Kadunud mõtet otsimas
Gazeta Wyborcza peatoimetaja
Augustis 1980, muutis Poola maailma nägu. Ma sulen silmad ja näen: see oli ilus aeg ja Poolas olid ilusad inimesed. Ma olin toona 34 ja veendunud selles, et minu põlvkond kirjutab ajaloo raamatusse ühe tähtsa peatüki. Et meenutada neid imelisi päevi, selleks heidan pilgu tollastesse märkmetesse – omaenese mälu ma nüüd enam ei usalda. Liiga palju on viimasel ajal kogunenud sinna kibedust ja nukrust. Ma ei taha Solidaarsust meenutada koos nendega, kes ammutavad oma teadmisi demokraatlikust opositsioonist julgeolekuteenistuse (SB) arhiividest, käsitledes seal talletatud politsei pealekaebusi kui piiblit. Ma tunnen end nende poolt rüvetatuna.
Toonast kogemust – ei ajaloolist ega isiklikku – ei saa jutustada politsei pealekaebuste keeles. Seepärast peame me ise püüdma mõista seda, mida me tollal teha julgesime. Me peame oma elu-käikude mõtte taasleidma.
I
2004. aastal sai Wojciech Kuczok romaani “Sõnnik” eest Nike preemia – Poola tähtsaima kirjandusauhinna. Noor, veidi enam kui 30-aastane kirjanik kirjeldas oma raamatus “üht perekondlikku põrgut” ehk lugu ühest keskmisest poola provintsiperest. Selles – ilmselges arengu- ja olustikuromaanis Balzaci ja Flaubert’i mõistes – võib näha Poolast sellist pilti, millest poolakatele ei meeldi rääkida ega mõelda, vaid pigem vaikida. Selles Poolas ei ole suuri ideid, klassivõitlust ega helget tulevikku, seal pole ka jumalat, au ega isamaad. See Poola on kurb maa, kus elavad kurvad ja igavad, kirjaniku sõnul “tühjad” inimesed, kes on maailma eest kapseldunud: “Neil on oma juured ja oksad, aga sisemiselt on nad tühjad; ja nad on sellesse tühjusse sulgunud.” Ning seda maailma valitseb omakorda piits, millega isa oma poega kasvatuslikel eesmärkidel lööb; piits, mis “tekitab kohutavat valu”, piits, millega vana töötleb noori, õpetades neile armetute normide tugevust. Ning poiss, nõrk ja läbipekstud, ei oska teha midagi muud kui karjuda: “Issi, ära löö!”
Seejärel kuuleb läbipekstud poiss õpetussõnu, et ta kuuluvat “ajaloo poolt hellitatud põlvkonda”, sest tema – erinevalt vanadest – pole pidanud kogema sõda. Sõjakogemuse asemel omandab poiss sülitamise õppetunni. Juba koolis on sülitamine normiks, “sülg oli tõhusaim õpetaja”. Kui vastane ei suuda leida sõnu, siis võib oodata sülitamist, “igast küljest otse näkku”. Sülitatakse kõikjal. “Ma tundsin seljataga ta hingeõhku.” “Nad sülitasid mulle järele, kui läksin üle tee.” “Nad märgistasid mu ära.”
Kodus – piits; väljas – sülg. See kestis kaua nii ja see oli Poola kodu.
Ja maja vananes. Inetuks, inetumaks kui inimesed. “Majad vananevad reeturlikult, vanus kolib vargsi neisse sisse ning võtab märkamatult üle ühe koha teise järel, see muudab majad kontrollimatuks, ning sellal kui majaelanikud ei suuda hoone vananemist märgata, siis külalised tunnevad juba lävepakul kõdunemishaisu.”
Selles läppunud õhus lagunes ka kommunistliku Poola – mida nimetati rahvavabariigiks – hoone. See oli maa, mille välispoliitika, armee ja politsei sõltusid Nõukogude Liidust ning kus valitsesid kommunistlik nomenklatuur, politseinuhid ja pealesunnitud ideoloogia, hirm ja silmakirjalikkus. Selle süsteemi produkt oli läbipekstud ja alandatud inimene, kellel jätkus vaid purjuspäi julgust selleks, et väljendada oma viha kõige ja kõigi vastu. Kommunistlik süsteem toitis seda varjatud raevu, kasutades osavalt ära iga inimese kõige halvemaid ja nõrgemaid kohti. Kõikjal vohasid argus, oportunism, apaatia ja küünilisus. Ning vastikusrefleks kõige selle vastu uppus ikka ja jälle moraalsesse sohu, mis kõikjal laius. Jah, võis tunda kõdunemislehka.
