Kaleidoskoopiline Lii Unt 6000 kilomeetri kaugusel
Lii Unti on võimatu kirjeldada vaid paari sõnaga, Lii on kaleidoskoopiliselt kirju. Otsiv, järske kannapöördeid tegev ja veetlev.
Praegu on Lii ja minu vahel umbes 6000 kilomeetrit. Aga tühja need füüsilised distantsid – võrreldes kuristikega, mis võivad eksisteerida kahe kõrvuti seisva inimese vahel, võib vestlemine kellegagi teiselt maailma äärelt tunduda mõnikord palju lähedasem. Teie ees on üle kuu aja kestnud kirjavahetus. Kahepoolsel kokkuleppel.
Ning täna läks India poole teele seesama ajaleht, Lii palvel valge, mustikatükkidega šokolaad vahel.
Lii, oled tõeline esteet. Kus on ilusam – Eestis või Indias?
Vastan diplomaatiliselt Mati Undi lemmiklausega: tark inimene hoidub üldistustest.
Aga ikkagi – mida ilu tähendab? Inimesi, keskkonda, mõtteid, kultuuri – mis PEAB olema ilus?
Ilu peab sütitama. Tulin just Sri Lankalt, kus on imeilus loodus, aga see ei erutanud mind. Ainult ühes kohas, sõites rongiga üle mägede, jäi aeg ebatavaliselt kauni vaatepildi mõjul seisma ja iseäralik lummus võttis maad. Võtsin selle kümnetunnise rongisõidu ette veel korra, sest tahtsin iluhetke uuesti kogeda. Ja tõepoolest – pelgalt vaatepildi mõjul kadusid kõik pisikesed piinad, mis täistuubitud rongis sõites tekivad.
Ilu maagiline omadus on tõsta sind maisest eksistentsist kõrgemale ja teha seda ühe hetkega, mitte pika lihasuretamise järel nagu mõned teised vaimsed praktikad.
Mis on suurim erinevus praeguse Lii ja selle Lii vahel, kes saabus umbes pooleteise aasta eest Indiasse?
Olen täiskasvanuks saanud.
Püüa end nüüd ette kujutada kümne aasta pärast. Kus sa oled?
Ma suudan praegu mõelda ainult viie aasta raames, mis kulub india klassikalise laulu omandamiseks kogu selle ilus. Aga kuna mul ei ole pikka India viisat ja lühikeste juppide saamine muutub järjest raskemaks, siis pean arvestama reaalsusega, et lahkun siit suure nutu saatel enneaegu.
India laul? Kuidas on olnud sinu suhe laulmisse Eestis? Kas regilaul ei aja asja ära?
Ühel ööl ärkasin Sri Lankal laulu peale üles. Külarahvas pidas pidu. Laul läks aina vägevamaks ja ma püüdsin kindlaks määrata, mida ma kuulen. See erines kõigest, mida päeval kuulda võis, aga oli samal ajal kuidagi tuttav. Ja siis ma taipasin – regilaul! Kahjuks ma ei viitsinud voodist tõusta, et vaatama minna, kas nad ka eesti moodi viina viskavad. Küla nimi oli kah kodune – Ella.
Veel laulust – kas tunned ka, et mingist religioonist osasaamine, selle tundmaõppimine eeldab mingit aktiivsemat tegevust? Et vaid meditatsioonist ei piisa?
Vahel läheb mõni asi ise tohutu kiirusega käima. Jõululaupäeva õhtul käisin kontserdil, kus esinesid Pakistanis sufilaulu õppivad ameeriklased. Kolm poissi ja üks tüdruk, kes ühendasid lahedalt islami klassika moodsa tantsuekstaasiga. Vaatasin seda tüdrukut ja mõtlesin: issand, kuidas tahaks ka niimoodi laulda! Vana-aastaõhtul laulsin juba ise bändi saatel duetti, hindu kirtanit.
Siis oli veel mängus üks mees – hästi tore eesti mees, kunstiõpetaja Leho Rubis, kes käib Varanasis flööti õppimas. Tema julgustas mind tohutult ja tutvustas lauluõpetajaga. Leho sõitis pärast seda kohe Eestisse ja mina lõin põnnama. Aga siis kolis mu naabriks laulutudengist prantslanna, kes küsis: kas sina oledki see tüdruk, kes tahab laulu õppida? Leho oli talle minust rääkinud ja nüüd ei olnud mul enam mingit pääsu.
