Priit Vesilinnu ingliskeelne raamat "Laulev revolutsioon" on paaristoode, mis kuulub samasse paketti James ja Maureen Tusty dokumentaalfilmiga.

Filmis jooksva visuaalse kujunditerea taustal ei torka faktivead väga teravalt silma. Näiteks filmis diktoritekstis esinev väide, et nõukogude võim keelas eesti rahvariiete kandmise, on kummutatav sõjajärgse parteibossi Karotamme väljastatud paberiga, mis käskis võimu- ja majandusüksustel soodustada rahvariiete hankimist 1947. aasta laulupeo jaoks.

Ent sellised apsud summutab pildiline dokument. Raamat “The Singing Revolution” on aga filmiga võrreldes pikk mustvalgel kirjas olevate faktide rida ja siin on usaldusväärsusega väga kehvad lood.

Sellise faktiderikka kultuuriloolise ainese juures langeb suur raskus toimetajale, kelle nime raamatust aga ei leia. Küllap jagavad teose loomise vastutust äramärgitud nõustajad: Mimi Daitz, Liivi Jõe, Jeffers Englehardt ja Tunne ning Mari-Ann Kelam. Et toimetamata raamatus esineb palju tarbetuid kordusi, korduvad ka faktivead.

Nii on kahes kohas nimetatud Riikliku akadeemilise meeskoori asutamisdaatumiks 1942. Oma vigades pole Vesilind järjekindel - sissejuhatuses pakub ta RAM-i asutamiseks hoopis aastat 1941 (tegelikult 1944). Segadust on Ernesaksa “Mu isamaa on minu arm” ja 1969. aasta juubelilaulupeo ideoloogiliste pöörete ümber.

Ajalooalased apsakad

Vesilinnu üldist ajaloomõistmist ei saa samuti kiita. Ajaloolises tagasivaates räägitakse balti-saksa aadlist Carl Robert Jakobsoni krõbedas stiilis. Keskaja olusid kirjeldav lause “Isandad pidasid eestlasi intellektuaalselt vähevõimekaks ja ei näinud neil kui rahvusel tulevikku” ei ole adekvaatne, sest rahvusi keskaegses seisusteühiskonnas polnud lihtsalt veel olemas.

Raamatus esineb ka poeetilisi liialdusi. Turvalises Ameerikas elanu võis küll kirjutada, et “paljud eestlased hoidsid okupatsiooni ajal alles usku, et nad saavad ükskord jälle vabaks”, see on aga liiga ilus, et olla tõde. Allakirjutanu tundis inimest, kes tundis omakorda kedagi, kes rääkis Eesti vabakssaamisest ja kelle suhtes ei jõutud kunagi kokkuleppele, kas tegu oli hullu või provokaatoriga.

Raamat jutustab laulupidude toimumisloo, minnes seejuures mööda Eesti koorilaulu traditsiooni sisulisest küljest. Rohkearvuliste laulu- ja näitemängu seltside koostöövõrgustikust sai üks Eesti riigi ja rahvuse alustaladest. Need 19. sajandi lõpus tekkinud struktuurid kõlbavad ka 21. sajandisse, kus on positiivseteks märksõnadeks “kolmas sektor” ja “mitteformaalsed koostöövõrgustikud”.

Muidugi oli laulev revolutsioon unikaalne nagu iga teinegi ajaloosündmus. Kuid on vale jätta toomata paralleelid mujalt maailmast, mis oleks aidanud siin toimunud sündmusi paremini mõista. On ju vägivallatuid ühiskondlikke pöördeid tehtud Mahatma Gandhist alates. Ameerikaski kutsus Martin Luther King neegreid võitlema oma õiguste eest kirikulaulude abil. Vägivallatult on tehtud suuri tegusid, mille kõrval paistaks ka eestlaste poolt tehtu suuremana ja igal juhul muulasest lugejale lähedasemana, kui see raamatus on esitatud.

Täna kiiruga leitud fakt kipub homses ajalehes ebatäpsuseks saama. Legendiks saanud Priit Vesilinnul peaks olema auväärses ajakirjas töötamise pagas, kuhu võiks ju kuuluda põhjalikkus. Pealegi valmis raamat kaks aastat pärast filmi. Selline vähemharitud ja konservatiivse publiku nõudmistele vastav raamat on häbiplekiks kirjastusele, mille raamatukultuuri inglisekeelne teos tublisti alla kisub.