Kadri Mälk usub ehtemaagiasse

 (3)

Kohtun ehtekunstnik Kadri Mälguga Suurgildi hoones, ajaloomuuseumi hämaruses, kus valgust jagub vaid klaasvitriinides puhkavatele ehetele ning ruumis viibivatest inimestest annavad märku vaid põrandat riivavate kingataldade sahin ja mustad siluetid mustal taustal. Üleni musta riietunud ja mustas kübaras Kadri Mälk aga ei sula pimedusega ühte, vaid kiirgab ruumi omaenda tumedust täis ja särab ise selle taustal.

Ta valmistab ette näitust “Just Must”, kus osaleb tema kutsel 59 ehtekunstnikku 18 maalt ja oma ala rahvusvaheliste gurude kõrval seisavad sirge seljaga noored Eesti ehteloojad. Näitusest ilmub samanimeline raamat, mille tuhat mustakaanelist ja rauapuruga ülepuistatud eksemplari soovib omandada üks Euroopa tunnustatumaid kunstiraamatute kirjastajaid Arnoldsche Art Publishers. Sellest, et Kadri Mälk on öösel maganud vaid kaks tundi, ei anna märku miski. Näidates mulle näitusel väljas olevat kullatud vaaliumikarpi või prossikest, mis on tehtud teemantsilmadega hiirest, räägib ta, et “Just Must” ei ole mustade ehete näitus, siit leiab kõikvõimalikke värve erkpunasest erklillani, ent kõik nad kannavad endas teatud tumemeelsust.

— Mis see must ja hämarus teie jaoks tähendab?

— Kui nüüd hästi lühidalt kokku võtta, siis Derek Jarman ütleb oma tekstis ära, et mustas on lootus. Usun, et igal tumedal äikesepilvel on kusagil hõbedane serv.

Mind on see värv saatnud läbi kogu elu. Selle näituse näol olen ma saanud siis mingi kinnituse. Ma olen kutsunud kokku inimesed, kes on ühel või teisel viisil selle värviga seotud. Nad ei pea ilmtingimata tegema musti ehteid, üldsegi mitte. Näitusel on ka väga värvilisi asju, aga nende loojate hingehoiak on selle tooniga seotud. See ei pea olema ilmtingimata must värv.

Näiteks Peter Chang, kes on üks kõvemaid nimesid nüüdisaegses ehtekunstis – temal on ju täiesti ülivärviline töö näitusel väljas. See on lilla ja punane ja kõik-kõik-kõik, aga tema hingehoiakus on see sees, teda teades. Enamikku inimesi neist, keda ma kutsunud olen, tunnen isiklikult, üksikuid mitte. Näituse tööd olen ma ka ise välja valinud ja palunud neil saata just selle või selle töö.

— Kuidas selle tumedusega siis ikkagi on?

— Eks ma olen tume inimene, see on selge. Aga selle näituse kaasautor on kunstnik Leonhard Lapin. Ükskord kaaluti minu kandidatuuri ühele ametikohale, siis Leo Lapin ütles, et ma olen muidu kena tüdruk, aga mul on liiga must kleit. Siis ma ütlesin: “Leo, sa ei saaks seda teada ja sa ei saagi seda kunagi teada, aga mul on selle musta kleidi all tulipunaste tulpidega rinnahoidja.”

Nähtamatud asjad on need kõige tähtsamad. Oluline pole mitte see, kuidas välja paistab, vaid see, mis sees on. Läbinägelik peaks olema, Leo. Olen seda tumedust kaua hinges kandnud ja tundsin, et see impulss tuleks endast välja saada.

— Näitusel on esindatud 59 kunstniku tööd 18 maalt. Kui palju neist eestlasi on?

— 17. Nende hulgas on palju noori ja alles kunstnikuteed alustavaid kunstnikke, nagu Birgit Skolimowski ja Kätrin Beljaev – nemad on kõige nooremad.

— Ja neid saab ilma igasuguse kahtluseta maailma tippude kõrvale panna?

— Saab, sest nad on tugevad. Enamik näitusel osalevatest ehtekunstnikest on minu endised tudengid, minu üliõpilased. Seal on ka minu õpetaja professor Leili Kuldkepp, kes kahjuks lahkus meie hulgast mais, ent ma olen talle erakordselt tänulik selle eest, et ta meile tee kätte näitas.

— Kas Eesti ehtekunst on tipus?