Räägi palun nende India-rändurite taustast. Millised jooned neid ühendavad? Miks nad ikkagi on sinna tulnud?
Kas sa mõtled rändureid või Varanasis elavaid-õppivaid välismaalasi? Need on täiesti erinevad kategooriad. Hulkumise kombe saavad noored külge heast tavast võtta koolivaheajal aasta vabaks, et end laias maailmas proovile panna. Ehkki enamik on õnnelikud, kui koju tagasi jõuavad, nähakse reisiaasta jooksul, et ka teisiti on võimalik elada ja alati tagasi tulla. Osa noori on juba enne Indiasse jõudmist võõrsil töötanud, Euroopas suvel teenitud rahaga on võimalik Indias logeleda terve ülejäänud aasta.
Eraldi nähtus on Iisraeli noored, kes saavad Indias esimest korda vabaduse maitse suhu ega kiirusta lahkuma, ent on selleks sunnitud, sest hoidmaks juute kodus, antakse neile India viisa ainult kord kolme aasta jooksul. Samuti liigub Indias väga palju Jaapani ja Korea noori.
On inimesi, kes tulevad Indiasse lühikesele turismireisile ja armuvad. Mina armusin Varanasi linna ja ma pole ainus. Mõni armub hindi ja sanskriti keelde. Mõni hindu jumalatesse. Paljud armuvad muusikasse. Tean naisi, kes on armunud hindu mehesse. Mõnel tekib vaimse õpetuse ja guruga tugev side. Varanasis on kolm ülikooli. Tulin just praegu välismaalaste registreerimise osakonnast ja nägin seal tudengiviisat pikendamas kaht pilusilma, kaht musta ja üht valget.
Minu majas elab iirlane, kel on Varanasis haigla kodututele lastele. Paljud tasuvad Indiale tema külalislahkuse eest sellega, et teevad sotsiaaltööd, käivad hooldamas haigeid ja surijaid.
Kas nende hulgas on selliseid, kes on jätnud maha pere ja sõbrad ning otsustanud elupäevade lõpuni Indias elada?
Kas nagu Buddha, kes jättis kodumaa, naise ja vastsündinud lapse praeguse Nepali territooriumil ning tuli Indiasse vaimset vabanemist otsima? Küllap neidki leidub, väidetavalt avastas politsei Himaalajas Manali piirkonnas põhjalikku kontrolli tehes 10 000 ilma dokumentideta valget inimest, kes olid seal elanud juba pikemat aega.
Tead, mis sinu raamatut lugedes mind kõige kadedamaks tegi? Oskus teha mitte midagi ning seejuures isegi mitte igavust tunda. Ütle ausalt – kui tihti sul seal Indias igav on? Või mis üldse on igavus?
Igavus pole päris õige sõna. India elustiil on nii lõdvestunud, et olukorras, kus lääne inimene tunneb igavust, jäädakse siin lihtsalt magama. See võib juhtuda tänaval, kontoris, poeleti taga, kus iganes. Vahel ma lähen oma lauluõpetaja juurde ja leian kogu pere magamas. Viskan siis kah pikali ja tukun tunnikese, jube mõnus.
Aga sulle ainult tundub, et meie siin ei tee mitte midagi, sest läänes väärtustatakse ainult palgatööd, ülim eesmärk on saada kellekski, olla keegi teine. Meie siin tegeleme oma elu elamisega, mis ei ole kunagi igav ja teiseks säilitab eneseväärikuse.
Hiljuti streikisid meil paadimehed, kuna valitsus tahtis nende tulud maksustada ja hinnakirja ühtlustada. Paadimehed leidsid, et valitsus pole nende heaks midagi teinud ja seetõttu pole tal mingit õigust toppida oma sõrmi nende rahakotti.
Eneseväärikus on oluline asi, mille üle mõtiskleda. Kas tunned, et palgatöö ja muud ühiskondlikud raamid nudivad inimväärikust? On see väärikus midagi väga metsikut ja süvakihtides elutsevat?
