Kadri Voorand laulab Jazzkaarel Thelonious Monki


Haljala alevik Lääne-Virumaal, kust pärit Gerli ja Tanel Padar, on kasvupaigaks kolmandalegi noorele lauljale. 19-aastane Kadri Voorand juhtis juba keskkooli ajal võistlustel laineid löönud noorte vokaal- ansamblit Sheikid, kes läinud suvel Õllesummeril biitlite laule esitas.

Praegu on üks väheseid võimalusi teda kuulata Jazzkaare kontsertidel sel ja järgmisel nädalal. Lavale eelistab ta tunde muusikaakadeemias, sest liiga vara esinema hakkamine peatab tema sõnul arengu.

— Kes moodustavad Jürmo Eespere trio ja mida te Jazzkaarel esitate?

— Jürmo Eespere trios on Jürmo Eespere, kes mängib klahvpille, Mihkel Mälgand, kes mängib bassi, ja Tanel Ruben, kes mängib löökpille. Jürmo ja Mihkel on minu kursusekaaslased, Tanel on meie õppejõud. Nemad on juba vanad tegijad ja võtsid minu kampa. Mina olen külalisesineja, sellepärast ongi Jürmo Eespere trio ja Kadri Voorand.

Meie kontserdid Jazzkaarel on sel nädalal neljapäeval Türil ja reedel Tallinnas ning järgmisel kolmapäeval Põlvas. Esitame Thelonious Monki lugusid. Oleme teda Jürmo Eesperega nii palju arranzŠeerinud, kui oleme heaks pidanud, ja olen kirjutanud mõnedele seni sõnadeta lugudele sõnu. Monk on nii vinge helilooja ja pianist, et tema auks lausa tuleb selline tribute korraldada. Just laulja jaoks on ta väga suur väljakutse. Kui Jürmo ütles, et teeme Monki, oli mul tunne, et jess!, saab millegi kallal tööd teha. Teeme seda praegu ainult Jazzkaare jaoks, aga kui on võimalus, tahaks veel selle kavaga esineda.

— Kas Jazzkaar on sinu jaoks seni kõige suurem esinemine?

— Kõige suurem oli eelmisel suvel Õllesummeril, kus ma oma ansambliga Sheikid biitlite muusika kontserdil esinesin. Kui palju seal inimesi oli, umbes 17 000? See oli väga veider kogemus, me polnud suurele auditooriumile esinenud, rohkem ikka erapidudel ja muudel väiksematel üritustel. Me vist hästi ei sobinudki sinna, laulsime a capella pianissimo’s ja kui kuuskümmend inimest karjub lava ees “Jee!” – ega siis sellise muusikaga pole seal palju pihta hakata. Aga tol hetkel sain aru, miks on hea olla popstaar ja mis neid selles köita võib – sa võtad sellesse muusikasse kogu rahva endaga kaasa.

— Kas Sheikid veel tegutseb – pärast seda, kui Tallinna kooli tulid?

— Aeg-ajalt meil ikka on esinemisi, tavaliselt väiksematel pidudel. Esitame minu arranzŠeeritud popi ja dzŠässi segu. Aga viimati tegime aprilli alguses Rakveres kooliteatrite päevadel hoopis muusikalise etenduse Punamütsikesest.

Selles ansamblis on noored üle Lääne-Virumaa. Teised õpivad praegu veel keskkoolis, aga kaks lõpetavad sel aastal, ja ei teagi, mis edasi saab. Praegu saame tegutseda, sest ülejäänud peale minu on enam-vähem ühes kandis.

— Kellega sa veel esined?

— Olen Eesti koolinoorte segakooris. See on küll dzŠässist üsna kaugel, aga ma fännan koorilaulmist. Hakkasin seal laulma mitu aastat tagasi ja ei raatsi ära tulla. Umbes pooled on seal praegu keskkoolist ja pooled ülikoolist. See on projektikoor, käime koos umbes kaheksa korda aastas. Püüan seal juhendada ka üht vokaalansamblit, mis tegutseb siis, kui koor kokku tuleb.

Koorilaul on eriline fiiling – inimene, kes pole heas kooris laulnud, ei tea, mis see on. Mulle meeldib koorimuusika – see on kõlapilt, mida kuskilt mujalt ei saa. Klassikaline kooris laulmine annab lauljale palju juurde ja niisama seda õppida ei saa.

Pean teistega koos laulmist lauljale väga oluliseks. See paneb põhja alla tehnikale, millega suudad sulanduda igale poole. Hea laulja oskab isikupärast häält välja näidata, aga oskab ka kooris ja ansamblis laulda, ilma et seal halvas mõttes soleeriks.

Tegutsen ka ansamblis Lahemaa Rahvamuusikud, kus mängin viiulit ja laulan, vanasti tantsisin ka. See on ikka päris rahvamuusika, mitte töödeldud folk. Totaalselt teisest seinast.

— Kuna su ema on koolis lauluõpetaja, oled vist terve elu laulnud ja pisikesest peale võistlustel käinud?

