Aga veel rohkem on neil ühist. Mõlemat saab nimetada ka teistmoodi kui raamatute kaanel kirjas (üht Margus Konnulaks, teist Jaak Urmetiks.) Mõlemad on laval esinedes atraktiivsemad kui raamatust lugedes, samas on mõlemad ka kirjalikus variandis selged ja huvitavad. Wimberg on Põhja-Eesti Contra, Contra omakorda Lõuna-Eesti Wimberg. (Võrrand peab ju ka ümberpöördult klappima.)

Suurim ja põhimõtteline erinevus kahe raamatu vahel on see, et “Suusamütsi tutt” on koondkogu Contra senisest seitsmest raamatust, kuhu on lisatud ka ohtralt seni avaldamata tekste, “Maaaraamat” aga Wimbergi debüütteos, mis pealegi hõlmab ainult kitsa tahu tema üsna mitmepalgelisest loomingust – mälestused lapsepõlvest Kaaruka külas Järvamaal, vanavanemate juures. Tänaseks on küla välja surnud, surnud vanaisa ja vana-emagi. Aga mälestused püsivad ega lasknud autorit enne lahti, kui paberile pääsesid.

Wimbergi luulemeetod on sedavõrd objektiivne (foto-?) realism, mida eesti luules üliharva kohtab. Sinnapoole püüdles Juhan Smuul “Järvesuu poiste brigaadi” ja “Poeemiga Stalinile”, kuid ei jõudnud pärale. Wimbergi lapsepõlv langes aega, kus sõda ja banaanid olid ühevõrra kauged ja erutavad objektid (neid käsitavad luuletused on raamatus kõrvuti). Midagi erilist külas ei juhtu, seetõttu väärivad ka pisidetailid (lõhnad, kööginõud, tööriided) luulendamist.

Hoolimata “Maaaraamatu” kompaktsusest jääb seda lugedes siiski kahjutunne kõige selle toreda üle, mida Wimberg raamatusse pannud pole (näiteks Käthe Hanseni ja Ingi luuletused).

“Suusamütsi tuti” luuletused paeluvad kahest aspektist. Kas lööva vormiga (näiteks “Teadus iseeneses” või riimid “Poola lasti –poolalasti” ja “Poola vabaks – soolasabaks”) või situatsioonikoomikaga (“Tantsuöö”, “Enesetapjate klubi”, “Tankitund Tallinnas”). Teine variant on parem, sest vaimukas süÏee on Contral alati ka laitmatus vormis. Üksnes kõlalistele efektidele rajatud tekstide sisu jääb aga pealiskaudseks (“Summ-summ”, “Helilooja”, “Sadada”). Tundub, et uudsuse nimel on raamatusse liiga palju sattunud päevapoliitilisi juhuslikke salmiseadmisi, liiga siledaid ja libedaid, et meelde jääda.

Kui eesti luule ei kavatse tulevikus Lääne-Euroopa eeskujul manduda käputäie elitaarveidrike eralõbuks, siis on nii Wimbergil kui Contral häid eeldusi saada postuleeritud autoriteks. Mõlema raamatust kiirgab positiivset, elujaatavat ning demokraatlikku maailmavaadet. Wimberg tahab saada sama suureks ja heaks (ja punaseks?) kui kombain. Tal on hea, kui vanaema selga sügab, kui postimehe võrr kurvi tagant paistma hakkab, kui vanaisa söögi alla suitsuliha lõikab. Raamat on läbinisti helge, päikeselise meeleoluga, mis omandab erilise võlu kõige selle hea lõpliku kaotamise tõttu.

Contra ei karda surma (“Selja taga nuga käes”, “Läksid sa”) ega lase meeleolul langeda ka Estonia katastroofi järel (ma küsin ühelt leinavärvis kassilt/ miks Neptun võttis laeva maha trassilt). Realismi ei leia raamatust tikutulegagi otsides (seda viimast ärge muidugi proovige!).

Contra raamatu suurim puudus on selle süsteemitus. Nii mahukas raamat nõudnuks tsükliteks liigendamist. Wimbergil on see eeskujulikult läbi viidud, kuigi ilmaasjata, sest raamat on ise üksainus tsükkel.

Paar sõna ka pealkirjadest. “Ühel perioodil oli suusamütsi tutt mulle kõige tähtsam asi elus,” põhjendas Contra oma valikut. Kolm järjestikust “a”-d Wimbergi raamatu pealkirjas näitavad aga ilmselt autori suurt austust maa vastu.

Kõige üllatavam suhteliselt lähedaste autorite ühel ajal ilmunud raamatute juures on see, et nad on nii erinevad. Justkui oleksid kaks võrdselt head purjetajat stardiliinilt lähtudes võt-nud täiesti vastandlikud kursid.

Seda võib ainult tervitada. Sest luule ei peaks minu arvates olema ainult äri, vaid ka sport.