõistmisel on väga oluline roll kogemusel, kogemus aga tekib ju ajaga. Ning see kümme aastat, mis mina olen välispoliitikaga seotud olnud, pole tegelikult veel üldse mingi aeg.

— Kui te Moskvast Eesti ajakirjandusele kirjutama hakkasite, kas teil siis sarnaselt kolleeg Astrid Kanneliga keeleprobleemi ei olnud? Oskasite vene keelt hästi?

— Aru sain ma kõigest, kuid rääkides teen siiani vigu. Minu vene keel oli ilmselt parim siis, kui ma töötasin Moskvas Päevalehele ja BNS-ile, sest BNS-i kontoris olid mul venelastest töökaaslased, kellega me palju suhtlesime. Ma lausa kirjutasin vene keeles, praegu ma ei kujuta ette, kuidas see võimalik oli. Kirillitsa klaviatuuri ma küll ei vallanud, mistõttu üks kolleeg tegi mulle arvutiprogrammi, mis võimaldas mul ladina tähtedega vene keeles kirjutada, ja kui valmis sain, siis vajutasin mingile klahvile ning tekst muutus kirillitsaks. Töökaaslased ise aga läksid koju eesti aktsendiga, mille nad minu käest olid saanud.

— Kas vene ametnikega viletsas keeles asjaajamine tõrkeid ei tekitanud?

— Ei, nii vilets see keel ilmselt ikka ei olnud. Pealegi suhtuvad venelased kehva keeleoskusesse üsna leebelt. Vahel võib see isegi hea olla, sest aktsendiga inimest peetakse tõeliseks välismaalaseks, välismaalastesse aga suhtutakse Venemaal paremini kui omadesse. Seda on rääkinud ka Eesti venelased – kui nad lähevad hotelli ja räägivad vene keeles, siis on suhtumine neisse vilets, kui nad aga võtavad välja Eesti passi, siis see muutub.

— Öeldakse, et sõjad tekivad sageli sellest, et mehed ei suuda asju laua taga selgeks rääkida, ja sõdu oleks palju vähem, kui poliitikas oleks rohkem naisi.

— Jah, seda teooriat on arendanud ka Francis Fukuyama, aga vist kuulub see rohkem utoopiate valdkonda. Kui ma tegin Inglismaal magistritööd, siis minu rahu-uuringute õppejõult küsiti sama asja, ja tema tõdes, et kaks kõige agressiivsemat olendit maailmas, keda ta teab, on mõlemad naised: tema eksabikaasa ja Margaret Thatcher.

— Teie kirjutasite Eesti ajakirjandusele uudiseid Moskvas olles. Kui palju erineb see pildist, mis kujuneb Venemaast vaid Eestis kirjutatud uudiste põhjal?

— Eestlased eeldavad, et Eesti koht Venemaa poliitikas on suurem, kui ta seda tegelikult on. Tõesti, see koht on ebaproportsionaalselt suur, arvestades seda, kui väike on Eesti. Kuid samas on ta palju väiksem, kui me ise arvame. Moskvas olles tekitas see vastuolu minus teatava professionaalse probleemi: Eestis valitses suur nälg teada saada, mida Venemaa meist arvab, aga Venemaa ei vaevunud meist sageli üldse midagi arvama – niisiis, mida ma pidin kirjutama?! BNS-is tootsime sel põhjusel päris palju pseudouudiseid – BNS-i poliitika oli teha uudis alati, kui keegi vaevus midagi Balti riikide kohta ütlema. See inimene ei pruukinud Venemaa poliitilisel maastikul midagi tähendada, aga Eestis, vähemalt meedias, oli allikakriitilisus pea olematu ja igasugune uudis võimendus kaugelt üle mõistlike piiride.

Head näidet niisugusest pseudokommunikatsioonist kehastas Sergei Baburin, kes oli 1990. aastate keskel – ja praegu jälle – riigiduuma asespiiker. Ta ei määranud Venemaa poliitikas midagi, tema arvamusi Venemaa asjade kohta ei tahtnud eriti keegi kuulata, ja siis ta leidis endale Balti riikide näol koha, kuhu kogu frustratsioon välja elada.

Mitu korda nädalas saabusid BNS-i tema lõputud faksid kommentaaridega selle kohta, mida Baltimaad jälle valesti on teinud. Hea meelega oleksin need faksid talle tagasi saatnud, märkusega, et me ei vaja neid, ja tagamõttega, et las ka tema faksipaber saab mõttetult otsa, mitte ainult meie oma. Ent tegelikult kirjutasin ma neist uudiseid – kuna BNS-i tellijate hulgas oli kas üheksa või kümme eriteenistust, siis ma mõtlesin, et mõnel neist võib ju kusagil olla kaust pealkirjaga “Sergei Baburin”, ja kui me aitame neil seda kausta täita, siis nad tellivad BNS-i uudiseid järgmisel aastal jälle.

Ma üritasin küll uudisežanri piiratud vahendite abil mõista anda, et ütleja pole tegelikult mitte keegi – kirjutades näiteks viimases, taustalõigus, et Baburini arvamus ei ole Venemaal leidnud mingit meediakajastust. Ent Eesti ajakirjandus sellist koodkirja ei mõistnud, uudised kippusid ikka võimenduma.

— Kas suhetes Venemaaga on Eestil üldse võimalik kaasa rääkida või ei sõltu meist enam midagi?