— Need, kes praegu on välja koolitatud, on tõesti väga tugevad. Professor Kuldkepp pani seemne kasvama ja rajas kunstiakadeemias koolkonna ning mina olen oma võimete kohaselt püüdnud seda jätkata.

— Kuidas seda koolkonda kirjeldada?

— See on ühes suunas mõtlevate inimeste kooslus. Vormipõhiseid ühtlustavaid mõisteid ei ole võimalik siin leida. Kui te näitusel vaatate, siis Piret Hirv, kes on koolkonna üks tugevamaid, on täiesti erinev Tanel Veenrest, kes on ka üks tippe, aga on mingi kammertoon, mida ka väljastpoolt vaatajad tajuvad. Kirjeldada on seda raske, aga kõik, kes näevad, tunnevad selle ära. Võib-olla mõtlikkus, sügavus, ma ei tea...

— Kuidas nii mastaapset näitust üldse teha saab?

Loe veel

— Vaikselt, aeglaselt. Ma hakkasin seda ammuilma mõtlema, koondasin kõik oma sõbrad, lähedased... See on ikka meeskonnatöö. Üksteise positiivne nügimine tekitab vastastikku palju energiat. Taso Mähar, kes kujundas, Aadam Kaarma, kes trükiste eest seisis, ning terve pilv inimesi, kes aitasid üles panna, ja nõnda edasi. Alustasin siis, kui sündisin, ehk isegi väheke enne seda.

— Ja nüüd on kaks tundi und öö jooksul juba täitsa tavaline asi?

— Ma olen juba harjunud magama läbi nädalate, pliiats peos.

— Nii kui unenägu tuleb, siis tuleb see kohe üles kirjutada?

— Just nii. Parimad mõtted tulevad unes. Paljud asjad ununevad ja tähtsad asjad, mis ununevad, meenuvad alati unes.

— Mida viimane unenägu ütles?

— Oeh, seda ma ei räägi. Unenägusid ei tohi edasi rääkida, siis nad kaotavad jõu.

— Millest Eesti ehtekunst puudust tunneb?

— Mõistmisest. See tähendab, et inimene viskab pilgu peale, aga ei süvene.

— Mida siis teha?

— Kannatlikkust on vaja. Oodata, palvetada. Vägisi ei saa. Inimene kasvab oodates. Ootamine on eksistentsiaalne elukogemus.

— Aga materiaalsema poole pealt, milline on Eesti ehtekunsti seis?

— Seda müügigaleriide poolt Eestis ma väga hästi ei tunne, aga olen väga kindel, et meil on väga häid ehtekunstnikke ja see, mida me nimetame nüüd poolpidulikult koolkonnaks, on väga tugev. Need noored on kutsutud sellistele maailma foorumitele, kuhu väga paljusid ei kutsuta, ja see põlvkond on väga-väga tugev. Vaimselt, tehnoloogiliselt, mõlemal skaalal. Õpetajana tulebki kogu aeg mitmelt poolt süstida, vaadata, et käsi alt ei veaks ning süda ja mõistus toitu saaks. Võib-olla need noored ei ole siin galeriides väga esindatud. Neid küll kutsutakse ja oodatakse, aga nad ei taha – need galeriid või need poekesed ei ole see tase, millel nad sooviksid olla esindatud. Aga nad on maailmas nii paljudesse kohtadesse kutsutud, et ma ei jõua neid üles lugedagi.

— Kuidas näituse toetajatega on?

— Kui on teatud usalduskrediit, siis toetatakse ka. Teine asi, mida materiaalse poole pealt peaksin rääkima, on see, kuidas me selle näituse toetuspoole kokku saime. Meil on praeguse seisuga 51 või 52 toetajat ja võib tunduda, et me upume rahasse, aga nii see ei ole, toetus tuleb tilkhaaval. Toetajaid on palju ja ma olen neile suuremeelsuse eest väga tänulik, aga toetus tuleb tõesti vähehaaval. Ma olen mitmeid suuri näitusi korraldanud, alates aastast 1994. Tänavu on tõesti olnud mõistetavatel põhjustel eriti raske toetust saada.

Ent nüüd on üks tendents juurde tulnud, mida varem ei olnud – eraisikutest toetajaid on juurde tulnud. Varem oli peamiselt institutsionaalne toetus, aga nüüd on ka eraisikutest toetajad. See tähendab, et Eestis on tekkimas kunstimetseenlus, mis on väga-väga tähtis. Need isikud võib-olla ei saa endale lubada väga palju anda, aga see on siiski tähelepanuavaldus kunstile.