II
Augustis 1980 hingas Poola värsket, puhast õhku – mõlema kopsupoolega. Kogu maad haaras võimas streigilaine; Danzigi laevatehase streik, mis oli inspireeritud demokraatlikust opositsioonist ning mida toetasid intellektuaalid ja katoliku kirik, viis kuulsate Danzigi lepeteni ning kommunistlikust reÏiimist sõltumatute ametiühingute loomiseni. See ei olnud sunnitud kompromiss, milliseid tunti minevikust – see oli kommunistliku diktatuuri täielik delegaliseerimine. Streikivate tööliste massiprotest diskvalifitseeris moraalselt süsteemi, mis oli end kutsunud proletariaadi diktatuuriks. Kui mõiste “revolutsioon” tähistab suurt murrangut, millega kaasneb võimuaparaadi reaalne halvamine, siis võib rääkida “Solidaarsuse augustirevolutsioonist”. August 1980 oli Poola demokraatia pidupäev – see andis inimestele tagasi vabaduse, väärikuse ja tõe tunde.
Augustistreigi ajal olin ma vangis – julgeolekuteenistus oli minu ja paljud teised demokraatliku opositsiooni liikmed võtnud preventiivselt vahi alla. Nagu kõikides diktatuurides, usuti toona Poolaski ikka veel, et politsei saab valitseda ajalugu.
31. augustil allkirjastati lepped, mis lõpetasid streigi. 1. septembril lasti meid vabadusse ning me leidsime end uuelt maalt. Kõduhaisu vahel tundsime me imelist vabaduse lõhna. Ma kirjutasin toona käigult märkmeraamatusse: “Streikijate rahulik meelekindlus, spontaanne distsipliin, tööliste nõudmiste küpsus.” Ma märkisin, et streikijad nõudsid “valitsemissüsteemi olulist muutmist”, kuid nad “peatusid selle piiri juures, mille oli tõmmanud Nõukogude Liidu sõjaline kohalolu” Poolas. Ma kirjutasin: “Töölised võitlevad kogu ühiskonna õiguste ja huvide nimel, sotsiaalsete õiguste ja elatustaseme tõusu, inimõiguste ja sõnavabaduse, enesemääramisõiguse ja sõltumatute ametiühingute, moraalsete õiguste ning poliitvangide vabastamise eest.”
Ma konstateerisin “tunnustavalt tõsiasja, et võimulolijad otsustasid läbirääkimiste, mitte aga oma tugevuse demonstreerimise kasuks”. Ma märkisin toona kiirelt, et hiljutised sündmused tõendasid, et Poola ühiskond ei saa ega taha enam edasi elada vohavate valede, eestkoste ja vaesestamise tingimustes. Veel leidsin ma, et meil on õigustatud põhjus rahvuslikuks uhkuseks, kuna me mõistsime, et peame oma õigused kõige arukamal viisil tagasi nõudma. Kuid poolakate elutingimused ei sõltu üksnes nende soovidest, vaid ka lääne poolt aktsepteeritud Nõukogude domineerimisest. Sellest johtub, kirjutasin ma, et “poolakate võõrandamatut õigust püüelda vabaduse ja enesemääramise poole tuleb realiseerida viisil, et Nõukogude Liidul oleks kahjulikum Poolasse sõjaliselt sekkuda kui riigis toimuvatest arengutest mööda vaadata”.
Lühidalt, ma uskusin teatud laadi suuremasse autonoomiasse ja demokraatlikesse vabadustesse BreÏnevi doktriini raames. Ma usun, et see oligi tollal terve Solidaarsuse horisont.
Need päevad, need vestlused Rõõmu kiirgavad ja tõe järele janunevad inimhulgad tehasehoonetes ja ülikooliaulates toimunud koosolekutel – see oli kui imeline unenägu.
