KALLE KÄSPER: Kirjanik Sergei Dovlatov, automaat ühes, võtmekimp teises pihus
##Mandelštam, Pasternak, Babel ja Grossman olid juudid. Gazdanov – osseet. Dovlatovi päritolu on supersegu: isa – juut, ema – armeenlanna. Malemängus andis sama ristamine tulemuseks Garri Kasparovi. Ka Dovlatovit võib pidada maailmameistriks. Korrutades tema ärajoodud alkoholi loomingu tasemega...
“Tsoon” ei kuulu Dovlatovi parimate raamatute hulka. See on noorpõlveteos, mida ta hiljem aastaid parandas ja lihvis. Osa teksti ilmus paberile juba hiljem, Ameerikas. Neid lõike võib iseloomustada autoripoolse kommentaarina oma teosele. Üks, elukogenud kirjanik püüab “välja rääkida” teist, andekat jumbut. Teatud ebaühtlust see ometi ei likvideeri. Siiski on “Tsoon” hädavajalik kas või Dovlatovi mõistmiseks. Me näeme selles raamatus tema elufilosoofia lätteid.
Maailmas leidub hulgaliselt türmis istunud sulerüütleid, valvuritest justkui pole kuulnud. Dovlatovil tuli see katsumus läbi teha. Olla vangivalvur – paljudele see küllap meeldiks. Saab teisi käsutada, mõnitada... Dovlatovi jaoks polnud meestel siin- ja sealpool trelle erilist vahet. Ta adus end laagris samasuguse vangina nagu kurjategijad. Dovlatov kasvas inimeseks, automaat ühes, võtmekimp teises pihus.
“Tsoon” lisab uut materjali Dovlatovi estica’le. Üks järelevaataja, Gustav Pahapill on veendunud: tõeline eestlane resideerugu Kanadas. Ja tagatipuks: Dovlatov on nii suur kirjanik, et võib ainult rõõmustada iga eestikeelse üllitise puhul.
Muutunud stiil
Õnnetuseks pole Dovlatovil vedanud eestikeelsete tõlgetega. Varasemad olid lausa diletantlikud, seekordnegi pole kiita. Asi polegi selles, et “grenplan” on miskipärast tõlgitud “kabajantsikuks”. Gröönimaa on nii hirmus paik, et seal asuvaid isikuid võib tõesti pidada kahtlasteks. Või et “poslatj na tri bukvõ” on meie keelde jõudnud sõna-sõnalt. “Saata kolmele tähele” – mõjub lausa romantiliselt. Ehkki originaalis mahendab autor niimoodi hoopis üht roppu sõimu.
Väikesi lapsusi ikka juhtub. Hullem on, et tõlkes pole üritatudki rekonstrueerida Dovlatovi stiili. Miks kirjutab Dovlatov lühilausetega? Kas ta on idioot? Ei, ta vältis sõnade algustähe kordumist ühe lause piires. Niimoodi kirjutada on väga raske, aga Dovlatov sai hakkama. Kujunes välja ainuomane stiil. Ta pidi valima hoolikalt iga sõna. Karm enesepiiramine voolis temast meistri. Eesti keeles tunneme Dovlatovit paraku vaid “lobeda jutupaunikuna”. Nii oli see enne “Tsooni” ja on ka pärast seda nii.
