Kaks kallist ja kaunist
Lubatagu mul ilma statistikale tuginemata väita, et ilmuvate lasteraamatute hulgas on kõige arvukamalt mitut masti muinasjutte. Suur osa neist on ühed ja samad ammu tuntud lood kõikvõimalikus serveeringus. Neid on eri moel adapteeritud ja lausa amputeeritud, nii et algne loo jutustamise eesmärk, eeldatav sõnum on kuulajale suisa kaotsi läinud. Mida näiteks arvata “Punamütsikesest”, kus nimitegelast ei sööda ja vanaema peidab end riidekapis?
Eesmärk võib ju kiiduväärne olla – hoida kõik kole väikesest jutukuulajast võimalikult kaua eemal. Paraku on sellises põhjenduses paras ports silmakirjalikkust. Kas sel lapsevanemal, kes valib n-ö turvapadjastatud rahvajutu, on näpp järje peal ka siis, kui tema armas võsuke seab end teleri või arvuti ees sisse? Jutus sündival koledal on oma algne-ürgne eesmärk. Seal pole kole koleda pärast. Et suureks kasvada, on vaja tajuda ka palju ebameeldivat, ebamugavat – kurbust, hirmu, kaastunnet jne. Seda hakatuseks väljamõeldiste, muinas- ja mõistujuttude ehk siis kirjanduse kaudu. Eetilistest tõekspidamistest pole vaja rääkidagi. See käib muinasjuttudega alati käsikäes.
Muinasjutu vägi
Muinasjuttudes peituvat väge ei maksa alahinnata, veel vähem tohib seda nudida. Mis hetkest saab lihtsamaks-söödavamaks tegevast mugandamisest kuritegu loo vastu, lugeja-kuulaja vastu? Kellele õigupoolest on vaja kujundirikka keele, põneva ja tummise jutu kümnelauselist kokkuvõtet? Kas tõesti sellele kolmeaastasele, kes tegelikult pole veel muinasjutuikka kasvanud ja kes meeleldi piirdub kodusest ringist tuttavaga: teiste titade, emme ja kiisuga? Sisukokkuvõte muinasjuttude jaoks küpse lapse tarbeks on pigem lugejat alavääristav.
Samas on muinaslood muidugi rahvaluule, mida iga jutustaja on aegade jooksul maailma eri paigus üha uuesti jutustades omal moel vorminud. Midagi lisanud, millestki üle libisenud. Sestap justkui ei tohiks väga viriseda ka kõige disneylikuma versiooni üle.
Meie raamatulettidel on kuhjade kaupa kõikvõimalikke muinasjuttude kuldraamatuid, aardelaekaid, varakirste, üksikväljaannetest rääkimata. Kahetsusväärselt paljude raamatute pildid on võõramaiste käsitööliste, et mitte öelda odavat tööd tegevate soss-seppade pintsli ja pliiatsi alt tulnud. Põhjendusega – aga lastele ju meeldib. Olukorda, kus pakutakse sisukokkuvõtteid ja liiglihtsaid liigilusaid pilte, võiks võrrelda sellega, et last, kel hambad on juba suus, toidetakse lutipudelist kaeratummiga.
Rõõm on suur, kui mõni kirjastus võtab ette anda odava laiatarbekauba asemel välja midagi hõrku ja haruldast. Jah, muidugi, samal ajal ka kallist, aga kaunist.
Pildid ärgitavad mõtlema
Kirjastus Varrak andis eelmise aastanumbri sees välja kaks kopsakat kogumikku – Charles Perrault’ (1628–1703) täieliku muinasjuttude kogu ja “Muinasjutuvaramu” – kümme tuntud muinaslugu, mille pildid pärinevad maailma tippillustraatoritelt.
Neil raamatuil on mõndagi ühist. Need on paljulubavalt paksud, silmapaistvalt huvitavate piltidega, lugusid pole mugandatud ja kumbki raamat pole adresseeritud ainult ning üheselt lapslugejale. Mõlemad sisaldavad kommentaare autorilt eneselt ja/või koostajalt.
“Muinasjutuvaramus” on kümme üldtuntud muinajuttu. Kümnest neli pärinevad Grimmidelt, kaks on kirjutanud Perrault, ühe madame d’Aulnoy, ühe Andersen, üks lugu pärineb Norrast ja üks Rumeeniast. Iga loo on illustreerinud eri kunstnik. Meil on võimalik tutvuda maailma tuntuimate illustraatorite loominguga.
Pildid on selles raamatus tekstist olulisemadki. Need ei ole seesugused, mida oleme harjunud nägema lasteraamatuis. Need on mõtlema ärgitavad illustratsioonid, oma loo, oma lähenemisviisiga, samas visualiseerivad ka ootuspäraselt teksti. Mõned pildid näivad olevat vaid õige õrnalt muinasjutuga seotud, mõned käivad tegelaste vanuse või ajastuga enam kui vabalt ümber. “Hansu ja Grete” nõiamoor pole sugugi vana ega kole. Perrault pani Tuhkatriinu-loo kirja 17. sajandil, aga piltidel askeldab neiu läinud sajandi kolmekümnendate Itaalia linnakeses!
Näeb meistri käe alt tulnud, lasteaia vanemale rühmale omaseks arvatud lõika-rebi-kleebi-tehnikat (“Kolm keelt”, Ivan Chermayeff), lapsekäelist stiili (“Puine pruut”, Seymor Chwast), fotosid (“Kuusepuu”, Marcel Imsand), pühakupiltide tumetõsist askeetlikkust (“Uinuv kaunitar”, John Collier), tavatuid vaatenurki ja detailirohkust (“Tuhkatriinu”, Robert Innocenti), realismiga põimunud fantaasiat (“Kalamees ja tema naine”, John Howe), mõtestatud ilu jne.
