Kaks vaadet narkoelule ja tõlkimisele

Eesti keeles ilmus hiljuti nii „Trainspotting” kui ka „Hirm ja jälestus Las Vegases”.

„The sweat wis lashing ofay Sick Boy; he wis trembling. Ah wis jist sitting thair, focusing oan the telly, tryin no tae notice the cunt. He wis bringing me doon. Ah tried tae keep ma attention oan the Jean-Claude Van Damme video.” Niimoodi algab kultusraamat „Trainspotting” (1993) originaalis. See šoti kõnepruuk, mis alguses lugemist kõ­vas­ti aeglustab, on ka see, mis kohe võlub ning teksti peas kõlama ja loo vaimusilmas elama paneb. „Higi voolas mööda Sick Boy keha. Ta värises üleni. Ma istusin seal niisama, vaatasin telekat ja püüdsin seda tõbrast mitte tähele panna. Ta keeras mu tuju persse. Püüdsin keskenduda Jean-Claude Van Damme videole.” Niimoodi algab sama raamat pea kakskümmend aastat hiljem eesti keeles. Ja kohe on midagi kaduma läinud.

Peategelase Rentoni iseloom, taust ja kõik muu, mida saab välja lugeda sellest Edinburghi dialektist. Täbar olukord tõlkija Olavi Teppani jaoks, sest nii kindlat piirkondlikku keelekuju ei saa kuidagi eesti keelde üle tuua ja mõnda eesti keele murret tõlkevastena kasutada oleks samuti kohatu. Tõenäoliselt ei aitaks ka allmärkus Šoti inglise keeles või selle asendamine mingit sorti slängiga. Teiste tegelastega on valdavalt erisugustest mina-perspektiividest kirjutatud peatükkides natuke lihtsam – nende kõnepruugile on omased mõned slängisõnad, mida nad tihedasti kasutavad, või lihtsalt kiiksud (üks nimetab kõiki sõpru kõutsideks, teine peab kergelt skisofreenilist sisedialoogi Sean Conneryga). Kuid loomulikult pole ka slängi ümberpanek probleemitu.

„Trainspottingu” 1980-ndate lõpus aset leidvale heroiiniuimaste tüüpide ja nende sõprade loole ei ole Eestis ajastulist vastet koos oma spetsiifilise sõnavaraga ning nii ongi tõlkija pidanud kasutama mingit universaalset slängi – ei ole ta otseselt praeguses ajas ega ka mitte nii kauges minevikus (näiteks heroiini ni­metatakse kohati lihtsalt smäkiks, tüdrukud on musikesed või beibed, „necking” on „tatti pane­ma” jne) ning dialoog on tegelaste iseloomu arvestades kuidagi kohmetu (ühe tegelase põ­hiväljend „likesay” ehk „you know” on näiteks tõlkes „või sedasi”.). Raamatu „Hirm ja jälestus Las Vegases” on Hunter S. Thompson paberile pannud küll erilise slängita, kuid tõlkija Mihkel Kaevats nägi autori iseäralikus ameerikalikkuses ja ajakirjanduslikus stiilis siiski proovikivi. Kuna sellelegi eesti lugeja jaoks vaste puudub, polnud võimalust luua sarnast satiiri. Kaevats tõdebki järelsõnas, et narkotermineid on ajastutruult raske tõlkida, sest võimaluste ühes otsas on russitsismid ja teises otsas praeguste noorte mitte väga kinnistunud släng. Kuna aga „Hirm ja jälestus” on originaalis rohkem kirjakeelne raamat kui „Trainspotting”, annab see tõlkijale võimaluse jääda autorile rohkem truuks, ja et tegemist on väga hea autoriga, jookseb tekst soravamalt. Samuti on kahe mehe 1960-ndate lõpu ja 1970-ndate alguse narkotripp Las Vegasesse ka värvikam, lõbusam ja iroonilisem kui 1980-ndate lõpu Šotimaa karm reaalsus.

„Ma tundsin, et ainuke viis valmistuda selliseks tripiks oli riietuda nagu paabulind, hulluks minna, läbi kõrbe minema kriisata ja siis kajastada sündmusi. Mitte kunagi ei tohi keskset ülesannet silmist lasta,” ütleb näiteks raamatu peategelane Raoul Duke enne seda, kui ta läks „terve galaktika” narkootikumidega va­rustatult Las Vegasesse ajakirjanikutööd tegema. „Trainspotting” on selle kõrval päevast päeva kulgeva narkotripi ja sellest väljatulemise üles- ja allamäge liikuv vaatlus, mis pärast 1960–1970-ndate „helget” narkoaega näeb seda sõltuvust juba tumedamates värvides koos HIV, suhteprobleemide ja kaifile järgnevate piinadega. Nii nagu „Hirm ja jälestus” peegeldas oma aega ajastule omastes psühhedeelselt erksates värvides, kujutab ka „Trainspotting” oma kümnendi šoti noorte elu ilustamata (võib-olla ehk natuke kallutades) ja ausalt. Tõlkida raamatuid, mis ameeriklaste või brittide jaoks defineerisid mingit ajastut, mitukümmend aastat hiljem eesti keelde on kindlasti omamoodi pähkel. Eriti kui tegemist on kultusteostega, mis tänu ekraniseeringutele on veelgi enam lugejate ajudesse ingliskeelsetena taotud. Kuid kindlasti tasub neid ka eesti keeles lugeda. Sest kes ikka esimesel korral kohe kõigest aru sai, mida Johnny Depp suust välja puterdas või Ewan McGregor keelt väänates jutustas. Kuid kui eestikeelne „Hirm ja jälestus” lendab silme eest kiirelt läbi nagu Suur Punane Hai, siis „Trainspotting” avaldab muljet pigem otsekohese sisu kui stiiliga.