Teatripedagoogina on Kalju Komissarovi jälg enam kui tuntav, aga see on vaid üks osa sellest, millega ta end Eesti kultuuriajalukku on jäädvustanud. Peale ligi kümne aasta lavakunstikateedri eesotsas (1986–1995) arendas ja vedas ta 1996. aastast Viljandi kultuuriakadeemias teatrikooli, mis toimib nüüd mudelina, kus õpivad ja töötavad koos tantsijad, koreograafid ja teatri loovtehnoloogilise poole eest vastutajad.

Siinsel teatrimaastikul moodustasid omamoodi vereliini õigupoolest Stanislavski, Knebel, Panso ja Komissarov. Seejuures ei lubanud Kalju Komissarov end sugugi viimaseks mammutiks nimetada, ja õige ka. Praegugi juhivad paljusid Eesti teatreid just nimelt tema õpilased: Elmo Nüganen Linnateatrit, Üllar Saaremäe ja Velvo Väli Rakvere teatrit, (peagi küll sellelt kohalt lahkuv) Taavi Tõnisson NUKU-t, Ingomar Vihmar Endlat, Tiit Palu Vanemuist, Piret Rauk Kuressaare Linnateatrit, Andres Dvinjaninov Emajõe suveteatrit. Tartus lõi Viljandi kultuuriakadeemia lõpetanud teatrikursus oma teatri Must Kast, mille üle Komissarov samuti suurt uhkust tundis.

Kalju Komissarov mullu märtsis oma koduõuel Foto: Rauno Volmar

Nii Komissarovi 60. kui ka 70. sünnipäeva kogunesid tähistama paljud endised õpilased Tallinna ja Viljandi teatrikoolidest. Vastavalt Ugalas ja Rakvere teatris peetud sünnipäevad olid talle just õpilaste sealviibimise tõttu tohutult olulised.

Raamatus „101 Eesti teatrisündmust” kirjeldab teatriteadlane Anneli Saro Komissarovi tulekut Noorsooteatrisse: „Kalju Komissarov oli kõigest 28-aastane, kui temast sai Noorsooteatri peanäitejuht. Ta muutis teatri avatuks noortele lavastajatele (Merle Karusoo, Lembit Peterson jt) ja publikut paeluvale poliitilisele sõnumile. Komissarovi ümber koondusid põhiliselt tema enda põlvkonna inimesed ja saali tuli rohkem noort publikut: Noorsooteatrist sai sõna otseses mõttes noorte teater.”

Poliitiline sõnum

Komissarovi esimene tõsisem poliitilise sisuga lavastus „Protsess” Abby Manni filmistsenaariumi järgi valmis just Noorsooteatris, seal lõi kaasa ka rokkansambel Ruja. Tema poliitiliste lavastuste keskseks teemaks oli ikka ja jälle see, kuidas totalitaarne režiim vaba mõtet lämmatab.

Kokku lavastas Kalju Komissarov üle saja tüki, neist lõviosa Noorsooteatris ja Ugalas.

Kalju Komissarov 1978. aastal Foto: Kalju Suur/Eesti Ekspressi arhiiv

Pedagoogina oli Komissarovile oluline, et tudengid end laiemalt hariks. Nii kritiseeris ta endale omase huumoriküllase teravusega näiteks tänapäeva tudengite vähest lugemust: „Vähe sellest, ta tuleb teatrikooli ja ta pole kordagi ka teatris käinud! Tema ettekujutus teatrist on telekas. Seriaalid. See on kohutav seis. /.../ Sõnavara väheneb üha, nii kaugele, kui pöial ulatub eesti- ja ingliskeelseid silpe toksima. Kas see on tuleviku keel, tahan küsida vahepeal?”

Küllap pole teatritudengit, kes ei meenutaks, kuidas Koma, ikka kohe alguses teada andis, et ega keegi neid ei oota. Ise tuleb end vajalikuks teha!

Ja küllap pole Viljandis õppinud teatritudengit, kes ei meenutaks, kuidas Komissarov, teatrirahvale Koma, ikka kohe alguses teada andis, et ega keegi neid ei oota – ise tuleb end vajalikuks teha!

