Kadunud ja leitud armastus
Lilli Prometi romaanis põimuvad reisiseltskonna juhtumised Itaalias, ümbritseva looduse ja kunstiteoste, linnade ja vaatamisväärtuste kirjeldused, kaasteeliste jutustatud lood ja peategelaste mälestused.
„Primavera” minategelane on Saskia-nimeline näitlejanna, kes kohtub reisil oma noorusarmastuse Märteniga. Kuigi tunded löövad uuesti lõõmama, ei suuda kumbki neist seljataha jätta lahus oldud aega ja mineviku haavu: lapse surma, ema, sõjalaagrit... Nii füüsilised kui ka hingehaavad tulevad üha uuesti nähtavale ja paljastavad aegamööda mõlema mineviku. Mälestused ajavad neid ühtaegu kokku ja lahku, kisuvad siia- ja sinnapoole ning kuigi kirjeldused on napisõnalised, piisab vähesest, et anda edasi hingevalu ja igatsust, lootust ja lootusetust.
Peale Märteni keerlevad Saskia ümber ka kirjanik Meiler ja kirjandusteadlane Konstantin. Nende kultuurihuvilistele vestlustele pakub kontrasti Saskia toakaaslane Fevronia, omamoodi tüüpiline harimatu nõukogude naine, kes raskete hetkede vahele tahtmatult kergendust toob. Vestluskatked võivad puudutada kõike renessansskunstist hiljuti kogetud sõjakoledusteni, ent annavad ühtlasi edasi midagi sügavalt inimlikku. Kuigi paljugi on justkui mokaotsast öeldud ja kahtlemata ka nõukogude tsensuuri tõttu vaoshoitud, annavad lühikesedki episoodid edasi lohutamatust. Valusid, mida ei saanud valjult ja avalikult kuulutada.
Selle taustal tundub tragikoomiline, et omal ajal tekitas enim kõmu hoopis Fevronia tegelaskuju, mille tõttu Vene ajakirjanduses ilmus tigedaid arvustusi ja raamat otsustati suisa müügilt ära korjata. See siiski ei õnnestunud, sest teos oli juba läbi müüdud. Lilli Promet ise nimetas „Primaverat” põlvkonnaromaaniks ja olevat väljendanud kahetsust, et huvi tekitas pigem koomiline kõrvaltegelane. Tõesti, tegelaste hääled põimuvad tervikuks, kus on omal kohal nii lihtne Fevronia kui ka Kleopatra, kelle rolli Saskia püüab sisse elada, ilu ja valu, kohtumised ja lahkumised.