— Jaa, olen käinud laulukonkurssidel nii kaua kui mäletan. Oi, ma praadisin... Põrusin kõikidel konkurssidel. Ei võitnud kunagi mitte ühtegi, jäin alati teiseks või kolmandaks. Umbes viieteistaastaselt võitsin esimest korda. Arvan, et on hea, et võit alles hiljem, veidi vanemana tuli, sest pärast iga konkurssi püüdsin paremaks saada.

Olen laulnud paljudes stiilides. Eriti naljakas oli rokk-

Loe veel

bluusbänd, millega Tallinnas natuke aega tegutsesime. Sellest bänditegemisest sain kümnendas klassis käies “Kahe takti” konkursi jaoks loo, mida vaadates praegu hirnun. See on nii koomiline, kuidas stiil võib inimest mõjutada, laulmistehnika ja kõik oli absoluutselt teine.

Üksvahe laulsin poppi, rokk mulle ka ei sobinud. Pärast seda hakkasingi rohkem dzŠässi tegema ja ennast leidma – “ämbrid” olid läbi käidud. Folki olen muidugi kogu elu teinud.

— Kas sa pole kaalunud, et teeks parem popbändi, saaks tuntuks ja ajaks pappi kokku?

— Ma olen selle koha pealt teistsugune. Ma ei aja kuulsust taga, kuigi tean, et see toob tööd. Ei tahaks raha pärast... Muusika on nii väärt asi, et seda ei saa niisama kulutada. Et teen mingi kontserdi ja laulan oma lood nii, nagu alati olen laulnud. Minu meelest ammendab popmuusika ennast paari laulukorraga. DzŠäss on aga seda laadi muusika, mis annab võimaluse esitada lugu iga kord ainulaadselt. Igal esinemisel saan muusikasse uuesti minna ja täiesti uuena sealt välja tulla. Kunagi ei väsi ükski lugu ära ega ammenda ennast.

— Nii et see sulle ei sobi, et käid kakskümmend aastat sama hitiga laval ja laulad seda alati täpselt samamoodi, et publik ei pettuks?

— Ei-ei. Ma ei taha raha pärast teha midagi, mis mulle endale midagi ei paku. Võib-olla tulevikus hakkan teistmoodi mõtlema, kui pean majanduslikult hakkama saama, aga... Eks selliseid mänge (puhtalt raha pärast) tuleb ette igal muusikul, aga see on igaühe enda valik, kas ta teeb samamoodi nagu alati. Mõned tõesti käiavadki nii, et tinistavad kitarri ja laulavad peale ja võib-olla mõtlevad samal ajal hoopis oma kodu-mõtteid.

— Kas su kevad on juba esinemisi täis planeeritud?

— Kui kontserdid tulevad, siis tõenäoliselt Sheikidega või koolis. Tahan selliseid ahvatlusi vältida, sest pakkumisi tuleb kogu aeg – eriti kui oled Tallinnas ja õpid muusikaakadeemias laulu. Kõik tahavad teha mingeid projekte, aga olen püüdnud neist rangelt hoiduda, sest sel juhul jääb areng pidama, kui hakkad kohe esinema. Ainus, mida sealt tegelikult saab, on esinemiskogemus. Mulle meeldib, et mul on praegu aega õppida, tegeleda laulutehnikate ja lugude harmoonia lahti mõtestamisega. Olen ju ka alles esimesel kursusel. Kui ma oleks kohe sügisest hakanud bändide ja selliste asjadega tegelema, ei jõuaks ma ilmselt kuskile. Kui mängud juba lahti lähevad, siis neid muudkui tuleb. DzŠässiosakonna juhataja Jaak Sooäär on mind hoiatanud selle eest ja olen sellest ka ise aru saanud. Aga kui tuleb mingi väga lahe asi, nagu see Thelonious Monki projekt, siis ma loomulikult võtan pakkumise vastu.

Kadri Voorand

•• Sündinud 1986. a Lääne-Virumaal Haljalas.

•• Lõpetas 2002. a Rakvere lastemuusikakooli klaveri erialal ja 2005. a Haljala gümnaasiumi.

•• Õpib Eesti muusika- ja teatriakadeemias Mare Väljataga juhendamisel dzŠässlaulu (praegu õpibki seda vaid kaks inimest!).

Olulisemad preemiad:

•• 2004 – Pärnu improvisatsioonfestivalil “Kordumatu muusika“ parim noor improviseerija

•• 2005 – Uno Naissoo nimelisel heliloojate võistlusel 3. koht ja Naissoo eripreemia

•• 2005 – Alo Mattiiseni nimelisel võistlusel vokaalansambliga Sheikid grand prix

•• 2006 – Uno Naissoo nimelisel heliloojate võistlusel 3. koht ja parima vokaalesituse eripreemia

•• Esineb ansamblites Sheikid ja Lahemaa Rahvamuusikud, Eesti koolinoorte segakooris ning koos Jürmo Eespere trioga

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare