Kalle Muuli: omaaegse Isamaa jõuks oli usk ja unistused
Isamaa tagatuba” on muu hulgas ka Mart Laari kui ajaloolise isiku esimene tõsiseltvõetav portree. Kui raske on olla sellises asjas esimene? Mis segas kõige rohkem?
Kirjutama asudes ei olnud mul plaanis Laari eraldi esile tõsta. Tahtsin jutustada lugusid Isamaast ja esimesest põhiseaduslikust valitsusest kui meeskonnast, kus Laar oli küll liider, kuid siiski üks meeskonna liige, mitte ere täht kuskil kaugel ja kõrgel. Aga ju võttis siis Laar oma õige koha raamatus sisse minu tahtest sõltumata.
Tänavu veebruari algul külastasin ma Laaride kodu Tallinnas Ao tänaval, et intervjueerida raamatu tarbeks ka Katrin Laari. Mart oli just loobunud erakonna esimehe ametist ja nägi tol õhtul kuidagi eriti hea välja: oli selline lõbus ja puhanud ja justkui pakatas tervisest. Mäletan, et rõõmustasin endamisi, et kunagisel tublil muinsuskaitsjal on elus nii hästi läinud: ilus kodu, tore naine, lapsed juba suured, kõik ametid peetud ja nüüd on veel piisavalt palju aega ja tervist tegelda oma lemmikharrastuse ajalooga. No ja paar nädalat hiljem kuulsin siis insuldist. See sündmus katkestas mu kirjatöö mitmeks kuuks, tahtmine kadus ära. See oleks ka vastus küsimusele, mis mind kõige rohkem segas.