Komissarov nautis väga maalikunsti ja klassikalist muusikat ning mõistagi oli ta väsimatu lugeja. Ju aitas ka nõukogude aeg ühes keeldudega seda nälga tekitada. Sellest ajast olid tal ka omad lood meenutada. Kui ta sai omal ajal kätte Aleksandr Solženitsõni „Gulagi arhipelaagi” (raamat oli toona sellise põlu all, et sellega vahele jäädes oleks võinud oodata vangla), ei jäänud muud üle kui salaja riiki toodud raamatust 15 tundi järjest imepeenikest kirja lugeda. Oma esimesel Rootsis-käigul tõi ta mikrofilmil Eestisse „Doktor Živago” ühes Marie Underi luuletõlgete ja muuga, mida sõbrad pärast fotona paljundasid.

Kalju Komissaarov Uppsalas 1990. aastal Foto: Kalju Suur/Eesti Ekspressi arhiiv

Komissarov tegi paremate tulemuste nimel väsimatult tööd, mitte ei õhanud vanade heade aegade poole. „Vana Irdi üks lemmikväljendeid oli: seal nad istuvad ja ootavad, millal šampinjonid nabast kasvama hakkavad. Nii et see on igal ajal nii olnud. Kui hakkad vanaks saama, siis on kohe päevakorras, et meie ajal oli ikka rohi rohelisem ja naised lahkema anniga,” naeris ta ühes viimastest intervjuudest.

Pärast Eesti taasiseseisvumist taandus Komissarov küll poliitikast, ent ei kaotanud kunagi teravat sotsiaalset närvi.

Oma õpilastelt soovis ta, et nende tegemised teda kõnetaksid. „Mind saab kõnetada aga läbi selle, et ma tunnen ära – need on selle maailma probleemid, kus ka mina elan. Sellest tunnen vahepeal puudust,” ütles Komissarov.

Pärast Eesti taasiseseisvumist taandus ta küll poliitikast, ent ei kaotanud kunagi teravat sotsiaalset närvi. Oma õpilaste üle oli tal aga kokkuvõttes põhjust uhkust tunda, ja ta tundis ka. Ning eks ka vastupidi. Eesti teatriajalukku jääb ta Õpetajana suure algustähega.

Kalju Komissarov Foto: Rauno Volmar

TÜ Viljandi kultuuriakadeemia fuajees on alates tänasest avatud mälestuste- ja kaastunderaamat, mis jääb avatuks kuni Kalju Komissarovi ärasaatmiseni 19. märtsil kell 14 Ugala teatris.

„Täna lahkus meie hulgast Suur Mees. Väga paljude Eesti näitlejate, lavastajate, teatrijuhtide Õpetaja. Ka minu Õpetaja. Mees, kelle terav meel, vahe ütlemine ja tingimusteta teatriarmastus on kujundanud Eesti teatripildi selliseks, nagu see täna on. Koma, aitäh, et andsid mulle võimaluse! Aitäh, et sundisid mind olema parem, tähelepanelikum, professionaalsem, vastutustundlikum.” Taavi Tõnisson

„Nägin unes, et Kalju tuli minu juurde ja ütles, et vaata, nüüd tuleb see teatriliidu kongress ja ma ise ei saa minna, nii et keegi peab minu eest ka hääletama. Aga lugu on nii, et minu eest hääletab Nüganen, aga tead, Endel Pärn ka ei saa tulla, sa hääleta siis tema eest.” Hendrik Toompere

„Öösel ei saanud magada, hommikuks oli selge, miks. Kalju, puhka rahus, sa olid minu kõige suurem elukooli Õpetaja ja jääd selleks, võlgnen sulle palju ega unusta seda.” Adeele Sepp

„Armas ja kallis Õpetaja ning Vaimne Isa KALJU KOMISSAROV... Head teed Sulle... Olen väga kurb ja saadan Sind pisaratega teele...” Alo Kurvits

„Ütlen uhkusega, et olin Kalju Komissarovi õpilane. Mulle meeldis, kuidas Kalju õpetas meile, et oluline on olla julge ja ettevõtlik kodanik. Ta pidas tähtsaks seda, et igaühel oleks oma arvamus ja seisukoht, mille eest peab ka argumenteeritult seisma. Ta oli väga hea õpetaja, kes selgitas õpilastele, et me pole tulnud siia maailma lulli lööma, meil on ka ülesanne ja sõnum, mida edastada.” Artur Talvik

Kalju Komissarovi lavaka õpilased, kes tema pärandit edasi kannavad. Foto: Aldo Luud/Õhtuleht
Kalju Komissarov oma õpilastega Foto: Aldo Luud/Õhtuleht


Kalju Komissarov oma õpilastega Foto: Aldo Luud/Õhtuleht
Graafika: Toom Tragel