Kalela: Vaino võitlus Soome telega üle lahe ei jõudnud

 (8)
Kalela: Vaino võitlus Soome telega üle lahe ei jõudnud
Rauno Volmar

Soome Vabariigi suursaadik Eestis Jaakko Kalela vaatas Jaak Kilmi ja Kiur Aarma dokfilmi „Disko ja tuumasõda”, mis räägib Soome televisiooni hukutavast mõjust Nõukogude korrale Eestis. Neil aastail Soome presidendi kantseleis töötanud Kalela puutus „telesõjaga” kokku vaid mitteametlikult.

„Neil aastatel, kui ma presidendi kantseleis töötasin, ei kerkinud minu teada kordagi ametlikult üles Soome televisiooni Eestisse transleerimise teema,” ütleb teenekas diplomaat.

Ja jutt on pikkadest aastatest, sest Kalela tegeles presidendi kantseleis välispoliitikaga ühtekokku 33 aastat. Alguses välispoliitilise nõuniku ja hiljem kantselei juhatajana. Ja küllap oli presidendi lähikonnal Soome välispoliitilisest seisust „Disko ja tuumasõja” dokfilmis käsitletud aastatel parem ülevaade, sest seaduste ja tavade järgi oli välispoliitika otsustusõigust tollal pigem just seal, mitte valitsuses.

Kuigi Kilmi filmi järgi võitles Eesti Moskvast määratud asevalitseja Karl Vaino dramaatilisel moel Soomest pärit televisioonilainetega, ei võtnud tähtsad Nõukogude asjamehed Eesti probleeme Helsingis kordagi jutuks.

„Kohtumistel Nõukogude Liidu tähtsate inimestega võeti nende ettepanekul üles suured maailmapoliitika teemad. Nad ei pidanud ilmselt tarvilikuks oma provintsist rääkida. Isegi soomlaste jaoks olulise Leningradi asjad ei olnud tähtsad, alati rõhutati, et nemad on Moskvast,” meenutab Kalela läbikäimist idanaabri võimu tippu kuulunud juhtidega.

Karl Vaino võitlus Yleisradio ja Mainos TV-ga oli Soomes samal ajal üldteada. Eriti viimasega, sest just seal esines K-Kauppa toidupoeketi reklaamides tuntud telekokk Väiski alias Väinö Purje, kelle läbi teleri edastatud uhked lihaletid õõnestasid hoolikalt valvatud Eestis Nõukogude võimu.

„Diskos ja tuumasõjas” käsitlust leidnud Väiski ja Karl Vaino vastasseis oli Soomes teada asi ja sellest ammutati palju nalja. „Et tuhandete tankide ja tuumarelvaga suurriik kardab reklaamide lihaletti, see ajas naerma. Küllap Karl Vaino viha Väiski vastu andis telekokale omakorda kuulsust juurde,” arvab Kalela tagantjärele.

Eestlaste jaoks oluliseks osutunud televisioonimastid said Soomes püsti 1960. aastate kes­kel, kujunes välja Yleisradio translatsioonivõrk.

Filmis „Disko ja tuumasõda” kõlanud mõned väited panevad Soome välispoliitika vana tegija muigama. „Muidugi oli ameeriklaste Luure Keskagentuur Helsingis kohal, nagu filmis väidetakse. Kuid kas nad said televisiooni transleerimise otsuseid mõjutada…” muigab Kalela.

Raadiolainete väljasaatmine oli tollal ikkagi Yleisradio juhtkonna pädevuses ja kui nende Eestisse jõudmine võiski arutluse alla sattuda, siis kaudselt võis siin kaasa mängida Urho Kaleva Kekkose Eesti suhtes paika pandud poliitiline liin.

„Eesti rahvas oli Urho Kaleva Kekkosele kallis,” ütleb Kalela. „Ta pani palju isiklikku poliitilist kapitali 1964. aastal toimunud Eesti-visiiti. Tema nägemuse järgi pidi see ametlik käik algatama liikumise, mis kulgeks edasi omal jõul kodanike tasemel. Millel oleks sisemine tähendus ja mis toimiks väljaspool ametlikku tasandit. See visiit toimus Hruštšovi viimasel valitsusaastal, varsti võeti ta maha ja Brežnevi ajal võib-olla poleks sellist käiku Eestisse enam teha saanud.”

Soome Eesti-poliitikas järgnes pööre: lõpetati koostöö Eesti pagulasorganisatsioonidega ja algatati lai humanitaarkoostöö Eestiga inimeste ja organisatsioonide tasemel. See pööre sarnanes Willy Brandti ellu kutsutud uue idapoliitikaga, kus põhimõtetel rajaneva poliitilise vastasseisu asemel ja kõrval võeti kasutusse pehmetel väärtustel põhinev humanitaarkoostöö, mis andis tulemuse ühiskonna rohujuuretasandil.

Kekkose plaan

„Kekkosel olid omad poliitilised motiivid. Ta põhjendas seda nii: eestluse säilitamise heaks saab teha jõupingutusi vaid koostöös Eesti eestlastega, kuigi riik kuulub Nõukogude Liitu. Nii nagu Paasikivile, oli ka Kekkosele mõju avaldanud Hegelilt pärit mõtteviis, et rahvuse arengus on suur roll keelel, kultuuril ja kirjandusel. Ta oli reaalpoliitik ning suskus, et fäliseestlaste seas kaovad keel ja kultuur paari põlvkonna jooksul.”