Mul on valus öelda, aga ma tõesti arvan, et ühiskonnas, kus inimeste heaolu mõõdetakse tarbimismahu järgi, saab inimese loomupärane väärikus kannatada. See sunnib järjest enam kulutama ja üha hullemini tööd rabama, et veelgi enam kulutada. Nagu narkomaani, kes vajab kaifi saamiseks üha suuremaid annuseid. Aga seda on raske läbi näha, sest tegemist on planeedi kõige kõrgetasemelisema, geniaalselt organiseeritud ühiskonnakorraga.
Jälgin suure huviga, kuidas lääne tüüpi tarbimiskultuur Varanasi lihtrahva ellu tungib. Vaesem indialane ei ole suur tarbija, aga tal on üks nõrk koht – usupühad, mida tuleb tähistada võimalikult suurejooneliselt. Pangad ahvatlevad inimesi väikelaenu võtma, et osta asju, millest enamik visatakse pidustuste lõpul Gangesesse.
Ent kui juhtub nagu eelmisel aastal, et kohtumaja ees plahvatavad pommijalgrattad ja turistid jätavad tulemata, on pangalaenu võtnud uhkel paadimehel vesi ahjus. Ta peab vingerdama, et pangahärrale kümnist maksta, ja kindlasti ei hakka ta streikima.
Kui tuttav on sulle rahutus? Olukord, milles tunned, et saavutatu ei rahulda enam; olukord, milles paljud asjad ei tundu olevat just sellised, nagu nad peaks olema?
Kuna ma elan jumala linnas, siis mõtlen päris palju inimese ja jumala tahtele. Üritan elada lõdvestunult, usaldades jumala tahet. See on nagu pimesikumäng, põnev ja hirmutav ühekorraga. Aga samal ajal märkan, et kui mängu tuleb midagi tõeliselt tähtsat, siis kaotan rahu, hakkan tõmblema ja saan jumalate peale vihaseks. Mitte ilmaasjata ei öelda, et jumala garaažid on täis vägevaid autosid, mille inimesed on endale tellinud, aga pole järele tulnud.
Vaatasin eile raamatupoes, et sinu “Parim näitleja linnas” on müügiedu poolest teisel kohal. On see sinu jaoks oluline? Kõditab see edevust ja ego?
Olen selle üle õnnelik, sest kartsin väga, et Eesti inimesed ei mõista mind. Ent mu ego kriibivad praegu hoopis teised asjad. Kui keegi lugejatest aitaks mul omandada viieaastast India viisat, mis on sellest aastast eestlastele ametlikult lubatud, aga mida on ülimalt raske saada, siis tunneksin, et olen head tööd teinud.
Kui palju sa seda üsna autobiograafilist raamatut kirjutades jätsid teadlikult vaid enda teada? Mõtled sa kirjutades neile tuhandetele inimestele, kes seda raamatut lugema hakkavad?
Kirjutades sain aru, et pean raamatu loetavuse huvides peategelase karakterit avama rohkem, kui see mulle meeldiks. Budistidel on kuldreegel ohverdamise puhul: annetus peab olema nii suur, et sa tunned kerget valutorget seda ära andes. Üritasin balansseerida sellel piiril, mitte enamat.
Kas iseendast kirjutamine ei muuda sind haavatavaks? Või annab olukord, kus raamat ilmub Eestis ning sa ise oled hoopis Indias, selles osas teatava eelise?
See annab eelise, aga haavatavus jääb. Kõhklesin väga, kas tasub oma nahka turule tuua.
Miks kirjutad endast? Miks ei ole see ilukirjanduslikum? Fiktiivsed tegelased ja olukorrad...
See oli kirjastaja soov. Väidetavalt on ilukirjandus tänapäeval vähese müügieduga. Inimesed tahavad lugeda päriselust.
Kas sinus ei ole sellist ambitsiooni, et raamat peaks olema ka oma olekult ilus – et nii kujundus, paberivalik kui ka kaane paksus mängib mingit rolli sõnumi edastamisel? (Mulle tundub, et praegu on su raamat võimalikult ökonoomne.)
Ei, kuna ma olen ise suur lugeja ja raiskan raamatute peale liiga palju raha, siis soovin, et juturaamat oleks võimalikult säästlikult toodetud, odava kaanehinnaga, kaalult kerge ja hea tugeva köitega. Lugemine on sisemine teekond, raamatu ambitsioonikas välimus tõmbab lugeja reaalaega tagasi ja rikub lugemismõnu. Muide, lugesin eile ajalehest, et raamatu puhul on oluline hoopis lõhn ja vanade raamatukogude raamatud lõhnavad kütkestavamalt kui uued.