Meile, demokraatliku opositsiooni inimestele, kes me olime kogenud tudengirahutusi, antisemiitlikku ja intellektuaalidevastast ässitustööd ning 1968. aasta märtsi politseirepressioone, millele järgnes aastal 1970 tööliste massimõrv rannikul ning aastal 1976 repressioonid tööliste vastu, meile, kes me olime koondunud Tööliste Kaitse Komiteesse (TKK) ja teistesse opositsioonilistesse algatustesse, oli see kauaoodatud hetk. Pärast aastatepikkust peksu ja alandust, alatust ja künismi omandas meie tegevus eksistentsiaalse ja ajaloolise tähenduse – ilma TKK ja demokraatliku opositsioonita poleks olnud ka 1980. aasta taevalikku, veretut ja võidukat augustit. Suures osas juhtisid Danzigi streiki inimesed, kes olid seotud TKK-ga.
Kuid meil polnud kerge – julgeolekuaparaat mürgitas meie elu vahi alla võtmiste, väärkohtlemiste, töökeeldude, väljapressimiste ja laimuga. Meie vastu koguti nn valekomprat, meid laimati ja mässiti valeintriigidesse, meid ahistati provokatsioonidega. Paljud ei pidanud sellele survele vastu – nad tõmbusid oma tegudes tagasi, varisesid kokku, lahkusid Poolast. Tublimaid meist laimati pidevalt – materjalidega, mida fabritseeriti Jacek Kuroni või Jan Josef Lipski diskrediteerimiseks, võiks tapetseerida terve kultuuripalee. Keegi meist poleks toona mõelnud, et need julgeolekuteenistuste arhiivid omandavad aastaid hiljem – kui pole enam olemas Nõukogude Liitu, Poola Rahvavabariiki ega selle julgeolekuteenistust – uue elu ning et ilusate inimeste ilus aeg muutub salateenistuste pealekaebuste mädamülkaks.
III
See oli Poola imedeaeg. Nendeks imedeks olid Johannes Paulus II valimine paavstiks ja tema külaskäik Poolasse 1979. aasta juunis, augusti-streik, Lech Walesa ja Solidaarsus ning kirjanik Czeslaw Miloszi Nobeli preemia. Aastaid olime me endale ikka ja jälle öelnud, et ei piisa sellest, kui imet oodata – ime nimel tuleb tööd teha. Aastal 1980 nägid poolakad oma töö tulemusi.
1979. aasta lõpus toimunud paavsti külaskäigu järel kirjutasin ma oma märkmeraamatusse: “Juhtus midagi kummalist. Needsamad argipäevas frustreerunud ja sabasseismisest agressiivsed inimesed muutusid lõbusaks ja rõõmu kiirgavaks kogukonnaks, nendest said väärikad kodanikud. Nad taasleidsid selle väärikuse ning koos sellega ka ühtlasi oma tugevuse ja teadlikkuse oma enesemääramisõigusest. Miilitsad olid peatänavatelt kadunud ning nendetagi valitses linnas eeskujulik kord. Pikkadeks aastateks eestkoste alla pandud ühiskond taasleidis ühtäkki rõõmu enesemääramisest.”
Johannes Paulus II oli öelnud: “Ärge kartke!” Ning inimesed ei kartnud enam.
Juuni 1979 oli 1980. aasta augusti esimeseks pääsukeseks. Just seetõttu toimus töölisrevolutsioon ristimärgi ja Johannes Paulus II portree all.
Poola paavst ja laevaehitajad olid need, kes lammutasid esimesed kivid Berliini müürist. Ning lisaks neile veel poola kirjanik. Nobeli preemia laureaat Czeslaw Milosz, luuletaja ja emigrant, paljastas teravmeelselt “eksiteele aetud mõtlemise”, jutustades maailmale oma alandatud Euroopa kodumaast ning astudes valjuhäälselt välja Nõukogude võimu poolt ikestatud Balti rahvaste eest. Tema raamatud ringlesid 30 aastat illegaalsete koopiate ning põrandaaluste ja eksiilväljaannetena – Milosz oli demokraatliku opositsiooni ikoon.
Johannes Paulus II sümboliseeris katoliku kiriku parimat nägu, Danzigi streik Lech Walesaga Poola tööliste vastuhakku ning kirjanik Czeslaw Milosz sõnakuulmatut Poola intelligentsi.
Solidaarsuse sees võis märgata kolme tendentsi: üks rõhutas liikumise rahvuslikku ja katoliiklikku iseloomu, teine tööliste nõudmisi ning kolmas demokraatlikke ja humanistlikke väärtusi. Need tendentsid ei olnud omavahel vastuolus, vaid pigem täiendasid üksteist. Kuid ometi kätkesid nad endas tulevasi konflikte, millest poldud toona veel teadlikud. Kõik see muutis Poola pilti maailmas. See Poola, mida oli harilikult peetud uljate ratsaväelaste maaks, kes ratsutasid tankide vastu, ent ühtlasi ka joodikute ja pimedusejüngrite, antisemiitide ja kunstivõhikute riigiks, muutus ühtäkki oluliseks ja austatud maaks, mida jälgiti tähelepanelikult. Ei imetletud üksnes poolakate julgust, vaid ka nende ettenägelikkust, mitte üksnes poolakate patriotismi ja autunnet, vaid ka nende enesedistsipliini ja reaalsustaju.
Ennast ohjeldanud Poola revolutsioon ei püüelnud riigivõimu poole. Solidaarsus postuleeris isevalitseva riigi mudeli: ettevõttest linnani, linnast riigi keskinstantsideni. See osutas realistlikkusele – sammhaaval edasi liikuda ning vältida avalikku konfrontatsiooni –, kuid ka illusioonidele, sest selline demokraatiamudel ei toiminud kuskil mujal maailmas. Kuid on oluline, et Solidaarsus oli avatud kompromissideks. Ning kommunistlik reÏiim, mis oli allutatud Moskva pidevale brutaalsele kontrollile, ei osanud välja pakkuda ühtegi mõistlikku kooseksisteerimise mudelit, muutudes iga päevaga nõrgemaks. Et kaitsta iseend – ja võib-olla tervet Poolat – Nõukogude sõjalise sekkumise eest, haarasid võimud kinni viimasest võimalusest. 12. detsembri ööl vastu 13. detsembrit kuulutati välja sõjaseisukord. Solidaarsuse juhtfiguurid võeti vahi alla, ning kogu liikumine ise kuulutati ebaseaduslikuks.
Põranda alla surutuna pidas Solidaarsus vastu seitse aastat; ta elas üle repressioonid, aktivistide dramaatilised kapituleerumised ning arvukad emigreerumised eksiili. Ta pidas vastu tänu oma eestkõnelejate hoiakutele, eriti tänu Lech Walesale; ta pidas vastu tänu oma põrandaalustele juhtidele, eriti tänu Zbigniew Bujakile; ta pidas vastu tänu vahistatute – eriti Jacek Kuroni, Karol Modzelewski, Bronislaw Geremeki ja Tadeusz Macowiecki – kategoorilisele keeldumisele kapituleeruda; tänu paavst Johannes Paulus II-le ja julgetele katoliku preestritele; tänu rahvusvahelise avalikkusele toetusele ning sadadele tuhandetele inimestele, kes ei tahtud loobuda oma unistusest vabast Poolast.
Kuid ta jäi püsima ka tänu mõistlikkusele – Solidaarsus oli alustanud võitlust keeldumisega vägivallast ega lõpetanud kompromissivalmiduse kuulutamist; ta ei lasknud end murda ega kõrvale kallutada fanaatiliste äärmuslaste sekti poolt, mis elas ebaõiglustundest ja janunes kättemaksu. Seega olid ta järjepidevad – alates 1980. aasta augustist oli Solidaarsus lubanud midagi üles ehitada ja vältida verevalamist. Need olid seitse aastat täis põranda-alust tööd ja repressioone, igapäevaseid riske ja nõutust. Sellal jutustasime me üksteisele ikka ja jälle üht nalja, mida olime kuulnud oma tehhi sõpradelt Prahas. Mis peab juhtuma, et Nõukogude väed läheksid Poolast välja? On kaks võimalust: üks on ratsionaalne, teine imeline. Ratsionaalne võimalus on, et Wisla jõele tuleb draakonitütar, kes hakkab Nõukogude armeed jahtima. Ja imeline? Ime oleks see, kui nad läheksid ise riigist välja.
Meie jaoks oli Gorbatovi perestroika tõeline ime. Kõigepealt äratas ta umbusaldust – meil polnud mingit alust Nõukogude liidrite juttu uskuda. Seejärel me jälgisime seda skepsisega, lõpuks tärkas aga lootus. Venemaal toimuv andis uue väljavaate muutusteks Poolas ning teistes maades.
Seos perestroika ja Solidaarsuse vahel oli mulle ilmselge, olgugi et ma ei eelda, et see oli Mihhail Gorbat?ovi jaoks sedasama. Solidaarsuse revolutsioon tähendas Nõukogude süsteemi jaoks seda, mida tähendas katoliku kiriku jaoks reformatsioon – kui mitte just usu, siis vähemalt institutsionaalsete dogmade küsimärgi alla seadmist. Seetõttu reageeris Nõukogude süsteem sellele teatud laadi vastureformatsiooniga – vastusega, mis võtab omaks reformatsiooni kriitika, et kaitsta institutsiooni ennast. Nõukogude debattides kerkisid üles samad teemad, mis olid tuntud 1980. aasta augustist ja sellele järgnenud kuudest: nõuti tõde stalinistliku mineviku ja majandusolukorra kohta; nõuti sõnavabadust ja pluralismi, reforme ja õigusriiki.
Poola Rahvavabariigi poliitikud lugesid hoolikalt Nõukogude lehti. Uus keel pidi neis tekitama rahutust ja panema neid mõtlema. Ühtlasi mõistsid nad, kui väga oli nende endi mänguruum laienenud. Kaks streigilainet aastal 1988 olid nende jaoks viimaseks häirekellaks. Nad tegid ettepaneku ümarlauakõnelusteks. Nende kõneluste tulemusel Solidaarsus legaliseeriti ja vabad – olgugi et mitte täielikult demokratiseeritud – valimised toimusid 1989. aasta juunis. Nendel valimistel triumfeeris Solidaarsus. Kommunistid loobusid võimust – ilma ühegi barrikaadita, ilma ühegi lasuta, ilma ainsagi ohvrita. 1980. aasta augusti vaim elas edasi – vägivallatu ja fanaatilise vihkamiseta püüdlus vabaduse poole.
Solidaarsuse revolutsioon oli läbi ja algas muutuste aeg.
Ajaloolane ja esseist Jerzy Jedlicki kirjutas mõned aastad hiljem: “Poola 70-ndate ja 80-ndate aastate antikommunistliku opositsiooni meistritöö seisnes selle võimes sõlmida taktikalisi kompromisse. Nüüd, mil igaüks lubab endale ümarlauakõneluste pihta sülitamist, väljendan ma meelsasti veendumust, et need olid poliitilise kunsti ja eetika meistritöö, mis säästis Ida-Euroopa heroilisest verevalamisest.”
Ma jagan Jerzy Jedlicki seisukohta. Kuid neid “sülitajaid” on nüüdseks terve leegion. “Miks?” küsivad välismaalased sageli. Tõesti, raske öelda
IV.
Meenutagem: 1944. aasta 1. augustil algas Varssavi ülestõus, mis lõppes pärast 63 päeva pikkust kangelaslikku võitlust poolakate kapituleerumise ja täieliku katastroofiga. Noore põlvkonna parimad esindajad tapeti, tuhanded tsiviilisikud hukkusid, Poola pealinn hävitati täielikult, poliitiline kasu oli null. Ometi austame me nüüdisajal avalikult seda verre uputatud ja poliitiliselt kasutut Poola patrio-tismiakti, me hoiame seda au sees ja püstitame sellele mälestusmärke.
Seevastu ümarlauakõneluste edu, mis avas Poolale – ja mitte üksnes talle – rahuliku tee vabadusse, käsitletakse sageli kui nurjatut vandenõud ja rahva reetmist.
Välismaalased küsivad, miks ei suuda poolakad uhked olla selle üle, mis muutis nad terve maailma silmis vaprateks, tarkadeks ja mõistlikeks? Kas poolakad suudavad austada vaid hukkunuid, langenuid ja mõrvatuid?
