Kalju Suurele oli hea sõna dopinguks

Raske on leida kultuurieluga kursis olevat inimest, kes teda ei teaks.

Päevapiltnik, kelleks ta end ise tagasihoidlikult nimetas, oli südamlik ja tähelepanelik, oma põhimõtete ning veidrustega. Ta mõte liikus, silm kadreeris ja näpp sügeles päästiku järele… See oli ta ravimatu kiindumus. Tema elutööks sai hulgaliselt SUUREpäraseid rohkem kui poole sajandi vältel jäädvustatud fotosid meie ajast. Alles hiljuti tähistasime Estonia teatrimajas Kalju Suure 85. sünnipäeva, äsja lahkus ta vaikselt meie seast.

Täna meenub mulle foto, mille jäädvustasin Kalju Suurest 2009. aasta laulupeol, kui ta end enne kontserdi algust publiku esiritta seadis. Ikka sinna auväärsete maestrote kõrvale! Tegelikult kuuluski ta maestrote hulka, kelle üle uhkust tunneme ja kes on aastakümneid meie kultuurielus olulist rolli täitnud. Seal ta oli, truu Canoni filmikaamera istmel ootamas ja ise ümbrust uurimas. See uudistav pilk ja naeratus on Kaljut ikka saatnud ja elus uksi avanud. Tulemuseks kirju mosaiik kultuurikilde, sekka kordumatuid hetki meie ajaloost, kenasid aktifotosid ja lihtsalt põnevaid kerge kiiksuga humoorikaid ülesvõtteid elust enesest.