Kakskeelsus on lapsele kingitus

Kas eri emakeelega vanemad otsustavad lapse kasvatada kakskeelseks või mitte, on puhtalt pere siseasi. Ometi tasub kakskeelsuse nimel vaeva näha.

Eesti ei ole suletud riik ja igaühel on vaba voli sünnimaalt minema kolida. Täpselt samamoodi nagu ka piiri taga kellessegi armuda ja perekond luua. „Ei ole võimalik pidada end eestlaseks, kui sa ei oska eesti keelt,” on kategooriliselt väitnud luuletaja Doris Kareva. Kuid kui eestlaseks olemine polegi põhiasi, vaid kõne all on suhtlus ehk mis keeles kakskeelses peres maimukesega rääkima hakata?

Kindlasti on paare, kes on valinud perre kahe asemel ühe keele, kas siis mugavusest, tõekspidamistest või sotsiaalsetel põhjustel, kuid seekord võiks häirekella löömise asemel kes­kenduda neile, kes on otsustanud oma lapsele ühe emakeelena pakkuda eesti keele. Pealegi jäid Eesti Päevalehe otsingud uusemigrantide hulgast ükskeelse pere leidmiseks tagajärjetuks.

Riiklikuks (rahvus)küsi­mu­seks ei pea väliseestlaste eesti keele oskust ka keeleteadlane Martin Ehala. „Ei riik ega eesti ühiskond ei saa küll otsustada, mis keeles keegi oma last üles kasvatab,” on Ehala veendunud. „Kui abiellutakse mõnest teisest rahvusest inimesega, siis on see nende pere siseasi, mis keeles nad oma last kasvatavad, ja kellelgi teisel ei tohiks siin olla ütlemist. Nagu ka küsimuses, kas ma kasvatan oma lapsest kristlase või muslimi või kelle tahes,” rääkis Ehala. Samal ajal nentis keeleteadlane, et kui otsustatakse lastega eesti keelt kodus mitte rääkida, siis jääb nende ühendus Eestiga lihtsalt juurte tasandile ja ta ei ole  osa eesti kultuuriruumist.

Väliseestlaste sidemeid Eestiga on teise ja kolmanda põlvkonna Austraalia väliseestlaste näitel uurinud antropoloog Triin Pehk, kes ise elab koos austraallasest abikaasa ja väikelapsega vaheldumisi Rohelisel Mandril ja Eestis. Pehki küsitletute hulgas oli Eesti juurtega inimesi, kes ei rääkinud sõnagi eesti keelt, seega on nad Eestile tõepoolest kadunud kui eesti keele emakeelena kõnelejad, kuid on olemas mingil teisel viisil. „Nende seosed Eestiga on mitmekihilised. Osa on huvitatud siin suveülikoolis käimisest, oma äri ajamisest või töövahetusest,” rääkis Pehk. Samuti taotlevad paljud Eesti kodakondsust.

Ometigi ei saa mööda minna tõsiasjast, et keeleline identiteet on eestlastele väga tähtis. „Siin on väga palju põhjuseid – kultuuriliselt oleme väga sarnased ümbritsevate rahvastega, kes on kristlikud rahvad – sakslaste või lätlastega, või ka venelastega mingil määral. Kui eestlane räägiks mingit muud keelt, siis ega palju ei jääks järele, millega ennast eristada kõigist teistest,” selgitas Ehala, tuues võrdlusena juudid, kes oma religiooni kaudu võivad end juudina tunda ka siis, kui nad ei räägi heebrea keelt või jidišit. Raske on aga öelda, kui paljud oma lapsega eesti keelt kõnelevad segaperede vanemad teevad seda soovist oma lapsest „tõelist eestlast” kasvatada. Pehk, kes hakkas tütre Sofia Lilliga eesti keelt kõnelema tema esimestest elupäevadest peale, vastab küsimusele, et kui palju on tema valikus ideoloogilist hoiakut, üsna ühemõtteliselt. „Eestlus on igaühele nii erinev asi. Meie pere on võtnud eesmärgiks elada mõlemal maal ja me abikaasaga oleme väga huvitatud teineteise kultuurist. Aga teadlikult ma mingisugust natsionalismi ja eestlust küll ei juuruta, annan edasi väärtusi, mida ma oluliseks pean ja mida Eestis oluliseks peetakse,” rääkis ta. Küll nentides, et mõnevõrra võib see muutuda, kui nad taas Austraaliasse kolivad. „Oleme, mis me oleme, ja anname oma eeskujuga edasi armastust kahe maa vastu,” resümeerib Triin Pehk.

Tähtis on perekonna tugi

Kui kakskeelse pere elukoht on mujal, on raske saavutada eesti keele perfektset oskust kõnes-kirjas. Muusik Ramo Teder, kes elab koos oma kahe lapse ja soomlannast abikaasaga väikelinnas Salos ning on oma tütardega ainult eesti keeles kõnelnud, märkis, et tema kaheksa-aastane tütar oskab soome keelt kõvasti paremini kui eesti keelt. Ta ei pea seda otseselt probleemiks, kuigi tunnistab, et kakskeelsusega on vahepeal stressi: „Kord läheb mul segakeele peale ja teine kord temal, ja mõnikord ta räägib minu eesti keelele soome keeles vastu.” Ramo Tedre sõnul oli tema perel palju abi kakskeelsusteemalistest brošüüridest, mida Helsingis, kus on palju soome- ja rootsikeelseid segaperekondi, noortele vanematele jagatakse. „Põhireegel oli see, et igaüks räägiks oma emakeelt,” ütles Teder. „Nii ei õpeta sa lapsele vigast.”

Ka Triin Pehkile on see tähtis. „Olen inglise keelt õppinud põhimõtteliselt 24 aastat ja ikka veel õpin. Mitte kunagi ei hakka ma seda rääkima nii hästi kui emakeelt. Emakeelt räägib ini­mene nii lihtsalt ja loomulikult, et miks mitte seda nagu kingitust edasi anda oma lapsele.” Eestis suve veetnud veidi üle aastane Sofia Lilli saab praegu aru põhiliselt eesti keelest, kuid ingliskeelsesse keskkonda kolides see tõenäoliselt muutub.  

Ometigi on Austraalias, Brasiilias, Taanis või kus iganes elav laps, kes põhirahvusest vanema keelt paremini räägib, suuteline õppima küllalt lühikese ajaga soravust juurde ka oma teises emakeeles. „Alati on võimalik, et kui lapsed käivad Eestis suvel kolm kuud lastelaagris, võib nende suuline eesti keel areneda sama soravaks kui nende teine emakeel või kodune keel,” ütles Ehala, kes kummutab ka eelarvamused, et kakskeelsetel lastel võiks kõnelema õppimisel või edasises keelelises arengus olla suuremaid probleeme kui ükskeelsete perede võsudel. Kuid seejuures on eriti tähtis üks faktor – et lapsel oleks mõlema vanema tugi. „Kui laps jääb unarusse, teda ei arendata, siis võib probleeme tekkida küll – tal pole nüanssides kumbki keel kõrgema keelelise meisterlikkuse tasemel. Kuid põhimõtteliselt võib ükskeelne laps olla samuti keeleliselt nõrk, kui ei hoolitseta tema kasvatuse ja hariduse eest,” nentis Ehala. Keeleteadlased on leidnud, et lapsed, kes on ära õppinud kaks keelt, arenevad hiljem koolis kiiremini ja paremini. „Mina soovitaksin küll, et kui on juba selline hea võimalus, siis tasub selle nimel vaeva näha, et laps kasvaks kakskeelne,” julgustab ta.

Päritolukeele eest tuleb võõras keskkonnas elades hoolt kanda nagu eksootilise ilupõõsa eest. Seda on võimalik teha oma pere või kogukonna jõududega, kuid mõnikord pakuvad ka riigid võimalust vähemusrahvustel oma keelt arendada. Eesti kui päritoluriik toetab väliseestlaste keele- ja kultuuriõpet Eesti instituudi kaudu. Põhilised on siiski välismaal elavate eestlaste isiklikud hoiakud ja soovid enda ja oma laste keeleoskust hoida ning  tunda rõõmu oma järeltulijaile eri kultuuridesse ukse avamisest.

Mis on kakskeelsus?

•• Kakskeelne on indiviid, kellel on kommunikatsiooniks juurdepääs kahe keele koodidele.

•• Emakeel võib olla kõige esimesena õpitud keel; keel, millega end samastad või mille sünnipäraseks kõnelejaks sind teised peavad; keel, mida kõige pare­mini valdad või keel, mida kasutad kõige rohkem.

•• Kakskeelsetel kipub üks keel teiste üle domineerima kõikide või osa keelepädevuste osas.

•• Domineerimine võib varieeruda vastavalt situatsioonile ja muutuda aja jooksul.

•• Kakskeelsust on kolme liiki: teine keel omandatakse alles pärast esimest keelt; mõlemad keeled omandatakse samaaegselt esimese keelena või kakskeelne saab aru kahest keelest, kuid on võimeline end väljendama vaid ühes.

•• Keeltel on ühiskonnas staatus, mis väljendub suhtumises, kus ühte keelt peetakse kõrge staatusega variandiks ja teist nõrgaks. Samuti keele omandamise viisis, kusjuures madalama staatusega keelevariant omandatakse kodus ja kõrgemaga koolis.

Allikas: keeleteadlase Ülle Rannuti loeng individuaalsest ja sotsiaalsest kakskeelsusest