Alexis de Toqueville kirjutas kord: “Olgugi et me peaksime olema inimloomuse muutlikkusega harjunud, võib meid ometi hämmastada ühe rahva moraalsete tõekspidamiste suur muutus, kui suur ohvrivalmidus asendub suure egoismiga, suur kirg suure ükskõiksusega, kangelaslikkus hirmuga, ning ühtäkki hakatakse põlgama seda, mida varem nii väga igatseti ning mille eest oldi valmis maksma nii kõrget hinda.”
Jälgides Poola ajaloo keerdkäike viimase 15 aasta jooksul, vabadusvõitluse lõpule järgnenud lõhesid ja võimuvõitlusi, olen ma sageli mõelnud suure prantslase nendele sõnadele. See on olnud demagoogiliste lubaduste ja alatute reetmissüüdistuste, korruptsiooniskandaalide ning võimuvõitluse aeg, mil on olnud lubatud kõik vahendid. See on olnud ka intriigide, klientalismi ja tõepõlguse aeg, mil poriga loobiti meist kõige teenekamaid.
Ühtaegu on need olnud ka Poola ajaloo 15 parimat aastat. Ent kuidas näeb välja Poola transformatsiooniprotsesside vahebilanss?
Töölistel, kes 1980. aasta augustis nõudsid kodanikuõigusi, on praegu küll kõik õigused, ka siis, kui nende elutingimused on kohati dramaatiliselt rasked ning ettevõtete eraomanike käitumine meenutab pahatihti kauboikapitalismi. Kuid töölistel on õigus moodustada võimuaparaadist sõltumatuid ametiühinguid. Iseküsimus on, kas ametiühingud oskavad seda õigust oskuslikult kasutada. Kas nad suudavad formuleerida programmi, et kaitsta töövõtjate huve erakätes olevates ettevõtetes ning kõrge tööpuuduse ja kasvava globaliseerumise tingimustes? Jätame selle küsimuse lahtiseks. Kogu Euroopa ametiühinguliikumine on kaotanud pidepunkti, püüdes taasleida oma rolli ühinenud Euroopas.
Kõik õigused on olemas ka talunikel, kuid nende häält kammitseb hirm välismaise konkurentsi ja Poola külaelu paratamatute struktuurimuutuste ees.
Ka intellektuaalid ja kunstnikud on välja võidelnud kõik õigused: nende kukil pole enam ideoloogilisi käske ega tsensuuri, nad kirjutavad, mida tahavad, avaldavad, mida tahavad, ent nad tunnevad nördimust, vaadates vähenevat riigieelarvelist toetust teadusele ja kultuurile. Nende (diktatuuri ajal nii oluline ja kuuldav) hääl on nüüdseks vaibunud massikultuuri sõnadesse ja akordidesse.
Katoliku kirik on saanud kõik õigused ja teatud privileegid, mida ta diktatuuri ajal nõudis. Kuid hingekarjased kurdavad ometi, et nende kari ei ela kiriku seaduste järgi. Ka poliitikas ei ole kiriku hääl enam määrav. Olgugi et kõik on saanud need õigused, mille nimel 1980. aasta augustis võideldi, ei ole keegi vaba Poolaga rahul.
Wojciech Kuczoki romaan sisaldab vana K. monoloogi: “Mis vargapoiste aeg see ometi on, sind tüssatakse jultunult keset päist päeva ( ), oh, kui mina vaid oleksin valitsuses, siis küll ma selle saasta välja roogiksin ”
V
Kui rääkida parlamendivalimistest ja valitsustest, siis Poola ühiskond on saanud õiguse valitsust rahumeelselt vahetada, ja seda õigust ka kasutatakse. Probleem on aga see, et iga valitsusevahetuse järel oodatakse imet, olgugi et imede aeg on vahepeal läbi saanud. Kõigepealt pidi Tadeusz Mazowiecki valitsuse kukkumine ja Lech Walesa presidendiks valimine toimima kui ime; seejärel pidi postkommunistide naasmine võimule realiseerima rahvavabariigi aegadest pärit igatsuse täistööhõive ja sotsiaalse turvalisuse järele. Tööpuudusest tulenev frustratsioon ja sotsiaalse turvalisuse kaotus käivad käsikäes veel ühe teise frustratsiooniga: õiglus polevat piisavalt jalule seatud.