— Kahepoolsed suhted ei sõltu kindlasti meist. Venemaa strateegiaks on praegu Balti riike aktiivselt mustata, eesmärgiga diskrediteerida meid NATO-s ja EL-is. Moskva tahab, et meid ja meie arvamust ei võetaks tõsiselt, lisaks püüab ta iseennast tülika lääne kriitika vastu juba ette kindlustada – ning teeb seda paraku täitsa edukalt. Läänes on ju viisakad inimesed ja keegi ei taha tülitseda, eriti veel Venemaaga, mistõttu EL-i ja Venemaa tippkohtumistel väga tihti teatud teemasid lihtsalt välditakse: lääs on õnnelik, kui Vene pool jätab tõstmata Balti venelaste teema, ning vastutasuks jätab ise tõstatamata piirilepingu küsimuse – otsekui oleks neil kahel asjal mingi seos, mida seal ju pole. TsŠetsŠeenia küsimus on aga juba aastaid peaaegu täielik tabu.

Asjad võiksid olla pisut teistmoodi, kui Euroopa suurriike juhiksid pisut julgemad ja põhimõttekindlamad inimesed – praegu kahjuks on liidrite seis väga vilets. Samuti läheks asjad paremaks, kui Eesti ise EL-is ükskord ometi juba nii palju koduneks, et asuks mingis Venemaad mitte otseselt puudutavas valdkonnas tõhusalt tegutsema – see vabastaks meid kaitseseisundist ja ühe-teema-riigi mainest, mille saamisele me ohtlikult lähedal oleme, tooks meid vähemalt mingil määral hoobi alt välja. Ent kahepoolselt ei saa me kohe kindlasti midagi olulist ette võtta.

— Oletame, et Venemaa vabandab meie ees okupatsiooni pärast. Mis sellest siis muutuks?

— Ma ei soovitaks teha vabanduse nõudmist Eesti Vene-poliitika keskseks teemaks. Kui Venemaa muutub demokraatlikuks riigiks, siis saame selle vabanduse niikuinii, enne aga on see üsna lootusetu – ja suurel määral ka tarbetu. Sest miks me seda vabandust õieti tahame? Me tahame tegelikult ju julgeolekugarantiid, me eeldame, et kui Venemaa tunnistab, et ta käitus aastail 1939–1940 halvasti, kui ta seda kahetseb, siis ta rohkem nii ei tee.

Aga garantii saame ikkagi vaid siis, kui Venemaa oma vabandust ka ise tõsiselt mõtleb, selleks aga peab ta olema sisemiselt muutnud. Kui me praegu läbi hammaste pressitud vabanduse kätte saaksime, siis oleks selle kasutegur väike – mingil määral see ju Venemaa käsi seoks ja sellest tulenev loogika peaks üht-teist riikidevahelistes suhetes ka muutma, ent ma kardan, et tegelikult teeks see vastu tahtmist võetud vabandus Venemaa veel iseäranis õelaks, ta hakkaks otsima viise, kuidas meile kätte maksta.

— Kumab Venemaalt Eesti jaoks ka midagi lootusrikast?

— Praegu mitte väga, vähemalt mitte selles osas, mis poliitikat puudutab. Viletsavõitu nivoo jääb mõneks ajaks püsima, sest nagu ma mainisin, on Venemaa Eesti-poliitika üsna paika loksunud – selle sisuks on portreteerida meid suuremate lääneriikide silmis kui väikesi russofoobe, kes toovad ainult pahandust. Sellise taktikaga nad ka jätkavad, täiesti sõltumata sellest, mida Eesti ette võtab või ei võta.

Pikemas perspektiivis muutub kindlasti aga Venemaa ise. Selline nõrk autoritarism, nagu seal praegu valitseb, ei ole olemuselt stabiilne, see ei saa püsima jääda. Ka tema majanduslik tugi – kõrged naftahinnad – ei kesta igavesti. Võimalik, et praeguse Venemaa asemele tuleb mõneks ajaks midagi veel halvemat. Aga lõpuks peab paratamatult saabuma ka uus demokratiseerimislaine ja hiljemalt siis võiksid ka meie suhted paraneda.

Kadri Liik

•• Sündinud 9. juunil 1970

•• Lõpetanud Tallinna 34. 8-klassilise kooli (1985), Tallinna reaalkooli (1988), Tartu ülikooli ajakirjandusosakonna (1993), magistrikraad diplomaatias Lancasteri ülikoolist Inglismaal (1998)

•• Töötanud kultuurireporterina Hommikulehes (1993–1995), pressireferendina Eesti saatkonnas Moskvas (1995–1996), BNS-i ja Päevalehe Moskva korrespondendina (1996–1997), Postimehe Moskva korrespondendina (1998–2002), Postimehe välisuudiste toimetajana (2002– 2004), alates 2004. aasta sügisest Dipomaatia toimetaja ja “Välismääraja” saatejuht.

Teised Kadri Liigist

Ajalehe Sirp endine peatoimetaja Mihkel Mutt

“Kadri on pärast Marianne Mikko (Diplomaatia esimene toimetaja) lahkumist teinud Diplomaatia toimetamisel suurepärast tööd. Sellise ajakirja toimetamine nõuab sügavaid teadmisi ning nõudlus säärase ajakirja järele oli intelligentsi ja diplomaatide seas ning äriringkondades juba ammu. Riskin kõlada meesšovinistina, kuid harva juhtub, et õnnestub töötada koos naisterahvaga, kes näeb ühtviisi hea välja ning kes on oma tegemistes ka ülimalt pädev.”