Kaks naist peatavad Tapa vaksalis aja

Naiste mineviku klaarimisele keskenduv lavastus jääb sõnaliselt kohmakaks, kuid on see-eest visuaalselt maagiline.

Tapa mahajäetud raudteejaamas tekib teatud metafüüsiline ime – teatrivahendite abil destilleeritakse võõra poliitilise kontekstiga kirjanduslikust materjalist inimesele oluline substants nimega aeg. Seesama faktor, mis Tapa jaama inimeste eluruumist välja lülitas ja mis lõppude lõpuks igale inimesele mõjub.

Kaks naist José Sanchís Sinisterra näitemängust elavad minevikus, kus tollessamas mahajäetud vaksalis toimis kommunistlikust poliitikast vaimustuv teater ning möödusid Priscila (Elina Reinold) ja Natalia (Helena Merzin) parimad päevad. Esimene oli võimsa teatrijuhi naine ning teine armuke ja esinäitlejanna.