Kalevipoja seiklused
Linn otsustas juba 2005. aastal, et selline kuju tuleb merre ehitada, ja ehkki esialgne idee kuulus Tauno Kangrole, kuulutati välja konkurss. Konkursikomisjon kuulutas kolmest võistlusele esitatud tööst kaks tingimustele mittevastavaks. 100 000 krooni suuruse preemia väärilisest esimesest kohast jäi siiski ilma ka Kangro, kes sai teise koha ja 70 000 krooni. Puhtpraktilises mõttes oli tema töö siiski võidukas ning žürii otsus suunati täitmisele.
Konkurssi boikoteerinud kujurite ühendus palus riigihangete ametil tulemuse tühistada, viidates, et kui ideekonkursist osavõtjatelt nõutakse kindlat ametialast kvalifikatsiooni, peab seaduse järgi ka vähemalt kolmandikul žüriiliikmetel olema sama või sellele lähedane kvalifikatsioon. Žüriisse kuulusid aga üksnes linnaametnikud ja mitte ühtegi skulptorit.
Loomeühenduse protestile vaatamata jätkati kuju valmistamise ettevalmistusi. Kunstniku kava kohaselt peaks pronksist Kalevipoeg, kes kannab Suurt Tõllu jäljendades süles paati, tulema 21 meetri kõrgune ja sisaldama üle saja tonni pronksi, kuju eeldatav hind on ligi 60 miljonit krooni.
2008. aasta alguses ostis Tallinn Kangrolt 700 000 krooni eest hiigelskulptuuri kipsmaketi, ent seejärel jõudis linnavalitsus järeldusele, et merre rajatiste püstitamiseks puudub igasugune õiguslik alus. Tänavu veebruaris jõustunud veeseaduse muudatusega on selline regulatsioon nüüd olemas, ent vahepeal tabas majanduskriis ka Tallinna ja praegu on ettevõtmine tähtajatult külmutatud.
Kui skulptuuride püstitamist käsitlev eeskiri kunagi vastu võetakse, peaks kujurite ühenduse juhi Vergo Verniku sõnul lähtuma eelkõige tervest mõistusest, linnakeskkonnast ja nüüdiskunsti võimalustest ühiskonnale midagi pakkuda. Võitja isikule kindlate kriteeriumide kehtestamist Vernik ei poolda, märkides, et kujurite ühendusel pole midagi selle vastu, kui linnaruumi ilmuva teose autor ei kuulu loomeühenduse 67 liikme hulka. Määrav ei saa olla ka erialane kõrgharidus. Küll aga peaksid tema sõnul kehtima ranged tingimused žürii koosseisule, mis peaks koosnema eelkõige eriala-spetsialistidest nagu kunstiteadlastest, skulptoritest ja arhitektidest.
„See on tegelikult elementaarne,” arvab Vernik. „Meil pole küll päriselt ainult kaasaegsele monumendile spetsialiseerunud kunstiteadlasi, aga eks siis tuleb kasutada neid eksperte, kes meil on.”
Kujurite ühenduse juhi sõnul võiks võimaluse korral kutsuda appi ka välismaa eksperte, sest see aitaks vähendada subjektiivseid eelistusi.
Vandaalide ohvrid
Proosalisemast küljest rääkides tasuks vastavat õigusakti vastu võttes arvestada, et kuju võiks olla lõhkumis- ja varastamiskindel. Jaan Koorti „Metskits” viidi 1992. aastal pärast korduvaid lõhkumiskatseid Nunne tänavalt linnamuuseumisse ja hiljem Kumusse hoiule, ühel selle koopial aga raiuti 1998. aastal näiteks pea otsast.
Ka Pirita teel seisev Tõnu Maarandi pronkskuju Georg Lurichist (1996) on tegelikult koopia, ent pronks jääb pronksiks ja siiani on „Lurichit” rünnatud kaheksal korral.
Teletorni kaitsjate mälestuskivi 32 pronksfiguuri asendati 2007. aastal graniidiga, selleks ajaks oli alles jäänud 11 ja pool figuuri. Alguses kujukesi samaväärsest materjalist koopiatega asendada püüdnud linnavalitsus kulutas taastamisele kokku 150 000 krooni, kusjuures kivi enda algne maksumus oli kõigest 157 000 krooni.
Samuti on pättide elavat huvi pälvinud Mare Mikoffi 1998. aastal loodud purskkaevu-skulptuuri „Nõmme ema” küljes asuv kastekann. „Paar aastat tagasi rebiti skulptuuri juurde kuuluvalt kastekannult sang ning väänati kõveraks kannutila,” märgib linnaosa pressiesindaja Jukko Nooni.
Tulevik
Kuigi „Kalevipoja” Tallinna lahte saabumine venib, saab pealinna skulptuuripark ikka tasapisi täiendust. Koalitsioonilepingusse on kirjutatud Urho Kaleva Kekkose monumendi püstitamine sadamasse plaanitavale Helsingi väljakule.
Üks suurem projekt on juba kinnitatud: Nõmmele kerkib 2011. aasta 11. novembriks ehk Nõmmele linnaõiguste andmise 85. aastapäevaks Nikolai von Glehni pronksskulptuur, mille loomise konkursi võitis Seaküla Simson.
Äsja heideti avalikkuse ette idee, et seltsiks Tammsaarele võiksid temanimelisse parki ilmuda ka Jakobson, Koidula ja teised Eesti kroonidel kujutatud isikud. Linnaarhitekt Endrik Mänd suhtub mõttesse siiski skeptiliselt, kuna Tammsaare park pole sellise idee realiseerimiseks linnaehituslikult sobiv.