— Näitab süvenejate arvu kasvu?

— Jah. Asjad liiguvad paremuse poole. Kunsti- ja ehtekollektsionääre tekib Eestis juurde. Nad küll ei afisˇeeri ennast veel, aga neid tekib. Mujal maailmas on neid küllaga. Kui te vaatate “Just Musta” toetajate hulka, siis paljud neist on maailma kollektsionäärid: USA, Soome, Saksamaa, Austria omad. Nende hulgas on advokaate, arhitekte, täiesti teiste erialade esindajaid. Üks lehekülg raamatus on ka neile pühendatud.

— Mis taust on kollektsionääril, mille peal ta väljas on?

— Väga palju ongi selliseid, kes ei ole selle eriala inimesed, aga neil on kirg. See kirg on käivitaja, mis asja üleval hoiab. Nad on lausa omaette tõug, nad on nii kirglikud, et võivad su ateljeest ära joostes lipsu ukse vahele jätta. Nad on harulduse peal väljas, otsivad erakordset. Poed on ju ehteid täis. See on nagu iga teinegi gurmaanlus – kes tunneb maitset ja oskab seda hinnata, leiab parema palakese üles, aga see eeldab tausta tundmist. Kasvatust, haridust, eelhäälestust.

— Kuidas saab nii olla, et meil siin on maailma parimad ehtekunstnikud, aga sellest teab vaid sisering?

— Ehtekunst on alati siseringi lugu. Ehtekunst on kindla peale nisˇinähtus. Ehtekunst ei ole ainult tukasättija rollis. Ehtekunst arvatakse olevat kaunistaja rollis ja ma ei ole sellega päris nõus.

— Elitaarne?

— Elitaarsus ei ole ka võib-olla see mõiste, mis siia sobiks, aga ta on võib-olla kuskil piirimail. Ehe on alati intiimne ja isiklik. See intiimsus võikski olla see võti. Mitte et ta oleks vähestele arusaadav, vaid ehe võtab kontakti inimesega, kes seda omab või kannab, ta ei ole rahvakunst.

— Ehte ja edevuse seos?

— Tavakäsitluses on üsna kivinenud arusaam, et ehe on kaunistus. Minu jaoks on ehe rohkem hingeside või midagi sellist, mis võiks inimest kaitsta. Antropoloogid on pikalt vaielnud, kas ehe oli alguses kaunistus või oli tal kaitse-tõrjefunktsioon. Mina tajun, et kõik on ühes. Mis kaitseb, see ka kaunistab.

— Mis suhted ehtega seoses veel on?

— See on selline kolmnurk: tegija, kandja ja vaataja, kes kandjat vaatab. Mitmekordne energia on koos. Tõlgendusvabadus on sel juhul alati olemas. Kui inimene läheb välja ja tal on ehe kaelas, siis on tal teistsugune hoiak. Paljud naised räägivad ka, et kui nad lähevad välja ja unustavad sõrmuse ära või kaelakee kaela panemata, siis nad tunnevad ennast justkui alasti. Hoiak on ka hästi tähtis. Ehe on laetud ja kui seda laetust kaasas ei ole, siis oleks nagu midagi puudu. Ehe on eripärane fenomen – nii väikeses asjas võib olla sees nii palju väge.

— Kas te püüate oma loodut ka kuidagi sõnadega lahti seletada?

— See laetus on kandjale või ehte vastuvõtjale tajutav, nii et ega midagi eriti seletama ei pea. Ent me elame sellises maailmas, kus on ikka aeg-ajalt vaja seletada, ja ma olen oma võimete kohaselt püüdnud seda siis teha. Kui mul on mingi küsimus elule, mingi probleem, siis ma võtan selle oma töödes käsile. Viimane küsimus oli fatamorgaana ehk kust jookseb tegelikkuse ja näivuse piir. Ma ei saa enne rahu, kui ma olen selle oma töödes välja elanud. Neid töid on umbes 30 ringis.

— Ja vastused tulevad?

— Jaa, nii see ongi.

— Kust see piir siis jookseb?

— Ega ei jooksegi. Kõik ongi kujutletav. See tuleb ära tunda ja ise piirid paika panna, aga seda on kergem edasi anda pildis või ehtes kui sõnas.

— Kuidas ehtekunst ehte kantavusse suhtub?