Paljud tollased, sageli väga teenekad demokraatliku opositsiooni ja Solidaarsuse aktivistid muutuvad tigedaks, kui nad vaatavad vana reÏiimi esindajate välkkiireid finantskarjääre. Nad näevad organiseeritud kuritegevuse lainet, korruptsiooni, vana reÏiimi lakeide enesega rahuolu ja künismi ning nad otsivad süüdlasi. Sageli on just nemad need, kes ütlevad, et Solidaarsuse revolutsioon kas reedeti või jäi lõpule viimata. Lahenduseks peavad nad SB agentide väljaselgitamist. Ikka ja jälle kordavad nad, et arved möödunud ebaõigluse eest on õiendamata ning õiglus pole piisavalt jalule seatud.
Paljuski on neil õigus: arved jäid õiendamata, süü jäi üldjoontes heastamata ning süütus väärilise tasuta.
Ning, mis veel hullem, Solidaarsuse revolutsiooni tuumidee, isevalitseva vabariigi projekt – ettevõttest kohaliku tasandi kaudu riigiinstitutsioonideni – asendati parlamentaarse demokraatia ja eraomandil põhineva vaba turumajandusega. Omakasupüüdmatu kangelasmeele aeg on möödas – solidaarsuse eetose asemele astus ettevõtlus- ja konkurentsivaim. Üllameelsest sotsiaalsest tegevusest, bravuurikast julgusest ning rüütellikust autundest said kaubad, mis pole Poola turul üksnes harvad, vaid ka vähehinnatud. Uuemal ajal on võrreldamatult tõhusamaks ja populaarsemaks muutunud hoopis kavalus ja brutaalsus, hoolimatus ja jultumus. Õilsameelsus on asendunud intriigidega, enda põhimõtete eest seismine fanatismiga. Kas siis ongi põhjust imestada, et inimesed, kes andsid vaba Poola eest võitlemisele parimad aastad oma elust, tunnevad praegu frustratsiooni?
Kuid paraku juba on nii, et iga suur revolutsiooniline murrang äratab lootusi ja ootusi, mis ei saagi täituda. Selles mõttes jääb iga revolutsioon poolikuks või reedetakse, ükski neist ei aita süüdlasi karistada ega õigeid tasustada. Ning kaitsku meid head vaimud revolutsioonide eest, mis viivad läbi täieliku arveteõienduse patuste ja õigetega! Sest see lõpeb giljotiini või mahalaskmiskomandoga. Möödunud ebaõigluse tasategemine toob vältimatult kaasa uut ebaõiglust, mis on sageli varasemast julmem. Selles veendumiseks piisab sellest, kui tutvuda viimase paari aastasaja revolutsioonide lugudega Kes tahab lõplikku õigluse jaluleseadmist, peaks mõtlema sellele, et vaid hukkamised on lõplikud.
VII
Möödunud aasta algul erutas Poola avalikkust pika nimekirja avalikustamine, mis sisaldas SB ametlikke ja mitteametlikke kaastöötajaid ning neidki, keda SB oli püüdnud tulutult värvata. Nimestik oli kirju ja oli võimatu tuvastada, millise põhimõtte alusel see oli kokku pandud. Kümned tuhanded inimesed tundsid end määrituna, kuid see oli vaid vaatemängu algus. Sest alates sellest hetkest paljastasid press ja televisioon politseiarhiivi andmetele tuginedes katkematult üha uusi ja uusi väidetavate kaastöötajate nimesid.
·okeeritult kirjutas Solidaarsuse revolutsiooni vaieldamatu kangelane Wladyslaw Frasyniuk: “Ma ei suutnud vaikida, kui Lech Walesa seisis häbipostis, kuna teda süüdistati koostöös SB-ga, ning kui metsik lustratsioon haaras mitmeid poliitikuid, sealhulgas nii presidenti kui ka praegust ja üht varasemat peaministrit, kes olid varasemad “läbivalgustusprotsessid” edukalt läbinud.”
Wojciech Kuczok lõpetab oma romaani “Sibi” iseloomuliku hüüatusega: “Et ometi lööks siia sisse välk ja põletaks selle kõik igaveseks maha!”
