Kalevi Wiik raputab keelepuud
“Ma väidan, et idaeurooplased olid algselt sama rahvas,” lajatab Wiik. “Jääajal oli Ida-Euroopas vaid üks geneetiliselt homogeenne rahvas. Arvatavalt rääkisid nad mingisugust eelsoome-ugri keelt. Igatahes kuulusid ka baltlaste, slaavlaste ja võimalik, et germaanlaste esivanemad samasse gruppi ja rääkisid tollal sarnast keelt. Venelasi see mõte kindlasti ärritab, kuid geneetilised andmed ja keeleteadus kinnitavad selle väite õigsust.”
Wiik väidab oma äsja eesti keeles avaldatud raamatus “Eurooplaste juured”, et seoses põl-lumajanduse levikuga hakkas aastatuhandeid tagasi toimuma suur keelevahetus, kus soome-ugri keeli rääkinud hõimud hakkasid üle võtma uut keelt.
Kõik eurooplased sugulased
“Kui maaviljelus hakkas levima, siis lõunapoolsem osa idaeurooplastest muutus põllumeesteks ning nad võtsid omaks indoeuroopa keele,” märgib Wiik. “Enne seda olidki Euroopas levinud peamiselt vaid soome-ugri ning baski keeled. Jääaja tõttu olid need rahvasterühmad üskteisest praktiliselt eraldatud.”
Wiik ütleb, et järk-järgult võeti indoeuroopa keel üle peaaegu kogu Euroopas, kuid Eesti ja Soome piirkonnas säilisid vanad keeled, sest siin olid halvemad tingimused põllumajanduseks ja protsess venis. Hiljem, kui ka siin hakati rohkem põldu harima, oli suur keelevahetuse ajajärk möödas ning põllumajanduse kasutuselevõtt ei olnud enam otseselt seotud uue keelega.
“Geneetiliselt saab muidugi öelda, et kõik eurooplased on sugulased,” sõnab Wiik. “Kuid meie lähimad sugulasrahvad paistavad siiski olevat venelased ja baltlased. See ilmneb hästi ka keeltes. Hea näide sellest on, et sõnarõhk on läti keeles väga soomeugrilik, pearõhk on alati sõna esimesel silbil. Seletus on see, et meie esivanemad ei suutnud indoeuroopa keelt korralikult ära õppida ja jäidki seda mõnes kohas vigaselt rääkima. Sest indoeuroopa keeltes võib pearõhk liikuda mitmel silbil ja meie esivanemate jaoks oli see arusaamatu.”
“Ma saan muidugi aru, et lätlastele näiteks ei pruugi meeldida väide, et nende esivanemad olid tegelikult soomeugrilased, me kõik me ju arvame, et meie oma keel on väga vana. Kuid see protsess on toimunud igal pool. Kui hakati tegelema põllumajandusega, siis õpiti ära ka uus keel. Reeglina vigadega,” selgitab keeleteadlane.
Wiiki raamat “Eurooplaste juured” ilmus esmakordselt Soomes kolm aastat tagasi, kuid sarnased mõtted olid juba levinud ka inglise teadlaste seas.
“Minu uurimus saigi alguse mitme Cambridge´i ülikooli teadlase väitest, et põllumajanduse levik on peamine tegur, mis soodustas indoeuroopa keelte levikut,” lisab Wiik. “Eestis on samu mõtteid esitanud professor Ago Künnap ja omaaegne tartu arheoloog Priit Ligi. Vahel olen isegi üllatunud, et mitmed filoloogid minu teooriast nii ärritunud on. Kuid asi on vist selles, et nad polnud seda raamatut lugenudki.”
Wiik viskab kivi ka keeleteadlaste kapsaaeda, kes ei suutvat uute teadusharudega sageli koostööd teha.
“Ma arvan, et vastuseis minu teooriale tulebki sellest, et paljud keeleteadlased ei tea, mis asi on geneetika,” sõnab Wiik. “Räägitakse mingitest mitokondritest ja kromosoomidest ja see tekitab neis ehk segadust ja siis nad ütlevadki, et Wiik on need asjad ise välja mõelnud.
Kehtib ikka arusaam, et umbes 5000 aastat tagasi toimus müütiline suur migratsioon kuskilt Volga aladelt ja nii saabusid siia soome-ugri keelt rääkivad hõimud. Fakt on see, et Volgalt pole siia küll kunagi migratsiooni olnud.
