„Kaks armukest” räägib päris inimestest päris maailmas
Paljude Ameerika kriitikute poolt mullu parimaks indie-filmiks nimetatud „Kaks armukest” ei ole melodramaatiline, kuigi põgusalt Fjodor Dostojevski „Valgetele öödele” toetuval süžeel on selleks potentsiaali. Film ei pane nutma, kuid jääb rõhuma tundega, et elu ongi selline. Asi ei olegi nii väga armumises valedesse inimestesse, nendest ilmajäämises või sunduses olemasolevaga leppida – asi ei ole niivõrd filmi loos, vaid tegelastes. Nad on tõelised.
Leonard (Joaquin Phoenix) on juudipere täiskasvanud bipolaarse häirega poeg, mineviku koormast kahjustatud, natuke veidrik, kuid seejuures häbita iseendaks jääv. Ta töötab isa (Moni Monash) keemilise puhastuse äris, tegeleb fotograafiaga ning elab vanemate juures Brighton Beachil.
Leonard kohtab uut naabrit Michelle’i (Gwyneth Paltrow), kes võtab mehe avasüli oma ellu, kutsub uueks parimaks sõbraks ning toetub temale rasketel hetkedel, milliseid tal narkoprobleemi ja lubamatu suhte pärast jätkub.
Samal ajal aga tutvustab Leonardi pere pojale äripartneri tütart Sandrat (Vinessa Shaw), kellega loodetakse poeg abieluranda saata.
Sandraga käiv, aga samal ajal Michelle’i jaoks alati valmis olev Leonard on kahe naise vahel nagu kahe elu vahel – üks, mida ta tahab ja teine, mida juudi kogukonna, ja ühiskonna normidele alludes on sunnitud õigeks pidama.
Leonardi vanemad muretsevad tema õnne pärast ning kipuvad seetõttu tema elu korraldama, kuid mitte nii klišeelikult, kui võiks oodata. Ema (Isabella Rosselini), kes küll otseselt ei tea, mis pojaga juhtub, on emalikult läbinägelik, et mõista, mis toimub, ning ta ei mõista poega hukka.
Sandra on Leonardiga samasuguses suhtes nagu Leonard Michelle’iga – ta näeb tema haavu, ta saab temast aru ja tahab tema eest hoolitseda. Samal ajal on Leonard sisimas kauni naabrinaise lõksus ning too omakorda sõltub oma abielumehest armukesest (Elias Koteas). Selle ühenduse adumine on lõpuks see, mis Leonardi päästab.
Päris inimesed
„Kaks armukest” on ühteaegu häiriv ja võluv. Joaquin Phoenixi Leonard ei ole meeldiv, pigem on ta sedasorti inimene, kellest hoiaks eemale. Samas on väikses keemilise puhastuse stseenis näha ka tema lõbusat poolt ning hindama peab ka tema siirust ja julgust olla ta ise, isegi kui see tähendab piinlikku räppimist.
Michelle seevastu tõmbab kõiki enda poole, ta on väliselt see inimene, kes me kõik olla sooviks, ta elab oma elu, nagu ise tahab, kuid see ei suuda olematuks teha tema ebaõnne.
Ning Sandra on eeskujulik, kaunis, , tavaline inimene, normaalne inimene, keskmine inimene, aga see ei ole põnev. Kuid see ei ole ka halb.
