KAISA KAER: Don DeLillo laseb hirmud kummitama

Ameerika kirjaniku romaanis vaevleb Hitleri-uurijast õppejõud surmahirmuga.

Bronxis Itaalia emigrantide peres sündinud Don DeLillot (1936) peetakse rohkem filosoofia kui kirjandusega seotud autoriks ja ühtlasi on tema nimi tihedalt seotud kaasaegse tarbijaühiskonna kirjeldajana.

##Töökogemus reklaamifirmas andis alles 18-aastaselt suuremates kogustes lugema hakanud mehele võime panna tõdesid lühikestesse lööklausetesse.

“Valge müra” on DeLillo kaheksas romaan ja on nüüdseks väidetavalt enamike postmodernismist rääkivate kursuste kohustusliku kirjanduse nimekirjas. Postmodernismi laia, pidevalt muutuva mõiste alla sobikski seda ehk kõige paremini liigitada, kuna tegemist ei ole teosega, millel oleksid mingid kindlad piirjooned või hõlpsasti määratletavad tunnused.

Minajutustaja Jack Gladley on umbes 50-aastane mees, kes on unises väikelinna ülikoolis enda loodud Hitleri osakonna juhataja. Tal on naine, järjekorras viies, ning mitu last (kui mitu, jääb selgusetuks). Tema naine käib pimedatele ette lugemas ja ühe kiriku keldris vanuritele õige kehahoiaku tunde andmas. Peale saladuses hoitud tõsiasja, et Hitleri osakonna juhataja ei oska silpigi saksa keelt, on tema elu pealtnäha rahulik ja rutiinne.

Linna tabanud ökokatastroofi käigus tabab Jack end aga üha rohkem mõtlemast oma surelikkusele. Teda valdab lauspaanika. Surm ja surelikkus saavad ta peamisteks muredeks, õige pea ühilduvad need teise painava probleemiga, milleks on ta naise mäluaugud ja kahtlane käitumine.

DeLillol tunduvad tegelaskujud vaid tähistajatena. Nad ei ole lihast ja luust inimesed, vaid vahendid, mille kaudu küsimusi esitada. Lapsed on “Valges müras” nagu väikesed täiskasvanud, kes oma küsimuste vankumatu ja süüdimatu loogikaga ka kõige kindlameelsemal vastasel suu kinni panevad.

DeLillo on vältinud klišeed, mis räägib mehe edasi elamisest oma laste kaudu. “Valges müras” on iga inimene iseenda eest väljas ja Jack tunnistab varmalt, et ka teistel on surmahirm. Tema hirm aga on abstraktne. See on surm kui mõiste ja kõik on puhas, kehalisus tuleb mängu alles viimases vaatuses. Mida konkreetsemalt hirm ennast ilmutab, seda suuremaks ta muutub. Mida kergem on teha konkreetne valik – kas anduda paanikale või mitte –, seda raskem on tema jaoks endast võitu saamine.

DeLillole on ette heidetud, et ta ei oska kirjutada lõppe, kuid “Valge müra” puhul tundub see võimatu, kuna lõpp kui selline on ise jäänud defineerimata. Antud juhul võib öelda, et sihtpunktist on olulisem see, kuidas sinna jõutakse. DeLillo teeb tee peal huvitavaid vahepeatusi ja esitab kaasreisijatele olulisi küsimusi.