Queneau raamat koosneb 99 loost, kus erinevates stiilides jutustatakse ümber üht ja sama lihtsat algteksti, mille sündmused toimuvad Teise maailmasõja järgses Pariisis. Kuivõrd „Stiiliharjutuste” raamatu ega ka praeguse lavastuse kese pole narratiivis, vaid struktuuri kordumises ja kordumise kordumatuses, on nelik loonud originaaltekstide kõrvale üksjagu uusi.

Seda, et uusversioonide hulgast ka muusikapalasid leiab, võib kahtlustada ka detektiivivõimeteta. Proovisaalis on ksülofon, plokkflööt, kaks ukulelet, meloodika, basskitarr, kornet. Asjaosalised hoiatavad, et see nimekiri ei pruugi jääda lõplikuks. „Võib-olla peame ikkagi suupilli ka tooma,” mõtiskleb Eva Koldits valjusti. Sama hooga tunnistavad nad, et sugugi kõik ei pea end ülearu musikaalseks. „Aga kui elevant ikka korduvalt kõrva peale astub, siis tekib ka sellest omamoodi rütm,” jääb Jan Kaus positiivseks.

Seltskonna ühendaja ongi Kaus, kes teatab, et julgeks selle kambaga luurele minna. Või noh, esialgu viiakse oma nahk turule Kirjanike Maja musta laega saali. Indrek Koffi arust võtab pisut kõhedaks elukutseliste näitlejatega lavale minek, ent Koldits on kiire pareerima: „Minu meelest loevad just kirjanikud oma tekste kõige paremini. Minu jaoks on väljakutse selles, kuidas vältida liiga teatraalseks muutumist. Kuidas säilitada keelemäng. Mitte lasta tüüpidel keelt üle võtta, vaid seda rääkida.”

Mängu ilu

Lavastuse alus ongi mängu ilu, ent ühiskondlik foon imbub sellele pea märkamatult ligi. „Kui võtad ette variatsioonide pealkirjad nagu „Poliitiline”, „Ebakaine”, „Feministlik” või „Integratsioon”, siis annavad need tegelikult üsna hea ülevaate, mis praegu aktuaalne on,” märgib Koldits. „Kerkis küsimus, kuidas me millestki räägime, kuidas inimesed praeguses Eestis omavahel suhtlevad, kust tuleb suhtlusesse dissonants. Aga see ei ole moraliseerimine, vaid eelkõige siiski mäng,” rõhutab Kaus. „Me ei suuna seda teadlikult. Need tüübid tekivad, sest me lihtsalt elame selles ajas,” nõustub Koldits.

Kui elevant ikka korduvalt kõrva peale astub, siis tekib ka sellest omamoodi rütm.

Nii mõnelgi tekstil on selja taga aga juba korralik epopöa. Queneau variatsioonide hulgas on näiteks ka üks täpseid matemaatilisi termineid kasutav hulgateooria tekst. Omaaegne eestikeelne tõlge on aga pisut ebatäpne. Mitte tõlkija oskuste, vaid spetsiifiliste matemaatikateadmiste puudumise tõttu. Või teistpidi vaadates – matemaatiku puudumise pärast. Just viimase abiga hakkas teksti lahti harutama Toomas Täht. Leidnud raamatukogust Peeter Oja (matemaatiku, mitte näitleja) raamatu hulgateooriast, kirjutas ta õppejõule ja sai vastuseks kutse ülikooli. „Selgus, et ta on 1970-ndatel õppinud aasta aega Leningradis prantsuse keelt ja õpetanud hiljem Malis, mille ametlik keel ongi prantsuse keel. Nii et ta oskab prantsuse keelt, ta oskab matemaatikat, ta on õpetaja ja tema tegigi mulle asja selgeks,” selgitab Täht.

Paljud etendajate tekstid, mille nad Queneau originaalidele lisaks kirjutasid, laval ei kõla, küll aga jõuab üle 30 teksti raamatukaante vahele. „Anname esietenduse ajaks välja oma „Stiiliharjutused”, kus ei ole ühtki Queneau originaalteksti, vaid ainult meie versioonid,” lubab Koff.

„Praegu just hakkasin selle peale mõtlema, et pagan, hümni me polegi kirjutanud,” tuleb Kausile äkki meelde.

Proov jätkub.

„Stiiliharjutused”

Laval: Jan Kaus, Indrek Koff, Toomas Täht ja Eva Koldits. Esietendus 10. märtsil Kirjanike Maja musta laega saalis.

Raimon Queneau "Stiiliharjutused" tõmbab lavastajaid

Raimond Queneau 1947. aastal ilmunud raamatus „Stiiliharjutused” jutustatakse 99 eri moel üht ja sama banaalset lugu sellest, kuidas Pariisi S-liini bussis tekib tipptunni ajal sõnavahetus. Üht osalist nähakse hiljem Saint-Lazare’i raudteejaama ees, kus keegi kolmas soovitab, et ta õmbleks mantlile ühe nööbi juurde.

„Stiiliharjutused” on Prantsuse lavastajatele tuntud alusmaterjal, ent pole võõras ka Eesti lavalaudadel. 2003. aastal tõi Mati Unt Von Krahli teatrisse Queneaust inspireeritud lavastuse „STIIL ehk Mis on maailma nimi?”.