Kalju Kruusa: ei tahaks olla esteet ega kaasajooksik. Luuletaja küll

Gustav Suitsu luuleauhinna võitnud kogu „Pilvedgi mindgi liigutavadgi” autor imetleb jaapani kirjandust, mida ta ka jõudu­möö­da eesti keelde tõlgib.

 •• Kuidas sa Gustav Suitsu loomingusse suhtud?

Suitsu loomingusse suhtun poolehoiuga. Meid ühendavad taotlused ja suhtumine, ajaliselt lahutab sada aastat. Meie tegemiste tulemus võib avalduda erinevalt, aga ma arvan, et me kavatsused on võrdlemisi sarnased. Tajun muidugi, et Suitsu tegevusväli oli avaram, sõna julgem ja jõulisem, kandepind laiem.

•• Kuidas sa „enda keeleni” jõudsid?

See keel on aastate jooksul arenenud sarnaselt näiteks inimese käekirja kujunemisega. Keeleteaduse vastu tundsin ma noorena suurt huvi, musketäride ja mereröövlite asemel neelasin läänemeresoome keelte grammatikaid. Luule mind eriti ei huvitanud, pikka aega lugesin ainult maal Tsitres vanaisa juures olemas olnud „Vana kandle” Kuusalu kihelkonna laulude köidet ja tegin sealt „remikse”. Hakkasin luuletama 15-aastaselt. Keelelaad vahetus pidevalt, põ­hi­liselt vormiõpetuses, ma ei mõelnud otseselt midagi välja, aga laenasin rahvaluulest ja sugulaskeeltest käändelõppe, liiteid ja tunnuseid kokku. Tegin seda alguses sügavamate kaalutlusteta, lihtsalt mõnust. Mu luulekeele teatav korrapära peitub ilmselt kogus avaldatud luuletuste kirjutamise ajavahemiku lühiduses. Valmis see keel ei ole, pole ka midagi varem välja töötatut. Ühelt poolt veetleb mind kiusatus minna täiesti üle võlli, teisalt jälle kirjutada midagi ülimalt lihtsat, loomulikku ja tavalist. Rahu saamiseks peab ilmselt tegema nii seda kui ka teist.

•• Mul on tahtmine ristida sind zen-budistiks. Kuidas sa selliste -ismidega suhestud?

Üldiselt ma „ismist” ei ole, aga mis Buddha õpetusse puutub, siis seda suudan ma tõesti oma isikliku kogemusega seostada. Mitte et mu meel meeletult kirgas oleks, ma lihtsalt tunnen mõist­vat, mispärast kogu see õpetus üldse olemas on, tunnen mõistvat ta elulisust. Iseenesest on mingi asetus ning maa ja ilmaga suhestumine inimesele oluline. Ja mõeldes näiteks Saigyo¯ō või Basho¯ō lühiluulele, on sel­ge, et sel­lise mätta või pinnase olemas­olu suudab loetud ja kergelt poetatud silbidki muuta kaalukaks. Ja sellise taustata jääb järele paljas õhkamine ja ilulemine.

•• Oled sa esteet?

Ilmselt kunagi kaldusin olema. Üle tosina aasta tagasi, Tartus õppimise päevil ma lugesin tõesti Gautier’d ja Wilde’i ja Swinburne’i ja nii edasi. Aga see läks päris kiiresti üle. Mingisugune oluline krõks käis 1997. aasta kevadel, kui ühekorraga otsustasin ülikooli pooleli jätta ja läksin nagu sildade põletamiseks eksamisessi aegu lihtsalt kolmeks nädalaks Pariisi. See oli tegelikult päris valgustav kogemus. Prantsuse keelt õppima hakates oli mingi võõruse ja ühtlasi peenuse maik juures, aga kohapeal lahtus see väga kiiresti. (Erinevalt, muide, enam-vähem samal ajal alustatud jaapani keelest, mis tundus mulle päris algusest peale igiomase ja loomulikuna.) Hiljem ei ole ma naljalt ülikondagi selga pannud, kui see mingi esteetilisuse näitaja on. Ühelt poolt ei taha ma käituda kohatult, teiselt poolt olla kaasajooksik. 1990-ndad olid Eestis päris rämedad, seevastu 2000-ndate õhustik on nii disainitud ja klantsitud, et tekitab minus tugevat trotsi ning sunnib olema pigem karune ja labane.

•• On sul mõni tõlge käsil?

Toimetasin eestikeelset jaapani keele grammatika käsiraamatut ja parajasti tegelen viimase korrektuuriga, pean sel nädalal kindlasti ühele poole saama. Esmaspäeval sõidan kuuks ajaks Koreasse, et seda väga südame­lähedaseks muutunud maad ja rahvast lähemalt kaeda. Aga tõesti, samuti tõlgin. Hasso Krulliga anname välja luuletõlkeajakirja Ninniku ja järgmisesse, loodetavasti kevadel ilmuvasse numbrisse tegin ühe Hiina luuletajate vihiku: Ai Qing, Shu Ting ja Haizi. Luulet on ses mõttes hea tõlkida, et seda saab käsile võtta suvalistel hetkedel, kui muu jaoks ei oleks aega. Omaloominguks on tarvis sähvatust ja see tuleb ettekavatsemata. Aga tõlkimiseks valin sellise teksti, kust saab vajaliku sähvatusegi kohe kaasa, muudkui istu maha ja hakka tegema. Vahepeal olen käe valgeks saanud ka romaani tõlkimisega, Murakami Ryū „Misosupis” peaks millalgi varsti ilmuma.

SEICME MAA JA MERE TAGA,

oma köögis, juba jälle.

maakera on väikeseks jäänud.

nii ongi, kui hakata

üle seicme maa ja mere minema,

jyuab viimaks

tiiruga seicmenda mere taha

enese madalasse majasse tagasi.

istume oma ausas ja

heas eraklas pudrumäel,

all orus vuliseb jahe piimajye­kene.

tea, kas päikenegi on petlik

ja pilved hapupiimased.

•••

hommikuti vyimeldes

painutusi ja venitusi ja kükke

tehes

samal ajal akna taga maja­katusi kyigutan

ja liigutan pilvi ja päikest

haaran mahlapaki ja

seda avamise eel loksutan

samal ajal mahlapakk raputab mu kätt

nagu kahvatunäod teretades

kättpidi vägagi loksutab mind

mulle osaks langevad aknast paistvate

valgusosakeste puudutused

ja pilvedki

mindki

liigutavadki

ah kogu kyiksuse kandvami omadusi

on liigutavu

Kogust „Pilvedgi

mindgi liigutavadgi”

kirjastus Koma

2008