“Kuid sellel päeval,” kirjutab Kuczok, “tabas neid pikselöögi asemel sibi: ühtäkki tundsid nad selle lehka terves majas, katusekorruseni välja, nad tundsid seda ootamatult ja hakkasid muretsema, nad hakkasid hüüdma ja uurima, mis on see, mis seal niimoodi haiseb, justkui tundes hirmu, et et äkki on see nende endi südametunnistus, mis on roiskuma hakanud. ( ) Nad läksid alla ja paotasid ukse, ning sibine vesi ujutas üle ka naabrid; haisupahvak lõi neile topeltjõuga näkku. Naised oigasid jõuetult: oh issand, kanalisatsioonikaev ajab üle ”
Solidaarsuse revolutsiooni ja selle kangelaste ilmajätmine aupaistest, kasutades selleks SB arhiive, on mõnedele kangelastegu, teistele seevastu kanalisatsioonikaevu visatud granaat, mis tapab mõned inimesed, kuid ujutab kõik üle haisva solgiga.
Võib vaid loota, et Poola organism suudab end kaitsta võltsitud ajaloo ja avaliku elu armetu aksioloogia eest, ning uskuda, et pärast seda solgilainet suudetakse leida uus tee, et taasavastada kaduma läinud mõte, ning et me õpime tulevikus arukalt rääkima sellest, mida teha kavatseme.
Kommunistliku reÏiimi lõpp ilma verevalamiseta, parlamentaarse demokraatia ja turumajanduse ülesehitamine, suveräänsuse taastamine, majanduskasv, NATO ja Euroopa Liidu liikmeks saamine, stabiilsed piirid, head sidemed naabrite ja kohalike vähemustega – seda ei ole ju ometi vähe
Seepärast ütlen ma aastaid pärast 1980. aasta augustit seda, mida õpetas mulle unustamatu Antoni Slonimski. Poola on imede ja üllatuste maa, Poola riigi katla ääres seisavad alati vaheldumisi saatan ja ingel.
Poolas on kõik võimalik – isegi pöörded paremuse poole.
Artikkel ilmus esmakordselt 27.8.2005 pealkirja “W poszukiwaniu utraconego sensu” all ajalehes Gazeta Wyborcza. Artikkel ilmub Gazeta Wyborcza ja Adam Michniku loal. Tõlkinud Külli-Riin Tigasson
Adam Michnik
Adam Michnik (sünd 1946) on Poola suurima ajalehe Gazeta Wyborcza peatoimetaja. Kommunistliku reÏiimi ajal oli Michnik dissident, kes veetis oma poliitilise tegevuse eest ühtekokku kuus aastat vanglas.
Adam Michnik sai tuntuks kui nn Tööliste Kaitse Komitee (TKK) üks asutajaid. TKK pakkus abi vangidele, kes olid vahi alla võetud pärast 1976. aasta töölisstreike, ja nende perekondadele. Hiljem sai temast aktiivne Solidaarsuse aktivist, kes võitles aastail 1981–1983 Poolas kehtinud sõjaseisukorra vastu. Michnik kuulus ka ümarlauda, kes pidas Poola Rahvavabariigi valitsuse ning Solidaarsuse ja teiste opositsioonirühmade vahelisi legaliseerimiskõnelusi 1989. aasta veebruarist aprillini.
1989. aastal, mil postkommunistlikus Poolas peeti esimesed vabad valimised, asutas Michnik ajalehe Gazeta Wyborcza. Aastatel 1989–1991 kuulus Michnik Poola seimi.
Mõned endiste dissidentide rühmitused on Michnikut tugevalt kritiseerinud, kuna ta oli vastu endise kompartei mittekuritegelike liikmete karistamisele ja toetas nn Balcerowiczi plaani – 1990-ndatel ellu viidud okiteraapilist majandusreformide paketti.
Lisaks Gazeta Wyborczale avaldab Michnik aeg-ajalt artikleid ka Der Spiegelis, Die Zeitis, Le Monde’is, El Mundos ja Washington Postis. Ta on ka USA välissuhete nõukogu (Council of Foreign Relations – USA thinktank) liige.