— Kunstniku jaoks on kantavus tinglik mõiste, paljudele kunstnikele on oluline, et see töö oleks olemas, mitte see, et see oleks kantav ja kasutatav. Olemasolu ise on piisav. Enamik näituse “Just Must” töid on kantavad, aga osa ei ole, kantavus ei ole üldse kriteerium.

— Kui te ise loote, kas siis ehte kantavus ei mängi mingit rolli?

— Siiski mängib. Näiteks kui olen mõne töö valmis saanud, siis ma magan sellega. Vaatan, kuidas ta käitub, vaatan, kas ta püsib kaelas, püsib kõrvas, püsib käes. Ma teen sellise proovimagamise. See on selline natuke maagiline toiming.

— Kas hommikul sünnib siis mingi otsus?

— Jah, täpselt. On juhtunud ka seda, et panen ehte pärast kõrvale ega võta seda enam kätte.

— Missugune on kunstniku roll ühiskonnas?

— Südametunnistus, tuksumine.

— Ise täidate seda rolli?

— No ma püüan.

— Kui palju peaks sõna võtma või kaasa rääkima?

— Töö räägib. Kes oskab lugeda, see loeb. Kui me kuulame näiteks Erkki-Sven Tüüri loomingut, siis see ütleb nii palju. Palju rohkem kui sõnad. Tõlgendusvõimalus on töödes sees.

Ühel hakkab oma koha peal tuksuma ja selles ongi asja võlu. Räägivad teised ja las räägivad.

— Milliseid ehteid ise armastate?

— Mulle meeldib, kui need on teinud head inimesed. Näiteks minu laulatussõrmuse on teinud hea kolleeg Piret Hirv.

— Milline on hea inimene?

— Kes hoolib, kes usaldab, kellel on hea energia.

— Kuidas te sellise inimese ära tunnete?

— Vaatan peale, tunnen ära.

— Kas te käite tavalises ehtepoes ka?

— Sellist kergemeelsust on ikka juhtunud ka. Ma olen aastatega muutunud üha sallivamaks. Ma arvan, et kui sellised poed on olemas, siis ju neid on kellelegi tarvis. Ma ei suhtu sugugi üleolevalt ega ole selle koha pealt kriitiline, aga ma ise ei leia sealt ammugi midagi ja oma asju sinna ei pane, aga kui nad toimivad, siis nad on vajalikud. Noorena on inimene palju kriitilisem ja tal on ülisuur tähelepanuvajadus, mul on see ammu kadunud. Ma vaatan neid tarbepoe ehteid nagu tarbeasju.  Kui on vajalikud, siis järelikult peavad olema.

— Aga kas ehtekunsti ja -tööstuse vastandumine on olemas?

— Ei ole. Need on paralleelsed asjad ja me ajame kõik ühte asja. Igaüks oma rada pidi.

— Kas nad teineteisele mõju avaldavad?

— Avaldavad küll. Tavaliselt on nõnda, et uuenduslik ehe on avangardne ja eesliinil, aga tööstuslik ehe kopeerib ja taastoodab uuendust. Tööstus võtab üle ja paljundab. Teeb söödavaks.

— Vastupidist mõju ei ole?

— See on nullilähedane. See on enamasti selline püramiidisüsteem. Et tipud multiplitseeruvad ja valguvad alla, aga see on normaalne ja loomulik. Kui vaatate tavapoe ehteid, siis on need tippudest jäljendatud ja jäljendatud ja jäljendatud lõpuks selliseks lihtsaks asjaks.

— Kas see laenamine ettevaatlikuks ei tee?

— See on kuidas kellelgi. Mina vaatan sellele nii, et kui ta võtab, siis võtku, see on tema õigus. Ja siis ma mõtlen ise uue asja välja. Idee ülevõtmisi ja selliseid asju on küll ja veel ette tulnud, aga ma ei tahaks õiendada. Ma parem mõtlen midagi uut ja paremat välja.

— Kas see pinget ei kogu, kui kogu aeg on uut ja paremat vaja?

— Kogub küll, aga see on positiivne pinge. Selline, mis paneb tegutsema.

— Kui te näete ehitud inimest, siis mida need ehted teile kandja kohta ütlevad? Kas te vaatate inimeste ehteid?