Räägi, mis jama sul ahvidega on. Kas juba lapsena tundusid nad kõige koledamad olevused?
Kui olin viimati Saaremaal ema juures, siis tema ütles selle lause: “Ahvid on ju koledad!” Taipasin nagu välgusähvatusena, et see polegi minu enda nägemus, vaid ema sisendus lapsepõlvest. Mõtle, kui palju võib meis olla lapsepõlves kuuldud lausejuppe, mis juhivad terve elu meie valikuid, ilma et meil sellest aimugi oleks.
Ja üldse – kas usud evolutsiooni? Et inimene on nõnda koledast olevusest alguse saanud?
Usun küll, aga ma usun ka, et inimeses on midagi ebamaist. Mitte niivõrd välimuse, vaid mõtteprotsesside pärast. Ütle, mis vägi peaks mõjutama tänapäeva ahvi arengut, et ta hakkaks leiutama midagi sellist nagu mobiiltelefon? Mulle meeldib mõelda, et ahvi ja inimese vaheline puuduv lüli peitub kosmoses.
Sa oled väga tundlik sõnainimene. Mis võiks üldse olla kirjasõna eelised ja eripärad teiste meelte ees? Jäävus? Kui oluline on olla jääv?
Jäävus on lääne kultuuri lemmikillusioon. Ida filosoofia teeb sulle esimese asjana selgeks, et miski pole jääv. Paber põleb eriti hästi ja laguneb vees. Ent eesti keel on seni püsima jäänud. Hästi kokkupandud keel. Salakeel, mida me jagame vaid miljoni kõige lähedasema inimesega.
Meelelisusest edasi rääkides: millised on sinu lemmikud India lõhnade seas? Faktuuride seas?
Faktuuri võin kohe öelda – lehm, kes on su tee tõkestanud, tema siidine nahk, niiske krobeline nina, puitjad sarved. India lõhnade suhtes olen nina kinni pigistanud. Kuse, diislikütuse, kärssava plasti, lõhnarohtude, sita ja vürtside kokteil on minu jaoks liig.
Kas on mingeid Eesti asju või olukordi, mida seal igatsed?
Ma ootasin juba ammu seda küsimust! Ma ootan alati suure ärevusega seda küsimust, kui mõni eestlane on siiapoole teel. Praegu ma näiteks tahaksin hapukurki. Siis oleks mul hädasti vaja aknatihendit, sest vihmaperiood on käes. Kas sa võiksid mulle saata 20 meetrit aknatihendit, keeratuna ümber hapukurgipurgi?
Kui tõsiselt rääkida, siis ma ei usu, et keegi suudaks oma kodumaad päriselt unustada. Ainuüksi kodunt saadetud foto võib silmist vee välja tõmmata. Sa pead ennast tugevaks tegema, kui tahad võõrsil elada.
Kas sa kujutad ette, et võiksid sama õnnelik kui Indias olla ka paljudes teistes maailma nurkades?
Ma jäin suveks Varanasi 47-kraadilisse kuumusesse, sest olen hullult armunud oma elukohta, õigemini vaatesse, mis mu rõdult avaneb. Ma näen Gangese kaldapealset kogu linna ulatuses koos päikesetõusude, hindu templite ja palveränduritega, teiselt poolt paistab moslemite linnaosa mošeede, päikeseloojangute ja kumedate hõigetega “Allahu akbar!”.
Maailmas on veel ainult üks koht, mis läbistab mu hinge samamoodi. See asub Venezias, kus on paraku kohutavalt kallid üürid. Kui mul õnnestub leida mõistliku hinnaga elukoht või saada ootamatult rikkaks, siis veedan kindlasti kolm kuud aastast Venezias.
Aga mul on veel üks armas koht tagataskus ja selle jaoks on mul isegi pikk viisa olemas – Arizona. Tegelikult plaanisin veeta selle suve Arizonas, enne kui praegusesse kohta kolisin ja armusin.
Lii, oled sa seal ikka õnnelik?
Ma tunnen, et olen kohale jõudnud.
Kas pärast sellist kulgevat India-kogemust suudad teha palgatööd? Täita kellegi jaburaid käske?
Jaburaid käske suudaksin täita küll, isegi paremini kui varem, sest paljud toimingud India kultuuris tunduvad võõramaalasele enam kui kummalised. Ka ahvidega suhtlemine annab väga hea meeskonnatöö koolituse. Ma ei karda tööd, aga ma kardan, et kui praegu Eestisse tagasi tuleksin, siis satuksin uuesti tsüklisse. Mataksin oma tunded töösse ja ostaksin õhtul rampväsinuna Stockmanni kulinaariast kallist valmistoitu, selle asemel et minna ema juurde ja toituda tema aiasaadustest. Kas see pole haige? Alles hiljuti lubasime vabaduse nimel kartulikoori süüa, nüüd ei suuda enam kartuleid kooridagi. Vähemalt mina ei suutnud.
Kui Eestis kaldume Lääne-Euroopat idealiseerima, siis Indias näen Euroopat teisest küljest. Hämmastavalt palju noori eurooplasi tolkneb Indias, sest pole kodumaal rakendust leidnud. Siin me elame vaeselt, aga meil on lõbus. Mõnel õhtul, kui hispaanlased laulavad, itaallased teevad süüa ja prantslased tantsivad, vestavad vanemad inimesed tondijutte eurole üleminekust, näidates kahjurõõmsalt minu suunas: teil on see alles ees! Veebruaris, kui õhus on tunda Euroopa kevade lõhna ja inimesed hakkavad kojunaasmise peale mõtlema (huvitav, kas rändlinnud reageerivad sellesama lõhna peale?), saabuvad kodust sõnumid: ära parem tule, meil hinnad aina tõusevad, tööd ei ole ja ilm on halb.
Ja ometi ei kujuta ma ette, et elaksin kuskil väljaspool Euroopat – tunnen nõnda tugevat osadust selle kultuuriga. Meie keel, nii visuaalne kui ka verbaalne, on täis tsitaate antiigist ja kommunismist, loodususunditest ja kristlusest – kõik see kokku ongi minu märgisüsteem. Ruum, mida mõistan ja milles on hea kodune liikuda. Mis on sinu jaoks Euroopa (eeldades, et Eesti on osa sellest) kultuuri juures kõige olemuslikum?
Seesama jäävus, millest me juba rääkisime. Kui vaatan, kuidas hindud viskavad oma suured ja kaunid jumalakujud pidustuste lõpul tseremoniaalselt Gangesesse, siis meenuvad mulle Euroopa katedraalid, mis on ehitatud igavikku silmas pidades.
Lii, see on praegu kohustuslik eestlase küsimus – mida sa teed jaanipäeval? Kas Indias on ka mingid südasuvised loodusega seotud rituaalid?
Ma ei tea, sest ma ei ole varem jaanipäeval Indias olnud. Talvist pööripäeva tähistatakse siin 14. jaanuaril suure suplusega jääkülmas Gangese vees, see on ainus päikesekalendrist lähtuv hindu püha. Muidu arvestatakse tähtpäevi kuukalendri järgi ja see on kogu aeg nihkes.
Kirjelda palun juuni lõppu Varanasis.
Öökülma on oma 27 plusskraadi, mis tundub pärast 47 kraadi tõsiselt külm. Vihma kallab, aga õnneks mitte kogu aeg. Higi voolab, sest õhuniiskus on nagu aurusaunas. Ganges tõuseb tasapisi üle kallaste. Minu katuseterrassile on tekkinud tiik, mis on kujunenud ahvinoorte veekeskuseks. Väga naljakas on vaadata, kuidas pärdikud vees mürgeldavad. Varesed kiusavad ahve, kraaksudes neile kõrva, kuni ahvid saavad väga vihaseks.
Rääkisin ühe oma väga hea sõbraga sinu raamatust. Tema jaoks oli see raamat armastusest. On see nõnda?
Armastuse jõud on nii tugev, et sellele küsimusele mõtlemise aegu leidis mu arvuti järsku õhust internetiühenduse! Ehkki see oli valehäire ja valehäireid on armastuses nii neetult palju, olen tänulik su sõbrale, et tema südames jätkub armastust, nägemaks armastust teistes.