Ükskõikseks ei jäta pildid vaatajat-lugejat mingil juhul. Raamatu kujundus priiskab ruumiga. Eesmärk pole olnud teksti võimalikult ökonoomselt ära paigutada. Silm puhkab, pea mõtleb ja meel mõnuleb. Raamat sisaldab ülevaateid lugudest ja piltide autoritest. Saame muuseas teada, et “Kaunitari ja koletise” üks esimesi variante oli 362 lehekülge pikk ja John Howe on “Sõrmuste isanda” filmitriloogia ideekavandite autor.
Autor on lisanud oma moraali
Perrault’ kogumikus on kolm värss- ja kaheksa proosamuinasjuttu, lisaks 30 valmi ühise pealkirja “Versaille’ labürint” all ning kolm värssmõistulugu. Saab lugeda autori eessõna, kaaskirja “Griselidisele”, lugudesse sissejuhatavaid värsse, mis on suunatud mõnele tuttavale tolle aja daamile või härrale. Tekstid on esitatud tervikuna ja võimalikult algsel kujul. Muinaslood on meile ju varasemastki tuttavad. Nüüd saab lugeda ka autoripoolset moraali või kahte (sic!) nende lõppedes.
See Louis IV kõrge riigiametnik oli teada-olevalt esimene, kes ei pidanud paljuks oma aega rahvajuttudele pühendada. (Muuseas, 17. sajandil sai muinasjuttude kirjutamisest õukondlaste seas moeasi.) Vennad Grimmid tulid üle saja aasta hiljem ja nende kiiluvees iga rahva omad Kreutzwaldid ja Lönnrotid. Perrault’-aegne kirjandus tugines antiikkaanonitele. Kaasaegset, veel vähem folkloorset ei peetud piisavalt peeneks. Perrault polemiseeris neil teemadel usinasti.
Perrault andis rahvajuttudele kunstipärase, õukondlasest lugejale vastuvõetava vormi ja need ilmusid aastatel 1691–1696, kui autor oli juba ligi seitsekümmend.
Näib, et lugusid kritiseerisid “õrnukesed ja tõsimeelsed peenutsejad”. Sellest annavad tunnistust õigustavad-vabandavad lõigud 1695. aastal ilmunud kogumiku eessõnas. Perrault kirjutab järgmist: “...need tähtsusetud lookesed ei olegi nii väga tähtsusetud, sellepärast et neis sisaldub õpetlik moraal ja lõbus jutustus, millesse need on pakitud, sai valitud üksnes selleks, et neid hõlpsamini mõistusele kättesaadavaks teha, viisil, mis ühtaegu on õpetlik ja meelt lahutav.”
Lood ei olnud lastele
Perrault viitab asjaolule, et haritud üldsuse hulgas respekteeritud antiik-ajast pärit lugude moraal on sageli kahtlase väärtusega, samal ajal kui esivanemate mitte nii elegantsed jutud kannavad hoolt, et neis oleks kiiduväärne ja õpetlik sõnum.
Muinasjutud ei kuulunud tollal lastekirjandusse. Õigupoolest lastekirjandust kui niisugust polnud siis veel olemaski. Perrault eeldab aga, et tema kirja pandud muinaslood võiksid just lastele kasuks tulla: “Eakohase meeldiva jutustuse pakendis võtavad lapsed vastu elutõdesid, mille vastuvõtuks ilustamata kujul võimelised pole.”
Perrault’ muinasjuttude täielik kogu pole pelgalt muinasjuturaamat. See on pilguheit ühele minevikku vajunud ajastule, selle ajastu ja/või autori väärtushinnangutele, moraalinõuetele, olemata sealjuures kitsarinnaline ja näägutav. Võtame või nood moraalid muinasjuttude lõpus. “Tuhkatriinu” esimene moraal kinnitab, et ilust imelisem and on iseloom. Teine moraal lisab väikese muigega, et kõik hea, mis sul on, osutub väärtusetuks, kui sul pole abiks võtta ristiema või -isa... Mine võta siis kinni!
Valmide puhul on pruugitud vana head Aisopost. Aga lisatud moraal toob tuntud loomavalmid – muu hulgas näiteks tuttava loo rebasest, kes kurel külas olles peab nälga nägema – lembetemaatikasse.
Huvipakkuv on jälgida autori (ajastu?) suhtumist naistesse. “Sinihabe” on õrnema soo vaatenurgast võttes karm lugu. Muinasjutu lõppedes väidab autor, et olgu mehe habe mis värvi tahes, abielus olles ta meel leebub ning on kahtlane, kumb peres valitseb. Harukordset (ja tänapäeva lugejat lausa ärritavat) kannatlikkust ning allaheitlikkust üles näitava Griselidise loo juhatab sisse värss, milles Perrault nendib, et Pariisis on täielik ainuvõim naistel, kõik käib nende soovide järgi: “...kogemus pikk on neil lihvinud oskust / lasta meestel vaid kannatlik olla.”
Eva Frantovà pildid ühtaegu toetavad vanu tekste ja jutustavad oma lugu(sid). Mis ju õigupoolest ongi hea illustratsiooni üks eeldusi. Kujutan ette, et see raamat võib kujuneda huvipakkuvaks, aga mitte ootuspäraselt lobedaks lugemiseks.
Mida nondest kahest raamatust järeldada võib? Mis kaunis, see kallis. Kuid vaid parim on meile ja meie lastele hea. Sestap ehk jätaks mõnda aega ostmata poeletil laiutavad kirevakaanelised ümberjutustused, koguks veidi raha ja ostaks nende asemel midagi tõeliselt head.