Loe veel

Just neist pehmetest väärtustest, mis said Põhja-Eestis kättesaadavaks Soomest tulnud televisioonilainete kaudu, „Disko ja tuumasõda” pajatabki. Pakkudes uue ja alternatiivse lähiajaloo käsitluse: Eesti Vabariigi uuestisünnile ei pannud aluse mitte Savisaare rahvarinne ega ka Kelami ja Laari Eesti Kongress, vaid Soome televisioonist siia jõudnud seriaal „Dallas” ja disko, rääkimata inimeste meeled vallutanud „Emmanuelle’ist”. „Need käsitlused ei välista teineteist,” ütleb kogenud diplomaat elutargalt, andmata hinnangut filmitegijate pakutud teooriale.

Kekkose Eesti-poliitika ulatus Yleisradiosse välja. Televisioonimastide püstipaneku ajaks sai rahvusliku ringhäälingu korporatsiooni peadirektoriks Eino Repo, tänu kellele sündis väljend Reporadio. Sellega tähistati raadiosse ja televisiooni tulnud vasakpoolset mõttelaadi, mille punane sõnum paljusid soomlasi kohutas. Ent Repo oli pärit Maaparteist ja Kekkosele lähedane mees. Kui asi puudutas Eestit, siis küllap teadis rasked sõjad läbi teinud reservohvitser Repo, milline on õige poliitiline liin.

Pealegi oli 1960-ndatel Soome televisiooni probleem Eestis marginaalne, sest vaatajaid oli vähe. Asi läks teravaks 1980-ndatel, kui allakäiv riik ei suutnud vastu seista reklaamides sisalduvatele ahvatlustele. Idanaabri mõju võis tunda anda ringhäälingu valdkonnas.

„Disko ja tuumasõja” võttegrupp jõudis arusaamisele, et Yleisradio palgal oli ametimees, kelle töö oli käia Tehase tänava (Tehtaankatu – toim) saatkonnas pähe saamas, kui midagi eetrisse läinud asjadest idanaabri võimudele ei meeldinud. „Ma ei tea, kuidas Yle oma suhteid klaaris, aga igatahes 1980-ndatel oli olukord juba teine. Naabriga taheti küll hästi läbi saada, aga otsest hirmu enam ei olnud,” ütleb Kalela. Yleisradio tegevust võidi mõjutada ka firma nõukogus istunud kommunistidest saadikute kaudu.

Eestis ajas 1980. aastatel Soome televisiooni liiga hea levi küsimuse teravaks ka Poola ametiühinguliikumise Solidaarsus teema väga hea käsitlemine, mille taga oli Yleisradio Varssavi korrespondent Jarmo Jääskeläinen. Tema dokumentalistika pälvis rahvusvahelist tähelepanu. Mitte ilmaasjata ei võtnud Tallinna Poola saatkond punavõimu alt vabanemise aastapäeva tähistamiseks näidata ühte Jääskeläise dokfilmi. Saated olid hästi tehtud ja eestlased said sealtkaudu juba 1980-ndatel punatõve vastu vaktsineeritud.

Diplomaadikarjääriga Tallinna jõudnud Kalela tegi aastaid koostööd poliitikuga, keda on kirutud ja jumaldatud, kuid kes on üle aegade suurmees omal maal. „Kui mina presidendi kantseleisse tööle tulin, oli Kekkose presidendikarjääri lõpuperiood, mil ta oli kindlalt võimul. Me oleme eri põlvkondade esindajad. Kekkosel oli kinnisidee, et ta peab olema kogu aeg nooruslik. Ta luges kõike uut, püüdis olla modernne. See aitas kaasa koostööle noortega, mina olin üks neist. Teda kartsid paljud. Tema omad ametnikud mitte.”

Selge joonega juht

Ametnikule on suur asi, kui inimene on konkreetne, nagu Kekkonen oli. Tal olid alati väga täpsed küsimused. Seejärel aru­telu. Millele järgnes punktide haaval kokkuvõte, milles oleme kokku leppinud. Kuhu siis võis veel erimeelsusi juurde märkida. Temaga oli väga hea tööd teha, erinevalt mõnedest poliitikutest, kes jätavad küsimusi õhku rippuma…”

Kõrgelt Soome ametipostilt Tallinna sattumist peab Kalela väärikaks karjääriks. „Soome Tallinna suursaatkond on tõeliselt suur saatkond. Tallinn on Soomele tähtis ning Soome diplomaatilidele hinnatud koht.”

Eesti teema pole talle võõras. „1940-ndate lõpus ja 1950-ndate alguses üürisime Porvoo taga mere ääres suvekodu külas, kus elasid eestlased. Nad olid jõudnud sinna Viinistust ja Mohnilt 1906. aastal. Omavahel räägiti eesti keelt. Mina elasin majas, mida pidas Miina Warma, viimase Eesti saadiku Aleksander Warma vennanaine. Tollest ajast peale on mul olnud huvi Eesti vastu.”

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare