Kaevanduse vastu, aga mille poolt?
Tuhala nõiakaevu kaitsjate üleskutse on saavutanud toetuse, mis hakkab lähenema Savisaare tulemusele elektrijaamade ja raudtee erastamise vastu allkirju kogudes. Uuesti on tärganud Maidla valla rahva protest Uus-Kiviõli põlevkivikaevanduse vastu. Kakumäel võideldakse jahisadama vastu. Lähiminevikust mäletame kindlasti ka Hiiumaa tuulepargi kava, mis hiidlaste ägeda vastuseisu tõttu kalevi alla pandi. Ja ehk ka võidukaid kohtusaagasid, mis tõid rahu Kunda tuulepargi ja Laguja prügila vastastele.
Üha tuttavlikumaks muutuvale kohalike elanike vastuseisu fenomenile on antud mitmeid nimesid. Hellitava kõlaga sõimusõnad nagu nimby, lulu ja noos, mida arendajad ingliskeelsetes maades sageli kohalike elanike poole lendu lasevad, koondavad enda alla hoiaku „mitte minu tagahoovis” eri tähendusi. Sellel mitte eriti heal lapsel on ka pragmaatilisemaid („minu tagahoovi õige hinna eest”) ja põhimõttelisemaid silte („mitte ühtegi tagahoovi”, „kodanikud praktiliselt kõige vastu”). Et kohalike elanike vastuseisu on osanud ära kasutada ka poliitilise kapitali kogujad, on tekkinud isegi viide „mitte minu ametiajal”. Kui püüda neid stereotüüpe Eesti kontekstis analüüsida, siis tuleks nimetada veel üht, mis käsitleks vastuseisu õigele objektile vales kohas – sellised on tuuleparkide vastuseisu juhtumid.
Ekslikud hoiakud
Õnneks pole selline sildistamine Eestis eriti juurdunud. Ent planeerimise käigus toimuv retooriline ärapanemine pole siiski ka Eestis tundmatu. Levinud on vastandlikud suhtumised: ühed tunnevad kohalikele elanikele kaasa, teised leiavad, et nad on irratsionaalsed ja emotsionaalsed egoistid, kes küll ise soovivad hüvedest osa saada, kuid põhimõtteliselt pidurdavad nende loomist.
Kohalike vastuseisu kui sotsiaalse fenomeni uurijad on aga leidnud, et planeeringutes osalejad esitavad oma seisukohti pigem argumenteeritult kui emotsioonipõhiselt ja irratsionaalselt. Tõesti, meeletu aeg kulutatakse selleks, et analüüsida keskkonnamõju hindamise programme ja aruandeid, otsida konkureerivaid eksperdiarvamusi. Aga... Üks põlevkivivallas elav noormees tõdes mulle antud intervjuus: „Eestis on see süsteem kahepalgeline. Ühelt poolt peab õigusriigis olema kõik motiveeritud ja põhjendatud. Teisalt on see nõue ainult deklaratiivne, sest võimalusi motiveerimiseks antakse niivõrd vähe. Praegu saame me närida ainult näpukate kallal.” Seda, et mõju hindamise puhul ei saa esitada sisulisi küsimusi süsteemi toimimise kohta, nendib ka keskealine väikeettevõtluse lahkumise pärast südant valutav mees: „Nad ütlevad, et see on meie rikkus, põlevkivi – meie kuld. Aga pistavad täpselt nagu Iraani šahhid raha enda taskusse. Tuleb Eesti Energia, miljonid on kasumit, aga kui talumehele on vaja tuua üks liin, kui vaja paar posti ning traati, siis pannakse selline summa, et inimene on põlvili.”
Informeeritus suurendab vastuseisu
Algul peeti kohalike vastuseisu põhjuseks teadmatust arendusobjektidega kaasnevast kasust ja vähesest riskist. Seetõttu eeldati, et kaasamise ja informeerimisega peaks saama vastuseisu murda. Nõnda leidub ka näiteks põlevkivi arengukavas meede, mis peaks infopäevade korraldamisega vähendama „sotsiaalset häiritust ja pingeid elanike seas”. Uuringute põhjal võib aga öelda, et infopuuduse üle kohalikud inimesed just ei kurda. Viimase aja tendentsid näitavad isegi, et mida rohkem on avalikustamist ja arutelusid, seda suuremaks kipub minema vastuseis ja usaldamatus. Miks nii? Keskkonnamõju hindamise raamidesse surutud
aruteludel tuleb kuulata patroneerivate ekspertide ülitehnilisi hinnanguid, millel puudub sisuline kontakt inimeste tajutud probleemidega. Vastust eluliselt olulistele küsimustele – eriti tuleviku kohta – ei anta.
Tüüpilised kaevandustega kaasnevad nähud nagu põhjavee kadumine või reostumine, müra ja tolm, kinnisvara väärtuse vähenemine, maalihked ja lööklained, ebamäärased terviseriskid, veokite voorimine, elanike ja väikeettevõtluse lahkumine ning muidugi füüsiline auk või tehas keset kogukonda muutuvad paberil lahtikistuiks ja teaduslikult tühisteks probleemideks. Müra tugevuse, põhjavee ja kiirguse kaudu pole lihtsalt võimalik analüüsida elanike tihedalt põimunud arusaamu oma kodukohast. Seevastu arutelu selle üle, miks kaevandust, prügilat või tehast sisuliselt vaja on, avalikustamiskoosolekute käigus piinlikult välditakse. Aga just arutelu sisulise vajaduse üle (näiteks tehase järele) muudab inimesed teadlikuks sellest, kui petlik on püüelda globaalsete „arenguunelmate” poole. Siit ka usaldamatuse kasv.
Turumajanduse kaasnähud – nagu näiteks mastaapne jäätmete tekitamine või toidutööstuses vähetuntud ainete kasutamine – tuleb kusagile maandada. Et kapital ei saa end koormata oma tegevu-sega kaasnevate pikaajaliste tagajärgede käsitlemisega, tuleb need riskid maandada indiviidile. Tänapäeva kogukondade teke on aga sageli seotud just sellistele riskidele vastandumisega.
Erinevalt marginaalsetest transrasvade, loomkatsete või globaliseerumisvastaste liikumistest mõjutab kavandatav prügila või tuulepark kohalikke kogukondi otseselt ja eluliselt. Põgeneda pole eriti kuhugi. Ettevõtjad peaksid arvestama, et vastuseisu sündroom on seda tüüpi planeeringutesse sisse kirjutatud ning indiviidist varakapitalistlike või tehnokraatlike võtetega üle sõites suurendatakse seda veelgi. Lihtsalt ühe teabepäeva korraldamisega lisatakse ainult õli tulle, sest silitamisega ikka luumurdu ei ravi.
Kohalik elu on poliitiline
Kohalike kogukondade vastuseisu uurijad on leidnud, et vastuseis probleemsele objektile ei ole seotud selle lähedusega inimese elukohale (mis toetaks nimby silti), vaid inimese maailmavaatega. Ühesõnaga – tegemist ei ole avaliku arvamuse nähtusega („mulle lihtsalt ei meeldi”), vaid poliitilise aktiivsuse ilminguga, mis avaldub oma loomulikus kontekstis. Kodukohas toimuv ongi ju kõige poliitilisem – see ei tähenda arendusobjektile vastandumist, vaid selle kõige poolt olemist, mis neile inimestele oma elus sisuliselt korda läheb.
Poliitikute avatus kohalike poliitilisele sõnumile on muidugi nullilähedane. Eelmine keskkonnaminister soovitas karjäärivastastel lihtsalt ära kolida, praegune aga loovutada kodukoha hüved väärikust säilitades üldiseks hüvanguks. Põlevkivivaldade vastuseisust algul poliitilist profiiti püüdnud erakonnad leebusid vastavalt sellele, kuivõrd kallites ülikondades paksud härrad erakondi ja ametnikke külastada võtsid.
Kohalike elanike probleem ei peitu keskkonnamõju hindamise peensustes. Kui sisulist otsustusõigust ei anta, siis milleks seda kollektiivset auru ikka komavigade korrigeerimisse suunata? Et peale kaevanduste on meile oodata tuumajaama, täiendavaid prügilaid ja tehaseid, siis tuleks kogukondadel näidata oma poliitilist jõudu. Tänapäeva turumajanduses ei peata arendusobjekti ükski keskkonnamõju hinnang. Aga õigus õiglasele kompensatsioonimehhanismile (sh indiviidi jaoks) tuleks endale välja kaubelda enne objekti oma tagahoovi lubamist. Kallim planeerimine aeglustaks ehk ultraliberalistlikku ülesõitmist sellest, mis on meile inimlikult oluline.