— Jaa, muidugi. Ma tihtipeale ei mäleta, mis kellelgi seljas oli, aga ma mäletan ehteid, mäletan silmi. See on selline kutseline eripära. Mu hambaarstist emale jäid inimesed meelde selle järgi, kellel mingi hammas nihkes oli. Literaat vist vaatab inimese raamaturiiulit ja teeb sealt omad järeldused. Ma mäletan väga hästi kohatud inimeste ehteid. Ehetest loeb alati väga palju välja.

— Näiteks?

— Elasin mõnda aega Portugalis. Seal kannavad naised suuri, jõulisi ja enamasti kullast ehteid ja ma tajusin nende kaitsefunktsiooni. Võimalik, et see on ka traditsioon, et kantakse rikkalikult suuri kullast asju, aga ma tajusin ka kaitsevajadust. Eestis ei ole see levinud, me oleme luterlikud ja tagasihoidlikud, aga ehte pealepanek on ikkagi rituaalne akt. Arhetüüpne vajadus. Mõõdukus on meie lipukiri, mis ei ole üldse paha. Eestlasel on ka kaitsevahendid, aga need on mõõdukad. Eks igal eestlasel ole kodus mõni ehe, mis on kas pärandatud või millel on tähendus taga.

Kes ta on?

Kadri Mälk

maali- ja ehtekunstnik

•• Sündinud 27. jaanuaril 1958 Tallinnas.

•• Õpinguid alustas 1977. aastal Tartu kunstikoolis ning lõpetas 1986. aastal Tallinna kunstiülikoolis, kus õppis Leili Kuldkepi käe all.

•• Aastail 1986–1993 töötas vabakutselise kunstnikuna.

•• 1993. aastal siirdus Lahti kujunduskunsti instituuti, et õppida gemmoloogiat Esko Timoneni juhendamisel. Lõpetas õpingud Bernd Munsteineri kivilõikeateljees Saksamaal.

•• Aastast 1996 ehte- ja sepakunsti osakonna juhataja kunstiakadeemias.

•• Osalenud isiku- ja grupinäitustel üle kogu maailma. Tema ehteid on näidatud muuseumides Eestis, Lätis, Leedus, Saksamaal, Belgias, Taanis, Soomes, USA-s, Koreas, Venemaal, Slovakkias, Prantsusmaal, Jaapanis, Inglismaal, Sˇotimaal, Rootsis, Hispaanias ja Norras.

Tunnustused

•• 1987 – Eesti noore tarbekunstniku aastapreemia

•• 1988 – IV tarbekunstitriennaali grand prix

•• 1992 – Soome PRIX ARTICA Honourable Mention

•• 1994 – Kristjan Raua nimeline kunstipreemia

•• 1995 – Est-Fem, ajakirja Eesti Naine preemia

•• 1997 – Award of Excellence, Shippo Conference, Tokyo

•• 1997 – Eesti kultuurkapitali aastapreemia

•• 1998 – Eesti Vabariigi kultuuripreemia

•• 2001 – Ars Ornata Südamepreemia, Köln

•• 2003 – Portugali Vabariigi teeneteordeni ohvitseririst

•• 2004 – Ted Noteni kuldpreemia

•• 2005 – 2. Euroopa nüüdisaegse ehtekunsti triennaali grand prix, Belgia

Isikunäitused

•• 2000/2001 “Arhipelaag. Igatsus”, tarbekunstimuuseum, Tallinn

•• 2002 “Fata Morgana”, Galerii Hnoss, Konstepidemin, Göteborg, Rootsi

•• 2003 “Fata Morgana”, Galeria Shibuichi, Porto, Portugal

•• 2004 “Fata Morgana”, Galeria Reverso, Lissabon, Portugal

Kadri Mälgu viis tähtsat

Kodu

•• Lähedased, sõbrad, teekaaslased. Tagala ühesõnaga.

•• Kui püüan avada koduust kateedrivõtmega, nagu tihtipeale juhtub, siis tajun, et kõik on hästi.

•• Ja et on keegi, kes pahandab minuga, kui olen unustanud prillid külmkappi ja neid mitu tundi taga otsin.

Öö

•• Öös on kõik värvid ühel nõul.

Udu

•• Udu, mu tiivuline õde

•• Loe mind eest- või tagantotsast, ikka tõusen maast ja metsast.

Taevas

•• Taevas lõheneb mõnikord ja sealt ilmub nähtamatu käsi.

•• Ta ei paku küll me suitsule tuld, kuid võtab vastu me lilled.

•• (Nikolai Baturin)

Ei ütle

•• Viiendat asja ei ütle.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare