„Kadunud” ja „Kadunud”. Põhjamaine on tumedam
Gillian Flynni „Kadunud” (ee 2014, Varrak) pani aluse uuele žanrile. Toona murti pead, mis võiks olla žanri pealkiri. „Kadunut” on raske kuhugi liigitada. Kriminaalromaan see ei ole, kuigi politseinikud on aktsioonis, märul ammugi mitte, peredraama oleks liiga leebelt öeldud... Äkki siis peresuhte kriminaalpõnevik?
Caroline Erikssoni „Kadunud” on Flynni „Kadunuga” mõneti sarnane, kuid märkimisväärselt tumedam. Inglise keeles on raamatute pealkirjad siiski erinevad: esimene on „The Missing”, teine „Gone Girl”. Meil läheb asi tsipa sassi.
Kui Flynni „Kadunus” kaob viiendal abiellumise aastapäeval naine, siis Erikssoni raamatus lahkub mees. Müstilisel kombel koos tütrega. Saarel. Naine jääb paati ootama, ootab ja ootab, aga keda pole, seda pole. Mobiil ei vasta, saar on tühi.
Raamat tegeleb minevikuga rohkem kui olevikuga. Tasapisi kerib lahti ühe perekonna lühem ja naise pikem lugu, mis mõlemad on täis… Nojah, ei saa lugejailt põnevust ära võtta. Aga eks igaüks saa aru, et tegemist on suhtedraamaga, millesuguseid on maailm täis. Pealtnäha võib paista kõik kaunis ja särav, aga kui pääseda pinna alla, siis…
Võiks ju arvata, et kaamosest tulnud põhjamaalased – Eriksson on küll elanud nii USA-s kui ka Austraalias, aga hingelt ikka rootslanna – keeravad vindi viimseni ja pisut üle kah, aga paraku peegeldab „Kadunud” reaalset elu. Masendavalt reaalset.
Caroline Eriksson
tõlkinud Tiia Johansson
Pegasus
